Idüll karvaste ja sulelistega

Alustan tänast sissekannet häbiminutiga. Noh, mis kõlaks paremini, kas Totaalne Võhik Kassipsühholoogias (kassipidamisstaažiga 16 + 10 + 3 aastat, kui kõik Kassid Minu Elus kokku arvestada) või lihtsalt Mõttetu Hädakraaksuja?

Niisiis, kass oli toas. Kus, seda teab vaid ta ise ja Kõikie Kasside Kaitsja. (Ma kohe armatan täna suurtähti, ehk peaks hoopis saksa keeles kirjutama hakkama?)Tegelikult otsisime me ju kõik kohad, ka ilmvõimatud, eile põhjalikult läbi. Tööl olles jõudsin ma helistada ka loomade varjupaika. Trenni jätsin vahele, tulin koju ja kutsusin kassi nii tänaval kui aias.

Ja kui ma ukse lahti tegin, vaatas mulle otsa Siisi. Näol väärkoheldu ilme, mille jaoks sõna solvumine tundub liialt leebe eufemism.

Nõudis õue. Kust ma ta mõned tunnid hiljem süles ja vastupunnivana lillherneste vahelt tuppa tõstsin. Ning, hoolimata Lõvipoisist, kes teda kui prints surnust ärganud Lumivalgekest ülima hoole ja armastusega vastu võttis, puges ta uuesti peitu ja oma salakohas redutab ta solvunult siiamaani.

Mind valdab raske dilemma: kas püüda kass majast siiski üles leida ja manustada talle määratud ravim ning riskida veelgi suurema põlgusega või jätta ta, noh, vähemalt homseni, rahule?

Õhtul põrmustus mu enesehinnang viimasetestki fauna-alasest teadmistest, kui mu kolmandas klassis õppiv tütar tuli minu juurde oma töövihkuga ja palus abi lindude määrmisel. Lõpuks andsin alla, klõpsasin pildi ning saatsin Kõrrekese abivalmis vanatädile, kes siis tibulinnukesed kindlaks tegi.

Kus on Siisi?

Eile, just Pumpernickli peo ajal, märksime, et meie kass Siisi lonkab ning üht käppa maha toetada ei söanda. Viisin kassi täna peale tööd loomakliinikusse, kuhu ta jäi tunnikeseks. Arst tegi narkoosi ja tuvastas käpaturse ning teise kassi kihvajäljed. Käpake seoti, rohud anti kaasa.

Pumpernickel aitas puuri autosse tassida.

Tegime kodus puuriukse lahti. Mõne aja pärast oli ta põrandale lina peale loivanud.

Ilmselt lipsas ta välja esiuksest, ise narkoosisegane ja nõrk.

Otsisime lastega pikalt. Majast ja ümber maja.

Lõvipoiss nuttis.

Ma ei tea, kus on meie kass. Narkoosiuimas ja haige käpaga.

Empaatia meistriklass

Virtuaalne sõber Trulla kirjutab kahjutundest vana pliiti parematele jahimaadele saates. Tekkis kohe tarvidus rääkida vähemalt samaväärsest empaatiaavaldusest meie peres.

Mõni aeg tagasi silmasin diivanil istuva Lõvipoisi sokis auku.

Kuule, kui sa nad nüüd õhtul jalast võtad, viska kohe prügikasti, et nad uuesti pessu ei sattuks!

Lõvipoisi näost võis sellise soovituse puhul välja lugeda vaevaga tagasihoitud pisaraid.

Mul on nii kahju oma sokkidest!

Kui seda asjaosalise isale rääkisin, arvas ta, et küllap oli tegu mingisuguste eriliste sokkidega ja et ehk ma leian lihtsalt samasugused asemele.

Ei olnud erilised sokid. Täiesti tavalised, hallid oranži triibuga, mida paarikümne krooni eest igast suuremast poest osta saab.

Gone in 60 Seconds. Daily

Ma mõtlen, et inimesed, kes leiavad, et raha ja asjad on kuradist, peaksid endale tingimata lapsed saama. Pole asju, pole probleemi.

Noh, näiteks on kaotanud Kõrreke ära ujumistrikoo. Minu võtmed, kus muuhulgas ka mu ratta U-luku võti. Täna, kui ta trenni hakkas minema, küsisin kombekohaselt üle, et kas telefon on kaasas.

Selle peale öeldi, et ei, aga ärgu ma muretsegu. See on kindlas kohas.* Lõvipoisi klassiõde oli selle leidnud ning Lõvipoisile helistanud - juba homme saab omanik kindlasti telefoni kätte.

Lõvipoiss ise pole sel sügisel peaaegu üldse midagi kõneväärset kaotanud.

Ükskord jäi pinal kooli, aga mudilaskoori ajal oli keegi piiga selle leidnud.

Ma tunnen oma venna pinali alati ära, oli hõiganud seepeale Kõrreke.

Esiteks, see on piraadipildiga. Teiseks pole seal peaaegu üldse pliiatseid. Ja kolmandaks, need mis ongi, on räpakad.

Kirjeldust tunnustanuks politseigi. Vend sai oma pinali tagasi.

Eile ununes kooli müts,täna oli Lõvipoiss siiski kenasti kahe mütsiga tagasi - noh, ehk oligi aeg nokats sügismütsi vastu vahetada.

See-eest lõi mu vanemas pojas välja ootamatu korraarmastuspuhang.

Emme, mulle tundus, et mu telefon kleebib ja ma pesin ta kraani all puhtaks.

Õnneks kuivas telefon lahtivõetult aknalaual päikesepaiste käes siiski kenasti ära ja esialgsetest tõrgetest hoolimata näib siiski ka töökorras olevat.

Asjadeküsimus pole mitte ainus viis oma põlgust kõige materiaalse vastu väljendada, kui sul on kolm last.

Kui härra silmas kapipealsel lasteaiaarvet, sai ta esimese reaktsioonina pahaseks.

Sa jätsid eelmisel kuul maksamata?!

Peale väikest süvenemist sai ta siiski aru, et sama suur summa, nagu kunagi küsiti kahe lapse eest kuu kohta, tuleb nüüd lihtsalt ühe lapse eest maksta.

Üleeile sain Kõrrekese treenerilt meili, kus ta teatas, et kuutasu on sellest sügisest 50 krooni suurem. Eile tuli Lõvipoiss trennist, kotis teatis, et sellel hooajal maksab trennikuu 100 krooni rohkem kui aasta tagasi.

Emme, millal sa lõpuks ostad mudilaskoori vormile asemele selle rahvariide vöö, tuli Kõrreke mu juurde murega veel enne magamaminekut.

*Noh, umbes nagu Agda kingad kingsepa heinamaal, eks ole.

Kassäratuskellast ja muidu kaasaegsest tehnikast

Seda, et tegu oli üsna äratuse-eelsete unenägudega, mõistsin ma magadeski. Korraga hakkasid unenäoinimesed kohutavalt trügima, sulnis ümbrus muutus kitsaks ja ma ärkasingi. Kass oli tulnud voodisse ning sõtkus massööriosavusega mu põiel.

Tegin silmad lahti - väljas oli lubamatult valge. Lülitasin telefoni sisse ning selgus, et öösel sisestatud äratus oli jäänud seivimata ning äratusrežiim reedene (pisut hilisem siis).

Noh, tõesti jõudsime me kõik - Pumpernickel oma hiire ja kommide-vahvlite*, Kõrreke ning Lõvipoiss oma kotikoormate ning mina oma vihikupakiga** õigeks ajaks.

Ning autos rohkete fooride taga oma kohvi rüübates mõtlesin mitmele asjale.

Et tänu kassile läks tänane hommik siiski õnneks, aga näed, moodne tehnika vedas ühe - no isikliku küll, aga ikkagi - vale näpuliigutuse tõttu alt. Vanasti (noh, kui ma laps olin) keerasid kella plärisema ja kuigi oli muidugi võimalus ta kiirelt kinni vajutada, oli plärin siiski vaieldamatu tõsiasi. Hiljem, ma mäletan, oli mingi telefoninumber, kuhu sai helistada, kui oli hästi vastutusrikas ja mittemahamagatav ärkamine - ja sind aeti mõne krooni eest üles. (Tõenäoliselt on muidugi ka praegu selline võimalus).

Ja siis tuli meelde veel Mamma imestus. Kui kunagi tuli jutuks, et eekirjadega on nii, et kui üks täht on aadressis valesti, siis ei lähegi kiri kohale. Üks õige postiljon viib ju ometi kohale kirja "Tartusse, Mammale". Küll tema juba kõiki tunneb. (Mamma imestus oli Arthur Weasly vääriline, kui viimane mugumaailma üle üllatus.)

Siis sai kohv otsa ning jõudsin tööle kah. Tänu Siisile.

*Koogiküpsetuseks oli küll kõik vajalik varutud, kuid olin õhtul lihtsalt liiga väsinud ja eelistasin parandada Miss Marple'i seltsis kontrolltöid.
** parandatud vihikute pakiga!

Pildil kassäratuskell, 2005. aasta mudel. Mõnikord natuke tujukas, kuid üldiselt hoiab kodu ja ei vea sind vastutusrikkal hetkel alt.

Sügisene ubin

...potsatas meie juurde soojal septembriööl kolm aastat tagasi.

Peretraditsiooni kohaselt oli äratus lauluga (kuigi õde ja vend pidid teda veenma kombekohaselt voodisse naasma ja seletasid, kuidas sünnipäevalapsel tuleb viisakalt magajat teeselda). Siis kook ja kingid. Parkimismaja, nagu on saanud nii tuttavad kui võõrad kolmeaastased kolleegid.* Õde ja vend olid käinud eile koos Jukus ning soetanud sealt kolmedimensionaalse dinosaurusepusle.

Dinosauruse kohta ütles Pumpernickel teadlikult: need sulid miljoneid aastaid tagasi välla.


Kõrreke arvas seepeale õeuhkust üles näidates, et kindlasti on isegi nelja-aastasi, kes seda veel ei tea.

(Pidu tuleb kah, ning Pumpernickel kleepis hoolikalt kutsetele siile. Püsige kuuldel!)

*Ning kui ma õigesti mäletan, siis sai sellise unistuste hunniku kirevat plastikut ka kolmene Lõvipoiss - noh, sellest hunnikust on alles vaid mälestus. Ning pisuke hulk elutarkust, sest Lõvipoiss igathes tähendas suurpäeva eelõhtul jublakaid kokku monteerides, et vaevalt, et see vennalgi eriti kaua püsib.

Väikese ülemerereisi kroonika

Igasugu ütlemisi tuleb kohe meelde. Näiteks viisakas: parem hilja kui mitte kunagi. Klassikaline: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Aus: loll on see, kes vabandust ei leia. Küllap on veelgi.

Tegelikult olin lihtsalt liiga väsinud, et blokki mõned pildid üles laadida. (Kuigi, kusagilt menud reegel, et daam pole kunagi väsinud. Ju ma siis pole... kas daam või väsinud.)

Igal juhul sain ma täna viimaste nädalate rekordilised peaaegu kaheksa ja pool tundi magada (sai nii sisse kui välja magatud) ja sestap või ka näidata, kus me nädal tagasi käisime.



Alguses sõitsime suure laevaga. Sissesõit naaberriigi pealinna on pai silmadele. Õnneks võisin seda ingveritablettidega varustatult ka häirimatult nautida. Tähendab, me kõik nautisime.

Edasi tuli see:


Õnneks lubati mul armulikult Pumpernickli, kes oma 99 sentimeetriga kvalifitseerus vaid kõige titekamatele atraktsioonidele, saatjana pääseda igasugu jubedustest. Kettkarussell, ameerika mäed (ühed vist koguni 1951. aastast) ja ilmaratas, tänan ja veelkord tänan (kotisolevatest ingveritablettidest hoolimata).

Käisin küll kahes õudustemajas (ühe jaoks neist soetasin koguni lisapileti), mis minu pettumuseks polnud üldse õudsed.

Minu jaoks peeti sobilikuks umbes sellist kraami:



(Aga Pumpernicklit lahutas sellestki saatuslik sentimeeter!)

Aga noh, eks ta, vaene mees, vaatas siis õega lehma, kes liigutas saba ja piiksuvaid tibusid... Lõpuks said kõik eakohased atraktsioonid 4-5 korda läbitud.



Lemmikuteks oli muidugi igasugune roolikeeramisvõimalusega tehnika.



Viimased karussellitiirud, (karusselli, sellise, kus on jõhvidest saba ja lakaga hobused ja mängitakse Radetzky marssi, avastsime alles pimedas - aga siis sõitsime ka umbes neli tiiru järjest), ühesõnaga, viimased karussellitiirud tegime juba pimedas. Lõpuks sõitsime veel kaks korda järjest vaatetorni üles (täpne oleks vist koguni: vatetorniga üles) ja imetesime tuledesäras naaberpealinna.

Järgmisel päeval oli meie pisikese tiiburi väljasõiduni veel aega ning sattusime sadamas Saksa sõjalaevade väljanäitusele.




Selle kohta, mis sai edasi, olen juba kirjutanud.

Binaarsed opositsioonid. Värske vaatenurk

Pumpernickel uurib raamatut, mille ta endale just mõni tund tagasi laenutanud on. Raamatu pealkiri on Vastandid.

Lillade elevantide lehekülg. Klassikaline ja igav lähenemine.

See on väike ja see on suul.

Järgmine lehekülg. Lõvid. Tume ja hele.

See on hele ja see siin on lõvi!

Lehekülg kukeisanda ja tibuga.

See on nool. See siin on vana. Paks ka!

186. Ise tegin!

Kahtlemata oleksin ma edukas, kui kusagil peetaks võistlusi desorienteerumises. (Noh, umbes nagu äraandmisega kabes - mis muuseas on - iseloomulikult - samuti minu tugev külg.) Igal juhul pole ma kunagi kuulnud, et keegi peale minu oleks suutnud eksida teel sadamast Tartu maanteele.

Minuga see juhtus. Avastasin end ühesuunalisel tänaval olevat vales suunas, pöörasin loomulikult kiiresti kõrvale ning jõudsin Kalamajja. Ringiga küll, kuid lõpuks nägin ma ometi Stockmanni, mis tegi mind vähemalt sama rõõmsaks kui on hullude päevad poodlemishuviline.

Reisijad olid rõõmsad. Lõvipoisil oli süda pisut paha. Kõrreke luges süvenenult tibiajakirja. Pumpernickel seletas kõigile lakkamatult, mida iganes nad kuulda tahtsid. Või ei tahtnud.

Loomulikult teatati mulle pissihädast niipea, kui me olime pealinnast välja sõitnud ja kenasti mööda neljarealist kulgesime. Sõnasse metsapeatus suhtus mu tütar tõsiselt ning läks nii sügavale metsa, et tekkis põhjendatud kahtlus, kas ta mitte ära pole eksinud.

Vihma hakkas sadama, ja päris korralikult. Pimedaks läks ka. Vahepeal lasin kiiruse kusagil 85 peale alla, hoolimata kaasliiklejate võimalikust meelehärmist.

Mäos tegime samuti peatuse. Läksin ise kohvi võtma ning küsisin lastelt, kas keegi tahab süüa. Lõvipoiss teatas, et kui, siis ta tahab oksendada.

Mille peale Pumpernickel, kes vennast milleski kehvem olla ei taha, samuti rõõmsalt oksendamissoovi avaldas.

Tanklas oli järjekord. Seda, et tuleb natuke oodata, Pumpernickel mõistis.

Seisame jäljekolla äla ja siis oksendame!

Igal juhul õnnestus meil Mäo ajutisest liikluskorralduslikust labürindist siiski väravavõtmeni välja jõuda ning esimesel katsel ringilt Tartu poole pöörata.

Autos lõbustas Pumpernickel meid okseteemadel kuni ta kusagil Kärevere sillal pea poolelt sõnalt kustus ja magama jäi.

Igal juhul jõudsime õhtul vastu kõiki kartusi siiski koju. Ainult kaks korda tuligi kiirust maha võtta, et vastassuunast möödasõitjad meiega kokku ei põrkaks.

Ehk võiks ARKki juhieksami asemel loasoovijad lihtsalt ühest punktist teele saata? Kui teise elusalt ja tervelt välja jõuavad, on roolikõlbulikud küll.

Igav progress

Küsimus: Kas kiviaja lapse elu oli huvitavam või igavam kui tänapäeva lapsel?

Vastus 1: Kiviaja lapse elu oli natuke huvitavam, sest kiviajal pole neid tööriistu, mis praegu on.

Vastus 2: Mina arvan, et "kiviaja lapsel" oli huvitavam elu, sest kiviaja lapsel oli alati tegevus.



Kiviaja lapse raske, ent huvitav elu visualiseeritud selle lehe abil

Igapäevane telg

Inimese elul võivad olla kõrgelennulised eesmärgid. Võivad olla innustavad orientiirid. Või võib tal olla mitu huviringides käivat last.

Ei salgagi, et eelmisel aastal pojale trenni valides oli üks tingimus, et laps saaks sinna ise bussiga mindud-tuldud. Iseenesest oleme rahul. Aga paraku üürib antud spordiklubi sel aastal saali mujalt. Bussiga sinna muidugi saab, teoreetiliset. Aga praktikas tähendaks see alustuseks bussitrenni. Ja vastu tuleks minna nii või teisiti, sest lõpp on suhteliselt hilisel ajal, või vähemalt nii hilisel, et buss meie kodu juurde käib kord tunnis ja lähimast peatusest sõidab läbi samal minutil, kui trenn lõppeb.

Nii kuluski minu tänasest ajast pea kaks tundi. Ka lasteaiast tulnud väikevend loksus selle aja autos. Kursil kodu-tipptunnine kesklinn.

Kaks tundi kolm korda nädalas.

Kõrrekese muusikakool ja trenn asuvad õnneks endises, bussiga hõlpsalt liginetavas paigas. Ainult et... kui buss sõidab kord tunnis, tuleb ikkagi õhtul autovõtmed välja otsida.

Vägisi kipub toon sõjaveterani kombel moraliseerivaks ning tahaks öelda: kui meie omal ajal...

Oi jah. Vähemalt ülehomsed kaks tundi on küll sisustatud. Sest Pumpernickel osutas täna oma jalavarjudele ja kaebas: Mul on kummitused täitsa katki!

... just another brick in the wall...

...või kuidas sel mu lapsepõlve lemmikbändil need sõnad kõlasidki. Täiesti nõus! Lugesin eile kolleegi blogi - jällegi täiesti nõus! Ja näidake mulle üldse midagi, millega ma nõus ei oleks!

Esmaspäev. Lõvipoisi piraadipidu. Võib vist juba traditsiooniliseks lugeda. (Jääme huviga ootama aastat, mil viieteistkümnele mehele lisandub pudel rummi.)

Teisipäev. Hommik. Pesamuna lasteaeda, suurematele lilled. Ise aktusele, mille poole pealt helistada koju, et Lõvipoiss õigel ajal kodust välja saaks. (Kõrreke avastas hommikul, et tema tukk on kooliminekuks liiga pikk ja läks veel enne avalööki juuksurisse.) Minu kahtlused, et maailm lõpetab pöörlemise koos minu töölenaasmisega, osutusid õigeks. Lõvipoiss läks kooli ning unustas maha koolikoti. Hiljem sain voltida lausa lugematul hulgal ümbrispabereid.* (Hea, et mul kolmikuid pole!)

Kolmapäev. Pidanuks mööduma sulnis töökavade koostamise meeleolus. Tegelikkuses pesin pesu. Tegin süüa. Koristasin. Mõningatele tööfailidele panin koguni pealkirjad.

Neljapäev. Töö. Trenn. Söök. Lapse trenn. Ostsin endale ilusa punasekirju salli. Õhtul suutsin unega võideldes vaadata õppeotstarbel kasutusele tulevat filmi.

Reede. Töö. Kodune lõuna koos suuremate lastega.

Kõrrekese tabav sõnavõtt: imelik on süüa ilma Pumpernicklita. Punane kott** viitab samuti muutustele meie elus.


Lapsed hambaarsti juurde. Kõrreke edasi muusikakooli. Lasteaeda. Pumpernickel tundub seal päris rõõmus ja tahab veel kiikuda ja lompe mööda kõndida. Koju. 18.35 kõne Kõrrekeselt bussipeatusest. (-Emme, järgmine buss tuleb 19.30.) Uuesti muusikakooli juurde.

Mida te täna tunnis tegite? Kas sa midagi kodus harjutama kah pead?

Kõrreke, kes on vahetanud oma puidust pilli hõbedase vastu: Jah. Kodus peab harjutama pilli kokkupanemist.

Kuhi tööd ootamas.

Hunnik pesu diivaniserval. (Milline õnn on mõelda, et tänu mittetriikimisrežiimile üleminekule kõigest sorteerimist ning mitte triikimist vajav.)

Aed täis õunu ja niitmist vajavat muru.

Silmis uni.

(Aga noh, tegelikult oli kõik tore!)

*See tuli jutuks ka Kõrrekese muusikaõpetajaga. Minu mõtteavalduse peale, et lapsed peaksid sündima selise intervalliga, et eelmine oskaks juba ise õpikule paberit ümber voltida, ütles tema kogenumana, et tema pani neid oma poisile neid põhikooli lõpuni (et kooli ees piinlik poleks). Tütrega olevat siiski lootust.

**Tõepoolest, tööl käiv ema vilistab daamikäekotile ning on otsinud välja vana, auväärselt mahuka isendi. Trepialusesse panipaika rettu saadetult tuli ta esmalt sõna otseses mõttes ämblikuvõrgust puhastada. Kotist tulid välja paar pastapliiatsit, poolik pudel rasedusaegset meelislõhna ning mõni münt. (Ava nagu jõulukinki!)

PEE-ESS! Käesoleva postitusega palun lugeda end vastutervitatuks kõigil, kes meid esimesel koolipäeval sõnumi või E-kaardiga meeles pidasid. Võib olla saate jõuluvaheajal vastused, aga kindlalt ei julge lubada.

Vanaemade raskest elust

Tund viiendas klassis. Teemaks ajaloo suulised allikad.

Poiss keskmisest pingist: Minu vanaema on rääkinud, kuidas ta oli lapsena küüditatud.

Tüdruk tagumisest pingist: Ja minu vanaema ütles, et kui ta tegi koolis lõpueksamit, ei tohtinud ta lokke pähe teha!

Kuidas asjad käivad

Tuleme Pumpernickliga lasteiast.

-Tead, Pumpernickel, kui mina olin väike tüdruk, siis käisin ma samas lasteaias! Mulle meeldis siin väga.

-Jah. Ja mina käisin siis tööl.