Nohikud ajas

Kas keegi mäletab Sherlock Holmesi lugu Punapeade liiga?

See oli jutt, kuidas üks tähelepanuväärselt punase parukaga mees saab vastava kuulutuse peale head palka pakkuva ning vähest vaeva nõudva töökoha. Tuli vaid neli tundi päevas viibida kontoris ning Britannicat ümber kirjutada.

See jutt meenus mulle, kui tütar Kõrreke tuli minu juurde ja küsis, et kas ma tean, et bahailased on pärit Iraanist.

Küsisin jälle vastu, et kas tema teab, kuidas Iraani vanasti nimetati.

Pärsia, vastas mu üheksane tütar toonil, nagu oleksin ma küsinud, mida ta täna koolis lõunaks sõi.

Kust sa seda tead?

Tead, emme, kui mul on hästi igav ja mitte midagi pole teha, siis ma kirjutan entsüklopeediast mõne artikli ümber.

Ja-jah. Kui mina olin laps, kirjutasin mina ümber artikleid Antiigileksikonist. (Meelisvaldkonnaks Kreeka mütoloogia.)

Aga mis sai Punapeade Liidust?

Nõnda möödus kaheksa nädalat ning ma olin kirjutanud abtidest ja ambudest, armeest ja arhitektuurist ja Atikast ning lootnud püüdlikult, et jõuan peagi B-täheni. Kantseleipaber oli mulle kenakesti maksma läinud ning ma olin peaaegu terve riiuli täiskirjutatud pabereid täis ladunud. Ning siis äkitselt tuli kõigele lõpp.*

Punapeade liit saadet laiali. Ettevõtlik suli oli vahepeal oma käigu punapäise pandimajapidaja ärist City harupanga kontorisse valmis saanud.

* Arthur Conan Doyle, Sherlock Holmesi lood, I. Varrak 2003

Jaan ja Jõul. Kontrollitud!

Mis on ühist jaanikuul ja jõulukuul?

Noh, +5 ja sajab vihma.

Nii see on.

Vihmakeep ikka ühes ja.

Genealoogilised küsimused

Emme, on ju väikesed pojad ei oska veel ise süüa, küsib minult lootusrikas Väikevend, ise lusikaga suppi segades.

No MINU väikesed pojad oskavad ise SUUREPÄRASELT süüa, vastan.

Aga minu omad ei oska! Ja mina olen nende vend!

Reedene õhtu

Peale töö-, kooli- ja lasteaianädalat pole midagi toredamat kui raamatupood. Eriti, kui seal parasjagu autogramme jagatakse. Igal juhul olid mul kaubanduskeskuse parklasse sõites auto peal poisid ning kotis Sirli, Siim ja Saladused, (Limpa on juba autogrammikõlbmatuks loetud) - kui ma avastasin end sisse sõitmas liiga kitsasse parimiskohta. Ühel pool oli sein ja teisel pool auto ja mina olin nende vahel täiesti vale nurga all. Totaalne juhtmete kokkujooksmise tunne - tead, et tegelikult tuleb nüüd mõelda ja end välja ja uuesti sisse sõita, aga lihtsalt ei suuda mõtlemiseks keskenduda.

Kuni ma tulutult edasi-tagasi ukerdasin, astus ligi kena meesterahvas, öeldes, et tulgu ma autost välja - ja parkis mu auto ideaalselt vastasasuvasse tühikusse. Kenasti saba tagapool ja puha. Suutsin oma tänulikkust vaevu üle voolamast talitseda.

Raamatupoes ostsime siis raamatu ning saime kirjanikuhärralt pühendusegi sisse.

Palusin Lõvipoisil helistada õele, et küsida, kuna ta muusikakoolis lõpetab ning kas ta tahab, et me talle vastu tuleksime. Lõvipoiss tegi seda ning ütles, et õe vastus oli segane ja tema ei saanud millestki aru. Helistasin siis ise - vend olevat rääkinud segaselt - kuid jah, tulgu me aga vastu.

Sõitsimegi siis muusikakooli juurde. Helistasin.

Aga mul on ju veel flööditund ka!

Tõesti segane lugu.

Kodus võtsin postkastist kahe viimase päeva ajalehed ja keetsime kaneeli-ja sukaadimaitselist jõuluteed. Lugesin poistele ette neli esimest juttu Kakast ja kevadest, mis meeldisid meile kõigile väga (ehkki olid kõik Tähekesest tuttavad). Heiki Ernitsa pildid meeldisid ka väga.

Luuserlapsevanema päev

Kodust väljasõit kell 7.15, kuna tööl on tarvis veel printida ja paljundada. Pime on ja sajab vihma.

Väikevend oli keeldunud kodus potile minemast (Ma homme lähen!) ning mul pole aega teda ümber veenda. Autosse saavad tõstetud laps, lapse hiir, käekott, vihikukott ja poolik kruus kohviga. Rühmas on Väikevend mõistagi esimene laps. Innukat lehvitust dekoratiivlumehange varjust on näha väravani.

Fooride taga oodates on mahti ära juua kodust kaasa võetud kohv.

Töö juures avastan, et olen endale meilile saatnud vale faili.

Ühe vahetunni ajal helistab tütar, kellel lõppes kooriproov võõras koolis. (Õpetaja oli ennist meililisti saatnud iseenesestmõistetava palve: tulge lapsele kell üks vastu!)

Kui lõpetan järelvastajatega, on kell kolm läbi ning väljas hakkab hämarduma. Telefonikõne koju - lapsed keedavad parasjagu hommikul kapile valmis pandud tortelliine.

Sõidan suurde kaubanduskeskusesse. Vaatan kella: jõuan lisaks poeskäigule süüa ka supi. (Viimati sõin hommikul kodus.) Supp on leige. (Aga õiendamaminekuks pole mul aega!) Helistan koju - las Lõvipoiss paneb trennikoti kokku ning tuleb uksele.

Kümne minuti pärast võtan poisi koduväravast peale. Suurem poiss trenni, väiksemale lasteaeda järele. Ei ole õnneks viimane.

Teel lasteaiast koju helistab tütar Kõrreke: Emme, millal minu trenn algab?

Trenn algas paraku kümme minutit tagasi.

Jõuan koju, tõstan autost maha lapse koos hiirega, käekoti, vihikukoti, poekoti ja tühja hommikuse kohvitassi.

Tütar on lohutamatult kurb.

Hiljem õhtul jõuame järeldusele, et ilmselt unustasin ma talle trenni mineku suhtes helistada, kuna tema unustas seda mulle eelmisel õhtul meelde tuletada.

Sellegipoolest tunnen end /.../.

Appi, ta luges mu üle!

Minu lapsepõlves oli tehtud multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda. Ning kellesse teised loomad seetõttu sügava umbusuga suhtusid (seesama appi, ta luges mu üle!) Loomulikult oli nii filmitegijate kui -vaatajate sümpaatia kitsetalle poolel, ning filmi lõpuks said intelligendipõlgureist loomadki aru, et teadmised on jõud. (Laev kannab vaid kümmet!)

Teadmised ja teadus on ikka suure osa inimeste jaoks sellised pühad lehmad. Minuga on asjad kahetised. Ühest küljest on minuski selline umbususeeme igasugu isikliku info jagamise kohta (ärge palun küsige, kuidas see blogimisharrastusega ühildub!). Teisalt, ise teadust, noh, vähemalt kaugelt nuusutanuna ning kindlasti mitte välistades isiklikumat suhet järgnevail aastail, ütleb sügav ja teadlik hääl minus: ikka tarvis oma panus anda, kui küsitakse.

Ja küsitakse ka. Siin ülikoolilinnas vähemalt. Küll ehk mitte nii sageli, kui üliõpilastelt ja äädikakärbseilt, kes olevat teadlaste lemmik-uurimisalused. Aga tuleb ette.

Mõnikord on need teadustööd kohati päris naljakad. Näiteks viimati lasteaiast saadud ankeedil.

Küsimus: Milline on on lapse tervis üldorganismi seisukohalt?
(Minu kommentaar vastusele: Üldorganismi seisukohalt raske öelda, saan vastata ema seisukohalt.)

Küll aga on asjad huumorirubriigist kaugel, kui sain oma küsimustiku oma kooliskäivalt lapselt. Klammerdatud küsimused, nimelised ning ümbrikku pole lisatud. Viia täidetult klassijuhataja kätte.

Küsimusi: kellega magab laps ühes toas? Kas lapsel esineb voodimärgamist? Kas laps "peksab peaga patja"? jne, jne

Ma austan väga oma laste klassijuhatajaid. Kuid sellegipoolest pole neil volitusi selliste terviseandmete kollektsioneerimiseks. Ning ma tean, kui ületöötanud ja väsinud on paljud õpetajad.* Võib arvata, et kui selline vastusteleht (nimelisena, nagu ta on), sattuks kaasõpilaste kätte, võiks mõningail juhtudel jaguda kiusuteemasid aastateks.

Igal juhul pöördusin ma eile uuringuks loa andnud institutsiooni poole. Täna sain kirja uuringu peatamisest.

Peaks vist tänase postitajanime asemel kirjutama: Tagurlane



*Mu enda kolleeg täna hommikul vaheruumis: Ma tahtsin sulle tuua raamatu täna tagasi, aga unustasin. Ma üldse unustan. Eile unustsin kohtumise lapsevanemaga. Siis unustasin minna tütrega panka. Minu meelest oli ta unustanud veel midagi, mille mina sinkohal olen unustanud.(Tegemist on ühe parima õpetajaga, keda ma oma elus olen kohanud, ükskõik, kas võtta arvesse kogemus õpilase, lapsevanema või kolleegina.)

Vabadest kunstidest. Leidmine ja kaotamine

Eile õhtupoole sai minust ammuigatsetud velotrenažööri õnnelik omanik. Vändata sain ehk nii kümmekond minutit - töised asjad võtsid oma aja - ning, olgem ausad, kes ikka peale sauna ennast pingutada viitsib.

Täna õhtul, mõni aeg peale pesakonna lasteaiast-trennidest laekumist, selgus, et trenažööril on puudu istet hoidev kruvi. Väikevend-ekspert tunnistas, et võttis küll, aga suutis jälituskoerteks kehastunud perekonna juhtida vaid mineralveepudelite kotini. Kotini, kus paraku olidki vaid pudelid veega.

Otsiti läbi kõik kohad. Õde leidis trepialusest oma viimatise muumiüllatusmuna sisaldise (Väike My teekannus). Lõvipoiss leidis keldritrepilt paar pusletükki. Mina leidsin diivanivahest pliiatsi, jalgrattaluku võtme, patarei ja joonlaua. Üheskoos inspekteeriti pesukuivatusresti alust, autokasti ja külmkapitagust. Leiti hulganisti pabertaskurätte, tühi antikiisupillide karp, kommipabereid ja muud taolist, mille koht olnuks prügikstis juba mõni aeg tagasi. Aga mitte Puuduvat Kruvi.

Oli selge, et Kruvi on võimalik leida ainult siis, kui hakkad otsima midagi muud.

Seekord pääsesime kergemaltki. Läksin patareid köögisahtlis asuvasse karbikesse tagasi viima, kui nägin ka Kruvi. Sealsamas karbis.

Õhtusöögilauas rääkisin lastele loo hoopis sellest, kui raske on mõnikord kaotada. Nimelt olin ma noore üliõpilasena kohtutav vihmavarjude kaotaja. Kusjuures ma ei kaotanud midagi muud - ei kindaid, võtmeid, rahakotte. Ainult vihmavarje. Ka laenatuid, enda omadest rääkimata (need olid õigupoolest nagunii kogu aeg kadunud). Kuni ma ostsin, nähtavasti ühel vihmasel päeval ja häda sunnil, kuskilt odavpoest paarikümnekroonise meestevihmavarju. Musta värvi, väga inetu ja väga ebamugava suurusega (kotti ei mahtunud ja aksessuaarina kohutav). Ning, nagu selgus,täiesti kadumiskindla. See püsis mul mitmeid aastaid. Alati, kui ma ta kuhugi unustasin, otsiti mind või maa alt üles ja anti sirm tagasi.

Ükskord tekkis juba lootus. Nimelt oli vihmavari kadunud juba peaaegu terve nädala. Kuni ma läksin loengusse, mis toimus kord nädalas ühes muuseumis.

See on vist teie vihmavari? Me arvasime juba, et see tuleb meil muuseumi eksponaatide hulka arvata! tervitas mind õppejõud.

Kas see vihmavari on sul praeguseni alles? pärisid muidugi lapsed kohe.

Ei, lõpuks õnnestus mul see siiski ära kaotada ning nüüd olen juba mitmeid aastaid ilusa punase vihmavarju omanik.

Loo moraal on niisiis kenasti illustratsioonil kirjas. Never give up! Siit leidsin!

Hiire reinkarnatsioon kassina

Väikevennal oli vahva saapakarp. Saapad sai sealt lume tulles välja võetud. Härra joonistas karbile peale vinged autod. Et saapakarbist saaks siis autokarp.

Paraku olid saatusel teised plaanid. Saatus ilmutas end meie kassi kujul ja näris nelja õhtuga karbi täiesti katki.

Sama otsa on varem leidnud näiteks Kõrrekese käsitöötunnis meisterdatud karp. Hoolikalt volditud, lõigatud ja kleebitud. Ka mõningad raamatud (eriti kahju oli äranäritud Lärmisepa tänava Lotast...)

Ikka nii, et võimaluse korral toetab oma tagumiku väärt paberikraamile ning kisub vihaselt hammastega tükke lahti.

Ehk oli eelmises elus raamatukoguhiir?

Muide, hiire tõime me oma sunniknahale pealinna lemmikloomapoest. Sünteetiline kräpp pole ilmselgelt tema rida. (Eks ta ole samasugune arukas blondiin, nagu riigi esimene daam.)

Jälgmine kold toome oopis selle, kes latta sees lingi jooksis, pakkus Väikevend.

Õhtune hetk maalriteibi ja krepp-paberiga

Kell on 21.15, kui emotsioonidest puhevil tütar purjetab otsejoones minu töölaua kõrvale.

Mina homme kooli ei lähe! on kõik, mis ta esialgu kuuldavale suudab tuua.

Asja uurides selgub, et homme on koolis kunstitund. Ja tema on unustanud mulle öelda, et tal läheb vaja krepp-paberit, tühja plastpudelit, maalriteipi ja naasklit.

Telefonikõnest härrale segub, et kaks viimast asja on majapidamises olemas.

Võtan autovõtmed.

Tütar jääb minust pudelilt silti maha loputama.

Olen krepp-paberi leidmise suhtes küll kahtlev.

Siiski helistan kümne minuti pärast poeleti äärest tagasi, küsimaks, mis värvi paberit soovitakse. Näpus tumesinine ja roosa krepp ning joogijogurt, lähen kassasse. Kassaneiu on tähelepanuväärivalt sõbralik, nii et jää või kena õhtu soovi uskumagi.

Nojah, küllap on hilisõhtuste poodlejate hulgas teisigi veidrikke.

Kõrvus kumiseb millegipärast viimasest Superstaarisaatest kuuldud laul.

Seesama:

I'm a bitch, I'm a lover
I'm a child, I'm a mother ...

Kuidas käia pealinnas?

Dinosauruste nukuteatrisse olid meil piletid võetud nõnda aegsasti, et võimalikest kaasnevatest ohtudest polnud veel haisugi. Isegi sellest ei mõelnud, et kuidas me öösel koju tagasi tuleme. Seagripist rääkimata.*

Otsustasime seakorda oma ökoloogilist jalajälge mitte suurendada ning kasutada ühistransporti. (Kahjuks pole kõik ökodimensioonid korraga hõlmatavad ja ma pole tegelikult kindel, et meie plaan ka ökonoomseks osutus.) Alustuseks sõitsime rongiga. Olin endale raamatupoest soetanud nii suurepärase kaardi, et teadsin pesakonna pealinnas koheselt ka õigesse trolli tüürida. Kus ma ka aru sain, et minu kooliaegsest vene keelest (beleejet paarus adinooki...) selles linnas paraku ei piisa. Panin nimelt raha vastavasse luugikesse, aga pileteid ei saanud. Raha anti venekeelse ühmatuse saatel tagasi. Proovisime siis veelkord, laenasin Kõrrekeselt kahekümneviieka ja lugesin oma parkimismündid kokku ja näedsa, kroonipealt täpse raha eest saimegi piletid.

Järgmisel hommikul olime targemad. Enne ühistranspordi kasutamist läksime ja ostsime piletid lähedalasuva kaubanduskeskuse putkast. Mis oli ses mõttes õige kah, et parasjagu piletite eest tasumise ajal helistati mulle majutuskohast ja teatati musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti leidmisest.

Bussi peal nägime ära ka reisisaatja, kena punapäise proua, kes abistas lapsi talongide komposteerimisel. Muidugi on reisaatja amet vajalik! Kuidas siis teisiti turistid pealinnas toime tulevad?! Kõik need trollid ja trammid ja isevärki kompostrid!

Igal juhul jõudsime lõpuks - väikese vahepeatusega kommipoes iseenesestmõistetavalt - Pika tänava algusesse. Seal teatas Väikevend, et tema on väsinud. Ja et tema jalad on väsinud. Tema käed on väsinud. Ja isegi tema pea on väsinud. Sellise jutu peale tuleb ju laps loomulikult sülle võtta. Sihtkoht oli tänava lõpus asuv Lastekirjanduse keskus, kuhu Kõrreke on igatsenud minna alates umbes viiendast eluaastast, kui ta sellest Tähekesest luges. Mis osutus mõnevõrra pettumustvalmistavaks, hoolimata mõnest päris toredast näitusest. Tõredad tädid ja jonnimahakanud kolmeaastane pole samuti just parim kombinatsioon. Nii et kui Väikevend lõpuks riidesse sai ja õue läinud vennale järgnes, ei saanud tädi tämbrisse kiledust lisades kommenteerimata jätta: Ta läks õue ja MINA küll ei vastuta! Ta on teil üldse väga rahutu!

Maiasmoka kohvikus peatust tehes nägime õnneks ka sõbralikumaid pealinnatädisid. Kõrreke unustas lauale oma mahlapudeli. Ta läks sellele järele ja oli tagasi tulles väga rõõmus: mahl oli küll ära koristatud, kuid see-eest sai ta kätte musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti.

Tagasi sõitsime uuesti rongiga. Olin märkmikusse rongi kodulinnas randumise ajaks märkinud kogemata järgmise rongi väljumise aja ning nii õnnestus sattuda toredale liinile Tunne oma kodumaad! Natuke rohkem kui kolme tunniga olimegi kodus.

*Mamma hoiatussõnad, kui oma kassi tema toita usaldasime: sa osta apteegist maskid! Ausalt! Ja ei ole midagi, et imelik on!

Reis hüperreaalsusesse. (Viisil: Unforgettable* by Sarah Palin**)

Päris tore nukuteater oli. Kohati oli natuke hirmus ka. Näiteks Väikevend oli päris kaastundlik, kui jutustajaonu oli parajati põõsa taga ning raptorid ühest rümbast hammastega liha kiskusid.

Onu suli vist äla!

Onu tuli siiski põõsa tagant välja. Aga ikkagi oli tore.

Isegi peale seda, kui ma ei ostnud dinosauluse-assa. Sellist väikest vidinat, mis tiirles ja oli hästi värviline ja hästi mõttetu - nii mängimise kui arendavuse seisukohalt - ning maksis, vähemalt kolmega korrutatuna liialt palju.

Tulevasi paleontolooge kohtas muidugi kõikjal.

(-Mulle meeldis see tolosaulus!

-Aga diplodokust ei olnudki!

-Ilmselt oli liiga suur!)



*Unforgettable - ma mõtlesin seda asja.

**Sarah Palin - olen vist juba kusagil viidanud, aga tõsiste dino-usklike jaoks suisa prohvetlikuks osutunud ajalookäsitluse leiab siit.

Käbi ja Känd

Lõvipoiss helistab mulle lõuna paiku: Emme, kas G võib täna peale kooli meie poole tulla... ta on tegellikult juba siin...


Väikevend on sedakorda hoiul Mamma juures.

Halloo, tere ema, kuidas teil läheb?... Hästi? Nii et ma võin siis veel basseini minna?

Lõpetan kõne, sätin parkimiskella nähtavale ja astun ujula ees uksest välja.

Reis hüperreaalsusesse. (Viisil: sinna jäid minu isa ja ema)

Moto: Ütleme, et Piacentini võttis Gaudi raamatut lehitsedes liiga suure annuse LSDd ja asus ehitama pulmamausoleumi Liza Minellile. (Umberto Eco, Reis hüperreaalsusesse)

Niisiis: see

+ see



+ see



Vot selline koht on nüüd Tartus. Juugendlik trepike raamatupoodi, selle kõrval burksiputka, sealsamas sensuaalseid lõhnu levitav aroomiboks. Kuskilt kostus kõrva jõululaule. Läksin mänguasjapoodi, et kodus haigeolemisega tegelevatele võsukestele mõni lauamäng viia... ja tundsin ennast nagu liivlaste Kaupo Rooma paavsti juurde jõudes. Pea hakkas ringi käima (ja mitte piltlikus tähenduses.) Vaarusin toidupoodi ja ostsin kõigi asjaosaliste rõõmuks Pettsoni ja Findusega pusle.

Kohvipood oli endisel kohal. Capuccino punases topsis - midagi kindlat peab ju maailmas siiski olema - oli täiesti reaalne.

Katedraalide aeg on käes.

Pildid siit, siit ja sealt.

Mehed. Mardipäevajutt

Tänasel päeval peavad siis nimepäeva sõjajumal Marsist inspireeritult nime saanud härrased. Nii et igati sobiv ajastus oleks näiteks meeste-teemalises meemis kaasa lüüa.

Aga kui ma hakkasin mõtlema sõnadele seksikas mees, siis jooksid mõtted ummikusse. Ei, mitte, et mind jätaks näiteks Johnny Depp või Jim Morrisoni külmaks. Aga seksikus on minu jaoks nii kinni lõhnas, et ma ei saa seda ühegi mehe kohta enne ülenuusutamist kindlalt väita.

Kusjuures see lõhnaküsimus ei puuduta mitte ainult mehi ja seksi. Ka naised võivad lõhnata meeldivalt või mitte. Huvitav on kusjuures ongi see, et mingid lõhnad, mis mulle iseenesest ei meeldi - noh, näiteks tubakas - võib mõnele inimesele sobida ja tema lõhnale justkui lisaväärtusegi anda. Mitte et ma nüüd käiks ja nuusutaks inimesi või nii. Aga see lihtsalt on kohutavalt tähtis.

Üldiselt, ekspert meesteteemal ma kahtlemata pole. Niipalju ma suudan muidugi aru saada küll, et ideaalmehi kirjandusest - noh näiteks Darcyt - eriti paljudele ei jagu. Muumipapasid on ilmselt mõnevõrra rohkem. (Muumipapa on ju samuti omal moel vastupandamatu!)

Mõningad sügised tagasi* lugesin teistkordselt Kolme katku vahel. Võimas raamat. Täis väega mehi ja muidu huvitavaid mehi. Ilusaid ja salapäraseid naisi veel pealekauba. Kõige sügavamalt mõjus aga see koht, kus saetakse maha trepp, et kiusatused ligi ei pääseks. Tundsin seda lugedes, et näed kui kahju, et pojale nime pannes - toona oli mul siis tütrerosina kõrval vaid üks poeg - nii võrratu nimi kahe silma vahele on jäänud.

Tänaseks on see viga parandatud.

Alustada meestest ning jõuda välja oma poegadeni - see on vist patoloogiline. Aga et Mars oma poegadele mingit seletamatut militaarset väge annab, on ühtaegu naljakas ja vääramatu. Või kuidas teisiti iseloomustada last, kes vanaema pool külas olles juba kaheaastasena filmiriiulilt mammo'tahhvit nõutas ning teeb seda siiani pea iga kord, kui ta seal käib.**

Aga meestest... nojah. Inimesed mõtlevad kuidagi väga soostreotüüpselt. Värske lähenemisnurk tekitab alati elevust.

Nii näiteks teatas Lõvipoiss eile trennist tulles autosse ronides, et oli enne bussi peale minnes näinud ootepaviljonis joodikut. Too olevat palunud endale kiirabi kutsuda - oli viis päeva viina joonud ja nüüd olid jalgades krambid. Varsti oli saabunud politsei ning mure lahendamise Lõvipoisilt üle võtnud. Mu vanem poeg lõpetas oma jutu moraaliga: Emme, ära sina niimoodi tee.

Kes ütles, et mure ja hoolimine on ainult naiste pärusmaa?

*Kokku olen lugenud seda kolmel korral, alati sügisel. Nii et lehtede langemine tekitab alati tungi riiulist oma lemmikraamat välja võtta.
**Võrdluseks: vanem vend oli samas vanuses muumihull ning õde võis lõputult vaadata Nõiakivi. Militaarsed huvid pere ülejäänud liikmetel puuduvad.

Tervitustega, I.

Ma ei tea, kuhu kaovad nädalavahetused. Laupäeval koristad natuke. Viid ühe lapse kirjandusüritusele. Lähed talle järele ja ostate koos saapad. Seejärel teine laps sünnipäevale. Koristad veel natuke ja lähed talle järele. Õhtul jääd pesamuna magama pannnes ise magama. Öösel seevastu avastad end kell pool kolm külma mängu kuulamast. (Ma ei oska siiamaani sinutoru oma blokki installeerida).

Veel üks hommik, isadepäev. Surnuaed. Seal on puhkamas terve plejaad isasid-vanaisasid. Viis küünalt. Viis juttu. Jutud neist, keda ma isegi kõiki näinud pole. Kohvik. Kodus pesu kuivama. Audiovisuaalsed tervitused tähtpäevalisele. Lapsed õppima. Natuke tööasju. Lõunasöök, mille juures taban end mõttelt, et ma ei suudaks vist iialgi olla ökolt taimetoitlane, kuna verivorstist loobuda pole lihtsalt võimalik. Lastega ujulasse. Enne seda veel üks saapaost.

Superstaari saadet vaadates tõded, et kena noor meesterahvas esitab laulu oma sünniaastast, ja et see laul on ju see. (Ma ei oska siiammani sinutoru oma blokki installeerida.) Lapsed vaatavad ja leiavad, et laul on imelik ja tants veel imelikum. Ja ega ise kah ei usuks, kui silme ees poleks konkreetseid hetki, et ka ise oled kunagi samamoodi tantsinud. Või veel hullemini. (Te ju ei usu?) Missugune nostalgia! Õnneks olen öelnud lastele kindlalt, et kui neil on soovi, võivad helistada üks kord, viimases saates. Jään sellele kindlaks ega lähe käekotist salaja telefoni otsima. Või oleks pidanud?

Oh jaa. Isadepäev. Ujulas oli isa + laps kombinatsioonid tavapärasest veelgi sagedasemad. Mis on tore. Üldiselt on nende tähtpäevadega vist nii, et kui peres on kõik korras, polegi neil erilist tähtsust. Kui olukorrad on komplitseeritumad, hakatakse miskipärast ennast tähtpäevade liginedes üles keerama. Et siis etteprognoositavalt pettuda.

Minu isa tegelikult oli selline tähtpäevade inimene. Ei, ta oli muidu ka hea isa. Ja veel parem vanaisa. Mõnikord ma muidugi igatsen ta järele.

Viisime täna surnuaiale viis küünalt. Viiest isast kolmel on naised-küünlatoojad veel elus.

Igatsus on võimas tunne.

Tervitustega, I.

Talv ei hüüa tulles

Emme, ä'a seda nalla enam tee! ütles Väikevend täna hommikul, hääl täis etteheidet.

Ega ma ise ei taha kah. Pidurdada ristmikul enne peatänavat hommikuse tipptunni ajal ja tunda, kuidas pidur on põhjas, aga auto muudkui sõidab ja sõidab ja seisma ei jää. Õnneks oli peateel sõitjatele parasjagu keelav foorituli, nii et ma jäin lihtsalt lolli koha peal seisma, aga midagi muud jubedat ei juhtunud. Väikevend jõudis lasteaeda, mina tööle.


Hea mehaanik on kulda väärt. Ja minul on selline! Tõstsin Mamma juures pesakonna maha ning talvesaapad peale, ja mu auto võeti veel peale tööpäeva lõppu ette.

Õhtul koju jõudes jäid poisid veel õue lumekindlust ehitama. Väikevenna tuppakutsumine õnnestus vaid tänu rohkele piitsale (päkapikud piiluvad!) ja präänikule (homme võib kohe peale hommikusööki õue minna!).

Niisiis, talv on käes ja nagu alati, täiesti ootamatult. Mis veel käes on? Nägin täna inimest, kellega kohtusin viimati lapsena ning tabasin end mõttelt: kes küll on see keskealine tuttava moega mees? (Ja kui ma õigesti mäletan, on kõnealune härra minust aasta noorem...)

Lõpetuseks eksistentsiaalselt üksildane lumememm Mamma postkastilt. Autoriks Lõvipoiss.

Kommide hind

Lõvipoiss pakib lahti oma koolikotti ja leiab sealt mõned rohelised kommipaberid.

G pakkus koolis Keskerakonna komme!

Noo?

Jah, ja mina sain neli tükki.

Neli tükki kohe?

Jah. Mina olin enne puhvist juustupalle ostnud, ja G ütles, et andku ma talle kolm juustupalli, siis ta annab mulle veel kolm kommi.

Meenus ennist loetud sõnavõtt. Ja rõõm, et ma ise, olgugi mujal, sotsiaaldemokraate ei valinud (kuigi maailmavaate mõttes oli tugev kiusatus.)

Ütlesin lihtsalt pojale, et siis sai ta küll kõvasti maiustada.

Kuidas karastus teras

Nii. Tänase seisuga või öelda, et olen kümnekonna töönädala raames läbi elanud:

a)tuletõrjeõppuse*;

b)kohtussekaebamise ähvarduse;

c)pommiähvarduse.

Aga selleks, mis juhtus peale tundi viiendas klassis - see oli siis enne pommiähvardust - polnud ma valmis. Ma olen aastaid kasutanud huvilisemate laste peal testküsimust, kas keegi on lugenud Kolme musketäri. Nii et kui viienda klassi poiss tuli minu juurde, ja teatas, et ta luges läbi Kolm musketäri, olin ma tükk aega sõnatu. Alles siis tuli pähe kiita. (Selle olukorra jaoks peaks kah õppuse nõutama.)

*See oli muidugi naljamäng. Esimeste klasside omad nutsid natuke, kehalisest tulnud külmetasid natuke (paar plusskraadi ja lühike dress), aga paarikümne minuti pärast õnnestus klassi naasta ning kodutöögi tahvlile märkida.

Interludium

*Käia Kolkjas Kala- ja sibularestoranis. Hoidud ekstreemsustest ja valid seekord ainsa kalavaba prae. (Aga perekond naudib!)

*Jalutada üle sügisese Toomemäe. Suund: kaitstav doktoritöö (mitte enda oma!). Tõmbad hõlmad koomale, astud mööda kollaseid lehti ja leiad, et see on vist esimene kord sel sügisel niimoodi jalutada.

*Käia tavalises ja 4 D kinos. Viimases koguni kahel korral, kuna päkapikkudele (alla 110 cm) pakutakse eakohast Miriami piknikku.

*Teed vanaaegseid toite. Maksakastet ja hernesuppi. Rosinakeeksi.

*Lugeda plaanitud pooleteise raamatu asemel läbi ühe peatüki pooleliolevast kriminullist. Raamat on täitsa tore, eriti viimase aja pettumusi antud žanris arvesse võttes, aga lihtsalt ei õnnestu pea kunagi lugeda rohkem kui üks lõik korraga. (Saadad näiteks Kõrrekese õppima, tuleb teine minuti pärast inimeseõpetuse töövihikuga ja teatab, et ta on valinud intervjueeritavaks oma ema. Peale intervjuud lõpetab pesumasin. Ja nii edasi.)

*Kohtuda kirjanikega. Kuigi, teisest küljest, kohtun ma ühe sellisega iga päev, ning vähe sellest, jagan sulgegi. (Nimelt on Kõrreke alustanud minu arvutis oma järjekordset romaani.)

*Jõuda plaanitud suurejoonelise treeningprogrammi asemel kaks korda vette ja kord uisutama.

Ja ongi kõik. Pükse ei jõudnud lühemaks teha. Noh, vähemalt pesud on pestud ning erinevalt eelmisest sügisest tunnistusedki allkirjastatud.