Nihil semper floret. Viimane kord

Edasi kirjutan wordpressi kaudu. Lõpetan seega elu üdini avaliku naisena ning kasutan wordpressi võimalusi kaitsta postitusi osaliselt juhukülaliste eest.

Suurem osa saab arvatavasti endiselt kõigile avatud olema.

Võtit saab küsida profiilikastis olevalt aadressilt.

Nädalavahetus, kadunuke

Laupäev
Väikevenna köha oli võtnud ulatuslikumad mõõtmed. Õigupoolest köhis ta vahet pidamata. Niisiis läksid kirjandusüritusele vaid Kõrreke ja Lõvipoiss. Köhija viisime seniks Vanaema poole. Mina käisin apteegis. Noh, teate küll. Sinepipulber ja köharohi.

Tagasiteel helistab Vanaema. Väikevennal on kõrge palavik ja ta on just jäänud magama.

Kodu. Telefonikõne lastekliinikusse. Viimane polnud just väga informatiivne, sest muulasmeedik esitas päheõpitud tiraadi. Selgetest vastustest hoidus, võib olla ei saanud küsimustest aru.

Vahepeal pesud õue, supp potti.

Veelkord apteeki, palavikurohtu ostma.

Väikevend sülest sülle ja autoga koju.

Kodus õnnestus talle manustada palavikurohtu, kuid köharohust keeldus resoluutselt. (Seal oli lagrits sees.)


Äraostmiseks läheb Kõrreke ja toob ühe Limpa limonaadi (Väikevenna enda kindel soov). Tavaliselt pole kihisevat ja magusat kodus muidu kui sünnipäevadel. Väikevend loobub pigem limonaadist kui võtab köharohtu. Üks klaas limonaadi läheb põrandale.

Külla on tulnud Kõrrekese klassiõde. Õhtusöögilauas saab ka Väikevend limonaadi, sest vett ta ei tahtnud ja palavikuga peab ju ometi jooma.

Õhtul tõuseb palavik väga kõrgeks. Veelkord kõne lastehaiglasse. Seekord räägin vahelduse mõttes eestlasega ja saan selged juhised. Palavik igal juhul alla. Panadol. Niisutada toasooja veega.

Laps oli palavikust veidi segane, ei tahtnud ka seda rohtu, mida ta muidu päris rõõmsalt võtnud on. Kallasin enam-vähem vägisi talle natuke suhu. Suur osa kleepuvast roosast siirupist oli mööda diivanit laiali, kuid vähemalt midagi jõudis kindlasti ka pärale. Lisaks läks ümber niisutmiseks valmis toodud plastkann veega.

Lõpuks muutus lapsuke adekvaatsemaks, soostus pižaama selga panema. Unejutuks Väike Vares. Laps jäi magama.

Sain alumisel korrusel põranda ära pesta.

Käisin vahepeal kontrollimas, oli pisut higistanud.

Kui öösel magama lähen, ajas üks väike kuju end minu voodis istukile ja teatas, et oma voodisse oli pissi tulnud. Kuna voodil oli ka väike elevandiga vannilina, tundus, et oli koguni end vannitoas pesemas käinud.

Pühapäev
Kell 6.15 alustas Väikevend päeva ja oli absoluutselt päikeselises meeleolus.

Suured lapsed jõudsid hommikul õppida ja korraks õuegi, Väikevend vaatas Asterixi.

Peale lõunat pidi tulema Vanaema ja võtma haigepõetuse üle magava haige näol. Ilmselt oli tegemist sõna otseses mõttes palavikulise energiaga, aga lõunaunne patsient lihtsalt ei jäänud.

Siis viisin Lõvipoisi sünnipäevale, meie Kõrrekesega läksime seniks basseini. Kui mõlemad suuremad lapsed olid jälle auto peal, läksime ka apteegist läbi. Uut köharohtu ostma, sest kuidagi tuleb seda vennikest ju siiski ravida.

Kodus ootas meid lisaks Väikevennale ja Vanaemale ka Lõvipoisi sõber R. Lõvipoiss vahetas riided, võttis palli ja ratta ning läks.

Vanaema lahkudes helises uksekell. Kõrrekese sõbrannad olid oma ratastega ootamas. Kõrreke võttis võileiva ja läks.

Siis teatas Väikevend, et tema paneb ka riidesse ja läheb oma sõbra Kaaksi juurde. Kaaks elab Tallinnas.

Tegelikkuses võttis ta hoopis uut köharohtu. Karupildiga köharohtu. Vaatas veel veidi Asterixi. Jõi kalja. Pani haigeks jäänud Hiire teki alla magama.

Ja oligi aeg. Esmalt tuli tagasi Lõvipoiss. Väikevend oli läinud voodisse, kui tuli Kõrreke.

Ülakorruselt kostab köhimist.

Kas vahepeal on olnud nädalavahetus?

Kevadkontsert, meie kolmas

Ülikooli aulas peetav kevadkontsert on üks mu laste kooli toredatest külgedest.

Seekord esines Kõrreke esmakordselt ka orkestriga, nii et kauplesin vanaema Väikevenda hoidma ja läksin ise kohe kuulama.

Kui olin suuremad lapsed proovi kohale sõidutanud, jäi pilk peatuma Kõrrekesel. Õigupoolest tema kulmudel. Need olid sinised. Kuna tegemist polnud tsirkusnumbritega, läksime pesime esmalt näo puhtaks.

Lõvipoiss klassiga laulmas. Ja poistekooriga. Kõrreke klassiga - mulle hästi meeldis Piimasupp ja kiluleib, no tõesti hea lastelaul! - ja mudilaskooriga. Siis orkestriga ja ühendorkestriga - viimases olid ka vilistlased. Jumal küll, kui tublid nad ikka on!

Kuigi - Kuldne õhtupäike ei kõlanud kõige paremini kokku, meesansambel seal ees mõjus natuke liiga püüdlikult ja oli halvasti kosta. Soololauljaid oli saatmas Mamma kunagine õpilane. Ta mängib liiga kõvasti, kommenteeris Mamma. (Mine ütle talle, soovitasin seepeale. Nii õel Mamma teadagi pole. )

Peale kontserti saime kohvikus kokku härraga ja sõime üheskoos õhtust.

Väikevend oli samal ajal kodus keeldunud vanaema pakutud unest. Minu koju tulles pani ta kenasti pidžaama selga, kuulas ära kolm unelaulu ning uinus silmapilkselt.

Kõrreke oli unustanud oma flöödi kohvikusse.

Niisiis, kontsert läks igas mõttes täie ette.

Maised mured: kuidas ma ei ostnud sünnipäevakinki

Lõvipoiss sai oma vanimalt sõbralt sünnipäevakutse. Ülitore. Kingi koha pealt ema ühtegi konkreetset soovi öelda ei osanud.

Läksin esmalt kino kassasse. Nii. Teatavasti on nüüd meie linnas samuti kolm-dee olemas - ise just käisime sel nädalal - ja lastele maksab see 55 eesti raha. Voutšereid saab summas 50 raha - mille eest kolm-deeks ei piisa ja 90 raha (kus jääb jällegi 45 ühikut üle). Kahe üheksakümnese voutšeri kinkimine oleks lisaks raiskamisele ka kallivõitu ettevõtmine.

Seejärel kaubanduskeskus. Monopoli mängu väiksem variant olevat sünnipäevalapsel olemas. Rõivapoes olid päris ägedad T-särgid, näiteks AC/DC-kirjaga ja mõni muu. Pehme pakk on üheksasele härrasmehele vist ikka pettumus?

Siis on veel AHHAA oma neli-deega. Aga see sai vist aasta tagasi kingitud? (Peaks hakkama kirja panema selliseid asju!)

Korralikud legod on samuti liiga kallid - ja sellised saja-ringis valvekarbid vist juba enam-vähem kõigil olemas?

Nii me vist lähemegi esimest korda seda ümbriku-teed. Noh, et päris esimest korda elus, on muidugi liialdus - kui ikka täiskasvanu on oma kutsel öelnud, et tahab raha, siis pole loomulikult kohvikannusoojendajat ostma läinud. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi raha kinkida, eriti veel lapsele. Võib olla leiame homme koos Lõvipoisiga veel midagi, kui ühel ja teisel põhjusel nagunii kesklinnas oleme?

Üldiselt tahan ma käesolevaga öelda, et head ideed on siinkohal teretulnud.

Vanarahvatarkus

Kui õpilane, kes seni oma vaimuandeid ja huvi koolitöö vastu vaka all hoidnud on, juba teist tundi järjest õpetajat ammulisui kuulab, tahab ta näidata oma uut keeleneeti.

Ja teine kord ta ee-laa-guu!

Iibisepesa kui virtuaalne reaalsus on kahene.

Kasvab ja õitseb. Vilja pole veel kandnud. Või kuidas võtta.

Visualiseerin siinkohal teejuhte, mis huvilisi siia kohale toonud.


SOS, tiiger sõi mu isa!




Verejanuline seitsme hambaga siil




Algo Kärbi ema




Kuidas panna mees endaga abielluma?



Palju õnne mulle kõigi poolt!

Vanasti ja nüüd

Aja liikumine on mulle ikka ja jälle arusaadavalt kohale jõudnud enda ja oma laste lapsepõlve võrreldes.

Räägin näiteks lastele, et kui ma koolis käisin (õhtupooleses vahetuses), siis lõppesid tunnid mõnikord nii hilja, et ma ei näinud isegi lastesaadet. Nad ei saa sellest aru. Noh, sellest küll, et tunnid lõppesid hilja, aga lastesaateid tuleb ju peaaegu alati mõnel kanalilt - või siis vaatad lihtsalt filmi. Siis oligi üks lastesaade!

(Samas mäletavad suuremad lapsed ka seda aega, kui film tähendas õhukese plaadi asemel magnetlinti. Seda enam, et filmikarbid on praegu Mamma juures, kus neid vaadatagi saab.)

Kui ma laps olin, sõitsin jalgrattaga kas niisama kodu juures, mõnikord poes (poekott rippus pärast lenksu küljes) või siis suviti - juba pisut vanemana - käisime ka sõbrannadega ujumas. Kas Eerika järves - mida on mu meelest ajast aega saatnud kuulujutud küll laipadest, küll nahahaigustest - või koguni Haagel. Praegu pole lapsed küll veel omapäi ujumamineku eas, kuid see-eest ei jõuta ära oodata, millal saab jälle rattaga kooli. Ja kooliesised rattaparklad on paksult täis. Täiskasvanu ratast kui transpordivahendit kasutamas oli vanasti kah küllatki harv nähtus. Ja ma tegelikult ei teagi ainsatki põhjust, miks meie omal ajal rattaga koolis ei käinud. Võib olla mõnes teises koolis käidi?

Ka minu laps olles käis suurem osa klassikaaslastest mõnes huviringis või trennis. Noh, tookord oli põhimõtteliselt kolm varianti - olla ka kunsti-, muusika- või spordikooli laps. (Mina käisin mingitel suhteliselt seletamatutel motiividel esimeses.) Kõik said sinna ise mindud ja enamasti ise ka tuldud. Kui ma käsin koolis juba hommikupoole ja kunstikool lõppes suhteliselt hilja, tuli Papa autoga vastu, kui sai. Aga see autoga järelkäimine oli pigem erand kui reegel.

Nüüd olen ma rõõmus, et mu lapsed saavad peaaegu ise igal pool käidud. Kesklinna piirkonda trenni ja huvikooli mineku said nad bussiga juba esimeses klassis selgeks. Ja olid omakorda ses suhtes pigem erand kui reegel. Minu jaoks on alati olnud võõrastav vaadata vanemaid, kes istuvad tund aega autos, kuulavad raadiot ja ootavad oma lapsi. Lõvipoisil tuleb küll trennis järel käia, sest need lihtsalt lõppevad tõesti hilja, aga kolm õhtust autosutsu nädalas on pigem mõnus võimalus poisiga tagasiteel segamatult juttu ajada kui tüütu kohustus.

Sama võõrastav on enne teatrisse- või õppekäigule minekut lugeda meilinglistist küsimust: kes saab tulla autodega lapsi viima. Tegemist on teise-kolmanda klassiga ning bussisõitu oleks kolme peatuse jagu.

Mõnikord ma taban end muidugi mõttelt: küllap vanemad pidid siis ikka tohutult muretsema. Mina läksin mõni päev kodust välja vist mingi veerand kaheksa ajal hommikul ning koju laekusin veidi enne üheksat õhtul (kui Papa vastu tuli, siis sai pool tundi varem.) Või ei osatud siis midagi karta? Päevalehtedes vist eriti kriminaalsetel teemadel ei räägitud? Praegu helistan ma ikka töö lõppedes lastele - tean täpselt, kes kuhu läheb, mida sööb ja kuna tuleb.


Muidugi on palju sellist, mis ei muutu. Mäletan, et kunagi algklassides pandi meid ajutiselt poistega istuma parema tunnidistsipliini huvides. Paar päeva tagasi teatas Lõvipoiss, et tema pinginaaber pole enam G, vaid hoopis üks tüdruk. Neli klassi kõige sehkendajamat poissi-tüdrukut oli omavahel istuma pandud.

Mõõga ja võtme linnas

Teatavasti on meie linna vapil ristatud mõõk ja võti. Noh, muidugi viitavad need ju pühadele meestele, Paulusele ja Peetrusele - kes meie linna heaks kõrgemates sfäärides sõnakese kostma peaksid.

Aga mõnikord on muidugi mõõk lihtsalt mõõk ja võti võti. Täna hommikul siis täpsemalt autovõti.

Õhtul panin kõik - vähemalt enda mäletamist mööda - hoolega valmis. Väikevenna õukombekas liivast puhtaks ja kilekotti. Enda asjad kokku ja esikusse valmis. Võtmed oma sahtlisse. Kohvikann puhtaks.

Hommikul oli kõik samuti igati ajagraafikus. Pojaputukas söönud, endal kohv joodud ja juuksed kammitud. Tahtsin võtta sahtlist võtmed. Paraku olid seal ainult välisukse omad. Autovõtmeid polnud.

Esimene kontrolliring toimus suhtleiselt paanikavabalt. Jakitasku. Käekott. Veelkord sahtel. Kapipealsed. Kapitagused.

Teine ring oli juba märksa närvilisem.

Kolmandaks tulid lapsed appi.

Kas tahad, ma vaatan keldrisse ka, pakkus Lõvipoiss.

Lõpuks ei jäänud enam muud üle, helistasin ühele vanaemadest - tal oli just alanud puhkus ja loomulikult ei igatse ükski vanaema midagi palavamalt, kui kell pool kaheksa hommikul lapselast lasteaeda viia, eks ole. Kirjutasin Kõrrekesele päevikusse - esimene tund oli mudilaskoor - hilineb seoses abiga kodus tekkinud ootamatu olukorra lahendamisel - ning jätsin ta vanema tulekuni väikevenda valvama. (Kodused põhjused oleksid ju kõlanud eufemismina sissemagamisest?)

Taksojuht oli tore. Ma ise olin ebatavaliselt jutukas meeleolus (paanika puhul olen seda varemgi täheldanud.) Tundis kaasa nii võtmete kui muti puhul. Viimases küsimuses jagas temagi lahket nõu: ega siin muud pole, kui labidaga augu kõrvale ja siis kõvasti virutada, kui ta nina välja pistab.

Juba esimese tunni ajal sain Kõrrekeselt sõnumi - võti on leitud. Oli olnud Väikevenna kombeka kotis, kust vanaema ta taskurätikut otsides leidis. (Oleks muidugi pidanud ise vana tõde meenutama ning midagi muud otsima hakkama...)

Koju tulin bussiga. Loomulikult jõudis esimene buss kesklinna täpselt nii, et nägin teist parasjagu eespool ära sõitmas.

Läksin siis aja parajakstegemise mõttes toidupoodi.

See polnud vist eriti hea mõte, sest mind sihti relvaga. Relvaks oli vingemat sorti mängupüstol ning selle omanikuks umbes Väikevenna-vanune noorsand. Sihtiski inimesi ja ütles põmm. Peale oma laste, eriti oma poegade sündi, pole ma üldiselt võõraste väikelaste suhtes kuri tädi. Seekord küll ütlesin poisile, et mulle ei meeldi, et mind sihitakse. Ema naeratas ja vaatas heldinult oma poega.

Nüüd targutamise koht. Ok, ma saan aru, et militaarsed huvid on poisslapse arengus täiesti normaalsed. Ja mõistan, et mäng pätt ja politseinik on käsitletav ka näiteks kui harjutusi tulevaseks eluks. Aga mida siis harjutas see lapsuke? Mängu lähen kaubamajja ja tulistan inimesi?

Oh, ehk on lihtsalt kevad käes, mutid aias ja närvid läbi?

Läksin koju ja maandasin end tolmuimemisega - hommikul võtit otsides oli silma jäänud vastikuid torte igasugu tagustes ja alustes. Kohe kergem sai.

Seda enam, et söögilaual oli - Kõrreke poolt oli kinnitatud kleepsildiga märgistatult - emme auto võti.

Pereema mureveeb. Stiilinäide, II*

Hoiatus! Kui kahtled, kas tasub lugeda, ära parem loe. Kõik järgnev on võrdlemisi mõttetu!

Kevad ei ilmuta end mitte pelgalt pungades, grillilõhnades ning helges ilmas. Sama selgelt võiks aega määrata ka õhtust õhtusse palli ja jalgratastega ukse taga kõõluvate Lõvipoisi semude, esikuvaibale ilmunud mulla ning endise vääramatusega pesamuna tabanud heinanohu järgi. Kui läheb nii, nagu varasematel aastatel, kestab viimane umbes jaanipäevani.

Pühapäev algas tubliduse tähe all. Pakkisin kokku vanapaberi, koristasin tagumise ukse ümbrust. Väike sõit Lõvipoisi telefoni parandusse viima ja uusi kontaktläätsi soetama ei lõppenud hästi. Tähendab, lõppes paraku osturallil. Eks ole, sa lähed lihtsalt toiduosakonda, ostad seda-teist-kolmandat (hästi soodne ju), siis viid koti autosse ära. Sinu sisemine tibi juhib su kindlal käel naisteoskaonda, kust väljud ripsmetuši, dušigeeli ja juuksevidinaga. Saad näppu esimese väikse roosa kilekoti. Tuleb meelde, et töö juures lehitsesid reklaamvoldikut ning spordiosakonnas pidi müüdama ujumisprille (Kõrrekese omad on parasjagu katki). Saad näppu teise roosa kilekoti. Lõvipoisil oli nokats väikeseks jäänud - kolmas kotike. Astud sisse filmiosakonda, no tõesti, Talvesõda mõnekümne krooniga. Ja siis veel Kõige suurema sõbra laulud plaadil. Lased selle enesepettuse mõttes pakkida ujumisprillide juurde.

Kus sa küll nii kaua käisid, imestasid lapsed kodus. (Tundsin end umbes nagu Pelle ja Tjorven, kui nad piduriietega suplemast tabati - see lihtsalt läks nii!) Lõvipoiss oli alustanud langetatud okste saagimist ning tema näpp oli plaastris.

Aiatööd siiski jätkusid. Erilist indu näitas üles Lõvipoiss, kuid Kõrreke ilmus samuti ülakorruselt oma raamatute tagant välja ning väidetavalt hoidis isegi saagi käes.

Mutiga me veel esialgu võistelda ei suuda. Aed, nii paljukest, nagu meil teda ongi, näeb välja nagu maastik rohkete pisikeste pommikraatritega. Nende ümber on nähtud luusimas kasse - mitte küll meie oma.

Faunat täiendavad veelgi sipelgad liivakastis ja teod liivakasti serval. Väikevend on võtnud militaarse hoiaku sipelgate suhtes, aga mul tuli teda veenda, et teo panemine kampsuni alla ja tema kõditamine ei ole hea mõte.

Pühapäeva õhtul käitusin väga kindlameelselt**. Kui Kõrreke tuli ning teatas, et tal on vaja homseks sirklit, ütlesin, et palun väga, annan talle raha ning mingu ise kodule lähimasse suurde poodi. Siis oli kell ehk nii seitse õhtul. Triikisin, sorteerisin ning voltisin veel hea tüki aega pesu, ajasin juttu Väikevennaga. Kui siis pesamunal oli aeg magama minna, ilmus välja Kõrreke, kinnitas endale jope külge helkuri ning teatas, et ta hakkab siis nüüd minema. Kell oli umbes üheksa. Vaatasin oma kleenukest tütart ning otsisin ohates välja autovõtmed. Ega ta polekski seda sirklit kodule lähimast poest saanud. Järgmisest poes siiski oli.

Koju tulles tuli magama saada üleväsinud kolmeaastane.

Oma töö-asju sain vaadata alles hilisõhtul ja lõpetasin alles siis, kui tänane päev oli ammugi käes.

Hommikul oli keegi silmad millegipärast kinni kleepinud.

Unustasin oma telefoni maha. Väga hull ei olnudki, ainult kolm vastamata kõnet pärastlõunaks. Lapsed olid süüa teinud.

Kõrreke seletas, et kuueteistkümnel lapsel polnud sirklit ning nad kõik said märkuse, välja arvatud üks, kes oli pikalt puudunud. Mina seekord siis pääsesin.

Väikevend mängis kodus tükk aega liivakastis mereröövlit. Õde ja vend olid trennis, nii et see oli üks väga üksildane ja võrdlemisi tatine mereröövel.

Õhtul Lõvipoisile trenni järele sõites, või noh, õnneks küll juba teda oodates, suutsin kokku lugeda kõigest kolm jalgratturit vales suunavööndis, kui ma jäin lihtsalt autosse magama.

Õhtul kodus teatas Kõrreke, et tualettpoti prill-laud on katki. Mis see minu käes siis parandada pole! Sai kohe puhtam ka.

Ees ootab väljakutse - lasteaias on tulemas tervisepäev ning sildil seisis palun riietage oma lapsed kommideks.

Rõõmuga.

*Millegipärast tabab mind pereema-murehoog juba teist aastat aprillis.


**Kusjuures ma olengi seda teinud, korrates endale kindluse sisendamiseks Paula kuldseid sõnu - laste tegemataunustamiste heastamine lõppeb täpselt siis, kui sa ise ütled, et see lõppeb. Siiani ongi toiminud.

Hunt ja seitse kitsipunga

Teatris käinud pole ma kohutavalt ammu, aga näed, mõnikord veab.

Eile oli Kõrrekese ja Lõvipoisi koolis Hunt ja seitse kitsetalle ja täna Vanemuises Ninasarvik Otto. Nii et eile saime siis koolietendusel Väikevennaga teatrikombeid meenutada ning täna neid kohe uuesti kasutada. Etendused olid väga lõbusad. Kooli puhul meeldib mulle see, et kaasatakse absoluutselt kõik õpilased esimesest viienda klassini. Laulud, tantsud, võimlemiskavad - väga lahe! Väikevenna puhul oli kohati päris raske selgeks teha, miks temal pole lubatud, sarnaselt paarile teisele väikelapsele, minna lavale näitlejate vahele tiirutama, aga õnneks polnud ma ka ainus sedavõrd karm ema. Hundi lavaleilmumine lepitas teda iga kord mõnevõrra. Kavas pealkirjaga Kitserahva hääl oli ära trükitud Kõrrekese jutt hunt-taimetoitlasest.

Tänane teater oli kah mõnus. Näitlejad olid - mõne erandiga - pea kõik tundmatud, aga Topperi ninasarvik sai kogu selle loo mõnususes ka laval ette kantud. (Proua Flora maagilist india kohvi oleks isegi joonud!) Väikevenna käitumine oli etenduse ajal eeskujulik. Lõvipoiss sõitis küll just täna võistlustele Lätti, aga õnneks oli ta nädal tagasi käinud klassiga Nukitsameest vaatamas, nii et ega ta väga kurvastanudki. (Ülejääva piletiga tuli see-eest kaasa Kõrrekese sõbranna.)

Etenduse vaheajal teatas Lõvipoiss telefonitsi, et nad jõuavad kohe kohale. Siiski olid nad teatri lõppedes alles igaljuhul kuskil Eestis. (Peale järelepärimisi selgus, et tegu oli Nõoga.) Nii et jõudsime parasjagu kahe olemasoleva lapsega imetleda ja imestada jõge ning osta Mäkist toitu kaasa, kui Lõvipoiss kohale jõudis.

Võistlustel oli läinud hästi. Neljast mängust võideti kolm. Kuigi, kui keegi nüüd aru saab, mida sellega öelda tahetakse - kui nad oleksid Lätis teadnud, et me nii hjästi mängime, oleksid nad meile postkaardid kinkinud, aga nad ei uskunud vist enne.

No tõesti. Sa kutsud lapsed teisest riigist võistlema, ja oled nii /.../ kitsi, /.../ et ei raatsi välja printida lastele isegi diplomit või midagi mälestuseks /.../. Lõvipoiss leidis Valmierast ühe laheda kivi ja tõi selle koju kaasa.

Vähemalt oli tema happy mealis Öine Raev. Üksikasjalikku ülevaadet mängudest kuuleme ilmselt kuni järgmiste võistlusteni.

Õhtul duši alla minnes esitas Väikevend painama jäänud küsimuse: on ju, ninasarvikul on ka noku?

Loogika kevadkool

1) Ükski raskus ei õigusta kõrvalteede otsimist.*
Hommikulauas, Väikevennaga kaheksi. Teised on juba läinud, meie sööme veel juustuvõileiba ja joome kakaod ja kohvi.

Kakao saab otsa.

Emme, palun tee mulle veel kakaod.

Ei, Väikevend, selleks pole meil küll enam aega.

Noh, aga tee siis nii kiiresti kui suudad!

2)Mis värvi on Napoleoni valge hobune?
Natuke hilisem aeg, raamatukogus.

Ma palun Anne Franki päevikut!

Jaa, vaatame.

Raamatukoguproua klõbistab pisut arvuti taga.

On küll sees.

Läheb riiuli juurde.

Sügab kukalt.

Oot, ma pean uuesti arvutist järele vaatama, kes see autor oli.

3)Kes aru ei saa, on lihtsalt loll!

Õhtul. Väikevend joonistab.

Mida sa joonistad?

Ühte väikest titat. Isaga. Tita on tüdruk, aga ta nimi on Poiss!


*
Tsitaat Vabariigi Presidendi uusaastakõnest.

Kolm ja pool aastat kogemusi

Väikevend võtab toidust välja türgi oa ja teatab resoluutselt:

Seda ma ei söö.

Ning lisab: Siin on palju vitamiine sees, on ju?

***
Potil käies laulab Väikevend laulu, mis tema sõnade järgi on mehest, kes käis kakal, aga nüüd hõikab, et on tal valmis.


***
Vennaga koos mängides on tõelised lemmikasjad loomulikult isa toodud vahtkummist mõõgad. Mõõga järele haaratakse juba ukselt, endal veel õuekombegi seljas.

Oota, ära enne ründama hakka, kui ma tulen! hõikab Väikevend igaks juhuks Lõvipoisile elutuppa.

Loomulikult on mõlemad poisid d´Artagnanid.

Need, keda nurga tagant kujuteldavalt luuratakse,olid Väikevenna sõnutsi pahad d´Artagnanid. Suurema venna arvates olid vaenlased hoopis robotid, kes sünnivad alati kolmekaupa, kuid surevad ükshaaval.

***
Üldiselt pole vaikusearmastajatel meile asja. Täna kamandasin Väikevenna siiski vait, kui õde Kõrreke mulle flööti mängis.

Väikevend päris mult sosinal, ise õele osutades:

Aga miks tema võib lärmi teha?

Mis teha, elu pole alati õiglane!

Maailmatäis lemmikloomi

Tegelikult oli see juba üle-eelmise nädala lõpus, kui me käisime lastega Pintsu ja Tutsiku teise osa esitlusel. Kõige tähelepanuväärsem oli selle sündmuse juures asjaolu, et Lõvipoiss võitis endale raamatu, sellesama esitletava. Ning mitte tänu loosiõnnele, vaid tänu oma joonistusele! Meie Lõvipoiss, keda ei meelita enamasti mitte mingi väega kodus midagi joonistama. Aga vot seekord ta joonistas kassi ja kassi ümber tumeda tausta, nii et välja kukkus pilt illustratsioonina jutule Pints puhastab korstnat.

Ja vähe sellest! Poiss luges raamatud läbi ka - esimese osa olin lastele just sealtsamast esitluselt ostnud. (See, et Kõrreke raamatud samaks õhtuks läbi sai, oli muidugi ootuspärane.) Lõvipoiss kirjutas loetud raamatu kohe ka lugemispäevikusse sisse, ise kommenteerides: ma pole kunagi ühestki raamatust nii palju kirjutanud!

Raamatud meeldisid lastele väga. Juttudega samaväärt on ka pildid. Loomasõpradele nii palju tuttavaid ilmeid, tundeid ja poose.

Ja kui üks teema juba päevakorda tuleb, siis tuleb ta loomulikult mitmelt poolt korraga.

Oi, see lohefilm oli hea! Ma ei suuda ausalt öeldes isegi meenutada, millal ma viimati lastega kinos käies ei resümeerinud stiilis noh, lastele vähemalt meeldis.

Ritsik kirjutas tegelikult kõik ära.

Mitte ainult film ise polnud hea, vaid just see mõte: inimesed kardavad sageli oma hirmu, mitte selle põhjustajaid. Silmitsi seistes saad aru, et olid kartnud hoopis valet asja. (Üle tüki aja film, mille mõttest oli üleüldse võimalik rääkida ning mille sisuks polnud õige faili käivitamine nupulevajutusega - nagu stamplõppevad mu meelest rohkem kui pooled viimase aja lastefilmid.)



Pildi leidsion sellest filmiblogist siit.

Endistest aegadest

Ka Väikevend teab (konkureerivad ja täiendavad seisukohat leiab siit ja sealt, missugune oli elu enne elu.

Väikevend on parasjagu duši all ja räägib:

See oli enne, kui ma sinu kõhus olin. Ma olin vennaga koos ja mängisin peitust. Palju peitust.

Kas seal oli keegi veel peale sinu?

Jaa! Alguses olid kõik: sina ja õde ja issi. Iir oli ka!

Kas keegi oli veel?

Ei olnud rohkem. Ühes majas, seal me mängisime peitust! Siis ma mängisin sinu kõhus ka peitust!

Ja nüüd pane mulle nüüd rätik ümber. Siis ma olen jääpurikas. Soe jääpurikas!

Väänasime tiigerpesukinda välja. Panime rätiku ümber.

Rohkem ei soovinud soe jääpurikas endistest aegadest rääkida.

Aprill, aprill, va lorupill!

Nii hüüdsid mäletatavasti koolilapsed Bullebyst. Peale minu meelest täiesti sadistlikku aprillinalja õpetajale, kui nad kaks tundi varem kooli tulid*.

Sellega võrreldes läks mul täna täitsa hästi.

Hommik algas muidugi Lõvipoisi lõputute sul-on-püksid-katki-naljadega. Ta ütles õhtul, et pinginaaber G oli ühe korra uskuma jäänud, aga mina arvan, et see on liialdus.

Koolis ikka tehti nalja. Üks klass teipis kriidi otsa läbipaistva teibiga, teine jälle arvutihiire ning siis lasti minu peale laserpoineterist täpikene (kui ma seljaga olin ja tahvlile kirjutasin). Noh, parem ikka kui üldse mitte midagi.

Aga õhtul ütles Väikevend, et mul on sukkpüksid katki - ja see oli kahjuks tõsi.

*Palun mitte unustada, et siin kirjutab inimene, kes on peale 1999. aastat saanud magada vaid loetud hommikud nii pikalt, kui und jagub.