Kampsuniga Tädi otsinguil

Viimase paari nädala jooksul on tõusnud minu blogi otsingsõnade edetabeli etteotsa sõnapaar kampsuniga tädi. Ausalt õeldes on päris huvitav. Mitte ainult vahelduse mõttes kunagistele hittidele tervishoiuküsimustes. Et istukski arvuti taha, guugeldaks näiteks sisse vuntsidega onu ja asuks huviga tulemusi lugema.

(Kui keegi tõepoolest tädide kohta lugeda tahab, siis pakuksin hoopis seda.)

Tegelikult tuli oma sisemist tädi paar nädalat tagasi otsida küll. Nimelt tahtsid lapsed vaadata üht telesaadet. Jah, miks mitte. Kuni ma päeval klõpsasin lahti saadet tutvustava nupu. Õigupoolest oli seda ka raske mitte teha, nähes suurelt üle arvuti pilti erakordselt selgesõnalise allkirjaga Naine ja paljad rinnad. Tähendab, mitte, et pajas rind mind šokeeriks. Jumaluke. Ma käin ju ise regulaarselt avalikus ujulas. Oma lastega sauna minna pole kah probleem. Aga pildi kontekst oli enam kui arusaamatu. Ja minus tärkas tõesti Tädi, kes helistas ajal, mil lapsed trennitusid, telekanalisse, küsimaks, kas saade on lastele sobilik. Sealt uuriti asja, küsiti laste vanust ning öeldi, et pigem mitte.

Kõrreke oli maruvihane.

Kui siia diivanile oleks kirjutatud, et lastele keelatud, siis me peaksime vist põrandal istuma!


Tagantjärele on naljakas ja natuke piinlik ka. Aga tädikogemus on nüüd vaieldamatult omast käest võtta.

Ainult kampsun läks vist kuhugi kaduma?

Lapsepõlvelood

Vaarisa-raamat kuulus mu lapsepõlve absoluutsete lemmikute hulka. Oli ühesõnga neid raamatuid, mida võis väsimuse või mure leevendamiseks suvaliselt kohalt lahti lüüa ja mille mõju oli garanteeritud.

Kusjuures mäletan selgelt ka esmast kokkupuudet, mis sugugi nii paljutõotav polnud. Ilmumise ajal olin neljane ning ilmselt varsti peale kojutoomist ema seda mulle ka luges. Kuni jutuni Üskübi jutuvestjatest. Nimelt tundus mulle kõrvitspea Ibrahim, kes, nagu nimest järeldada võib, ka kiilaspäine oli, sedavõrd võika kujuna, et ma ei lubanud enam emal edasi lugeda. Ja pooleli ta jäigi, kuni kunagi kooliajal uuesti ja ise selle läbi lugesin.

Kõrrekese ja Lõvipoisiga võtsime ette esmakordselt. Mõnevõrra üllatavalt oli nende vaimustus ehe. Eriti ilmselt Lõvipoisi oma, kes avaldas soovi, et ma selle raamatu talle pärandaks, kui ma surema peaksin. Või siis vähemalt kaasa annaksin, kui ta kunagi eraldi kolib ja lapsed saab. Eks ma siis lubasin (- ega ma siis mõni larifari või tutifrutt pole!)

Kõrrekest märkasin jälle raamatust korduvalt ABC-luuletusi uurimas.

Oh jah, see raamat on vihmametsana mitmerindeline ja liigirohke kooslus. Kõike koos hoidmas värvikas sugulaskond, kes markeeritud küll kohati vaid lause-paariga, kuid osavalt ja mõnuga. Vaarisa, üla-memm ja ala-memm, Nahk-Lisbeth, natuke vastikud õed ja kogu muu kamp seal lugude rääkimise vahel.

Minu laste igapäevased lood on enamasti hoopis teistsugused. Täna siis see lihapallide lugu. Minu jaoks hästi sarnane eelviimati vaadatud merisigadefilmiga. Selline maailmapäästmine koos pingekruvimisega - et kuskilt ikka lugu kah tekiks. (Mida Kõrreke hästi ei talu, aga vaatamata kah ei jäta.) Maailma päästab kusjuures õigeaegselt õigesse kohta sisestatud arvutifail. Ehk ongi vajalik toimetulekustrateegia.

Nüüd, koolivaheaja hommikuti, on poistel võimalik igal hommikul mõnd maailmapäästmislugu hommikustest multikatest vaadata. Hull lugu selle maailmaga. Nagu Prometheuse maks, mida kotkas jälle ja jälle nokkima tuleb.

Asjad, loomad ja inimesed. (Lilli pole!)

Mõni asi laheneb ootamatult lihtsalt. Nii näiteks oli tarvis võtta oma arvuti, tõsta ta auto tagaistmele ning sõita parandusse.

Ruum on inimesi täis, kõik ootavad oma kastikesi. (Õhustik meenutab paljuski kunagisi kingaparandusi.) Ruumi sisenenud parandajapoiss heidab hallile kastile vilunud pilgu: kuule, see toiteplokk on ju päris süsi! - leti taga istuv proua kleebib arvutile mingi lipiku ja mõne tunni pärast saan oma sõbra kätte. Koos uue alma materiga. Omaenda suureks imestuseks õnnestub kõik juhtmed juba esimesel katsel õigetesse aukudesse toppida ning erutusest värisevate sõrmedega saan avada oma kirjakasti.

Näed siis.

Õnn on küll eesootavate kohustuste tõttu üürike. Panen arvuti kinni ja mantli selga.

Lähen Mamma kassi õue laskma - Mamma on ise haiglas uuringutel. Kass, kes on muuseas meie Siisi poeg, ning kelle ämmaemandakski olen olnud, on loomult ettevaatlik proua. (Väliselt sarnaneb ta oma emaga äravahetamiseni, kui välja jätta asajolu, et ta kaalub umbes kolm korda rohkem. Vähemalt.) Peale telefoninõupidamist emaga kougin maadami tooli alt välja ja viin trepile.

Nüüd siis pojanatile lasteaeda järele. Kui ma uksele jõuan, hõikab üks preili valjusti: Pumpernickli ema tuli!

Ei, Väikevenna, parandavad teda teised.*

Mida Väikevend täna siis tegi?

Ajasin Kaspeliga tüdlukuid taga!

Noh, kas te kätte ka saite?

Kahetsev pearaputus.

Ei, nad jooksid nii kiilesti.

Siis Mamma juurde haiglasse. Mamma oli nimelt saanud telefonisõnumi, ja see tuli talle ette lugeda, kuna tema on põhimõtteline vana aja inimene. Väikevend rääkis, et oli lasteaias tüdrukuid taga ajanud ja ühe kinni kah püüdnud.

Veel hilisemas versioonis isale oli ta tüdruku kinni püüdnud ja pooleks saaginud. Asjaosalisele preilile olla see ka väga meeldinud.

Õhtul mängivad lapsed kolmekesi ootamatus üksmeeles Lõvipoisi toas. Kui lähen pisimat magama kutsuma, leian suurelt vennalt oma püüdlustele tuge:

Jah, sa pead magama minema, Väikevend. Sul on küll väike pea, aga suur uni!

Homme lähme kinno ka. Koolivaheaeg ju ikkagi.


*Ka lasteaias väidab mu noorem poeg nimelt, et tema nimi on Väikevend.

Igavese nooruse allikas

Tänu sellele, et koduarvuti viibib endiselt koomas, olen ma läinud kolmel päeval järjest enne südaööd magama. Nii et igal juhul nägin ma eile õhtul bensiinijaamas jääkaabitsat ja siidripurki letile tõstes välja sedavõrd kahtlaselt rõõsa, et küsiti dokumenti näha.

(Võib olla on muidugi ka asi selles, et alaealised siidrijoojad tavatsevad samuti toekama mulje jätmiseks siidrit koos kaabitsaga osta?)

Kes viimasena naerab, blogib ülikooli raamatukogus

Esmaspäev näitas oma erinevaid nägusid juba hommikust alates.

Väikevend oli unustanud, et talle lasteaias meeldib ning jäi minust nuttes maha. (Õnneks oli see talle siiski varsti meenunud.)

Ise tundsin end lõunaks erakordselt tublina: olin käinud tööl, trennis ja poes. Poes olin kenasti järginud eelarvet ja valmistoidu asemel ostnud hakkliha ja köögivilju. Tegin lõunasöögiks hakklihakastet, mida ma vist aastaid polnud teinud.* Lapsed tulid koju, sõid, kiitsid ja viimasel ajal toiduga pirtsutama kippuv Lõvipoiss tõstis endale koguni teise portsu. Nautisin enesega rahulolevalt pärastlõunakohvi, sirvisin tööpabereid. Leppisime lastega kokku, et nemad saavad arvutisse alles siis, kui minul tööasjad tehtud. Nad olid väga arusaajad.

Läksin oma laua taha ja vajutasin nupule. Vajutasin veelkord nupule. Selgus, et minu arvuti on vähimagi hoiatuseta üles ütelnud. Kontrollisin pistikuid. Ei midagi. Ekraan töötab, arvuti ise aga mitte. Sain kokkuleppele vastava eriala tudengist sugulaspoisiga. Ta tuli, vaatas, kruvis külje maha ning konsulteeris telefonitsigi, aga jäi täiesti nõutuks. Telefonikõnest härraga tuli välja, et firma, kust arvuti ostetud sai, on vahepeal pealinna kolinud.

Ega midagi. Tegin oma tööasju eile koolis kella 7.45 kuni 17.15. (Vahepeal 12 minutit kestev lõunapaus.) See oli küll kohati mõnevõrra raskendatud, sest arvuti ise on väärt muinsuskaitse alla võtmist.

Muidu on elu muutunud tundmatuseni. Püstitasin vist isikliku rekordi magamamineku aja koha pealt. Ma tõesti ei mäleta, millal (ja kas üldse?) olen ma läinud magama 23.15. Esimene öö oli harjumatu, ärkasin kolm korda üles, et telefoni pealt kella kontrollida.

Paberkandkandjal ajaleht jõuab tuppa juba hommikul.

Lasteaiaarve maksin eile tööl, aga Kõrrekese trenni asjus lähen vist otsin täna mõne makseautomaadi. (Sest peale vastavate koodide sisestamist küsis tööarvuti minult, kas ma soovin neid meelde jätta.)

Täna tulin siis raamatukokku. Kõik on siin kuidagi väga tuttav ja võõras ka. Teine korrus on remondis (aga siin on muidugi alati kuskil mingi remont käimas, niipalju kui ma mäletan.) Tualettruum on vana koha peal. Eripäraks neokapitalistliku kombe kohane paberihoidik, mis pole mitte kabiinides, vaid nende ees. (Et keegi rulli hõlma alla ei paneks?)

Varsti lähen ja vaatan, kas kohv maitseb siin sama halvasti nagu alati.


*Põhjuseks oli asjaolu, et kunagi ühes ammuses telesaates oli öeldud, kuidas kokad hakklihakatet omavahel nimetanud. See peaaegu ei tulnud mulle söögi ajal meeldegi.

Mis juhtub, kui näed unes tiigrit?

Ööl vastu eilset oli Väikevend näinud unes tiigrit. Too tulnud öösel meie aeda ja pikutanud õunapuu all. Hommikul läinud kenasti loomaaeda tagasi.

Ja täna see päev lõpuks koitiski. Nohust polnud seekord järel ka mitte märga plekki. Nii õnnestus juba kolmandal katsel pääseda adenoidioperatsioonile. Aga eks me nägime seekord vaeva kah, nädal aega lasteiast kodus ja Mamma hoida. Eelmisel õhtul oli elevus vallanud ka õde-venda. Kõrrekesega sai meenutatud tema enda operatsiooni. Lõvipoiss käitus nagu suured vennad muiste* ning seletas itsitades, et Väikevennal lõigatakse kõht lõhki ja pannakse kivid sisse. Nii et viimane pomises mõtlikult: kaevu juurde ma siis ei lähe!

Kaasa võtsime hiire ning Puhhi ajakirja vahelt saadud taskulambi. Viimane on meil praegu Püha Reliikvia staatuses, millest ei saa lahkuda ka mitte WCs ja magades.

Haiglas uuriti kõrvu, pandi käele geeli ja anti selgapanemiseks karudega pidžaama. Viimane asjaolu põhjustas suurt arusaamatust. Ja mõningast tõrkumist. Vastupanu sai murtud vaid lubadusega, et kui pidžaama seljas, siis ma teen pilti ja saadan selle päkapikkudele ja issile. Mu pilk jäi pidama pidžaama küljes olevale kirjale, kuna esimese hooga lugesin riidetüki olevat märgistatud sildiga mõrvaosakond.

Kanüülipaigaldamine oli vist ainus hetk, kui minu pesamuna end mustermudilasena näitas, taskulamp kõvasti pihku pigistatud. Operatsioonisaalis aitasin tugiisikuna maski puhuda - noh, umbes nagu sünnitajaga hingates või nii - ning juba ta vajuski raskesse tehisunne. Samas seisundis sain pojakese ka tagasi. Õnnis uni ei kestnud aga kaua.

See mis järgnes, oli ootamatu. Et narkoosisist toibumine ei ole alati rahulik, olin ma muidugi kuulnud, kuid mitte näinud. Asja tegi hullemaks oma võsukest operatsioonilt ootav tädi kõrvaltvoodi ääres, kes tundis vajadust tulla sahmima ja õpetama. Meenus hiljuti loetud Hundi ulu kahetsus, kui raske on leida Eestis inimesi, kes oskaksid väärikalt ja elegantselt teisi teadagi kuhu saata. Mina kah ei oska. Kui sa oled lisaks vihjamisele ka otse öelnud, et ma arvan, et ma saan ta ise ilma võõrasteta paremini maha rahustada ja seepeale sirutab proua minu poja poole käed ja küsib huuli torutades, kas too mitte tädile opsile ei taha, olin ma tõesti võimetu. Kahju tõesti, et ei osanud tädi ennast opsile saata! Õnneks tuli appi tuttav anestesioloog ning olukord normaliseerus sedavõrd, et meid lubati ära palatisse.**

Seal jäi Väikevend vaatama telekast tulnud Puhhi multikat, nuuksus veel natuke ning jäi magama. Üles ärgates oli minu poeg tagasi. Küsis taskulambi järele. Sõi ära Regati jäätise (nähes seejuures välja nagu tervislikku vahepala nautiv vampiir, sest suu ümbrus ja põsed olid kaetud verega), lasi ette lugeda traktoriraamatu, küsis juua.

Koju lasti meid juba veidi peale keskpäeva. Voodisse minna Väikevend ei tahtnud. Küll aga sõi ära suure vaniljepudingu. Seejärel nõutas tükikese lavašši juustuga. Vaatas filmi Mütsike ja salakaubavedajad. Sõi koos koolist tulnud õe-vennaga makarone singiga. Istus mu süles ja vaatas mõnuga nii pilte oma haiglasolemisest kui ka varisemakippuvast Solarisest. Ise meenutas seejuures rahuloelvalt, et meil läks viimati kinos ainult kommipakk kaduma, aga selle leidsime kah pärast istme vahelt üles. (Nii et vedamine - vähemalt lae kaelakukkumisega võrreldes, eks ole?) Seejärel sõi ta koos vennaga jäätist. Vaatas lastesaateid. Sõi ära suure võileiva munaga ja jõi kirsimahla.

Praegu magab mu pesamuna ülakorrusel. Käisin pisut aega tagasi ja kustutasin ta pihus taskulambi.

*Täpselt nagu Fred ja George Weasley, kes väitsid Ronile, et sõõlamine seisneb võitlemises trolliga.
** Tegelikult pidas mu poeg au sees lihtsalt peretraditsioone. Ka minul on lõigatud ära adenoid 30+n aastat tagasi. Ilma narkoosi või tuimestuseta, nagu tookord kombeks. Mamma pidanud seejuures tundma piinlikkust, kuna arst olevat talle pärast öelnud, et ta on näinud palju lapsi, aga nii kõvasti kisavat varem mitte.

...kõikidel, kel hing on sees, on midagi ees...

Kuidas ja millal see sügis kohale jõudis, mina tähele ei pannudki. Lihtsalt ühel hetkel tunned vajadust kindad ja mütsid välja otsida ning külla tulnnud vanaemal on näpus kotike villaste sokkidega lastele. Eile lastega mänguplatsil hakkas mul ikkagi külm - mille peale mu sportliku mõttelaadiga poeg soovitas mul lihtsalt natuke joosta.*

Ja siis näed, et kohal ta ongi. Vaielda pole midagi. Täna hommikul oli härmatis maas ja auto esiklaas jääs.


Meie käisime ujumas ja kinos.

Film oli poistekas. Taustamuusikaks vahepeal kõlanud Carmina Burana meenutas filmi, kus ma seda esmakordselt kuulsin - ja pärast mida ma ilmselt mõnda aega Val Kilmerisse armunud olin. Või noh, midagi sinnapoole. Aga tänane film oli ülimalt moodne ning pesakond vaatas suud-silmad pärani. Kõrrekesel tuli aeg-ajalt kätt silitada, ilmselt annab tunda vähene kodune treenitus action-filmidega.

Õhtul vaatasime korralike inimestena Superstaari, sõime õunakooki ning tundsime head meelt, et see laulja, mõnusalt joplinlik tüdruk, kes nii mulle kui Kõrrekesele meeldis, pääses ka edasi.



Ning olen mures järgmise nädalavahetuse pärast. Nimelt oleme mitmeid aastaid käinud ühe raamatupoe lastehommikutel. Umbes kuu ka raamatukogu muinasjutuhommikutel. Ning nüüd on lisandunud, nagu Lõvipoisi õpetaja meile kenasti meilitsi teada andis, ka laupäevased kohtumised kirjanikuga. (Kõik toimuvad enam-vähem samal ajal.) Mida teeb siis sellisel juhul tõeline raamatuhuviline?

Võib olla loeb kodus?

*Seda ma tegin ka ning tõdesin, et ma jõuan ujuda pikema ma maa kui joosta. (Tõsiasi, millega võiks muidugi tegelda... kui aega oleks.)

Ainult väga valitud hetked

Kui sul on juhtumisi kätte jõudnud see ainus argipäevahommik, kui su kell ei helise 6.35 (kõlab jubedalt, ma tean ise ka!), siis teatab su pesamuna rõõmsalt kell 6.25, et tema tahab nüüd potile ja sina pangu talle tuli põlema.

*
Tööle jõudes oli kampsuniga Tädi juba ootamas.

Ärge kartke. Ma ei tea ajaloost küll mitte midagi, aga me oleme kõik väga sõbralikud.

Tore-tore. Tädi ja kuus tudengit. Tulevased klassiõpetajad.

Andsin tunni. Nagu ikka. Rääkisin viikingitest. Andsin ülesande viikingitest. Õpilased joonistasid töövihikusse pildi viikingilaevast.

Peale tunni lõppu kogunesid tudengitibud kanaemast tädi juurde ja sosistasid ägedalt. Tädi tüüris läbi pingiridade minu poole.

Piigad sabas, pihus pastakad ja paber.

Nad tahavad teilt midagi küsida, ütles tädi.

Jah, palun väga.

Mis oli tunni eesmärk, küsis kõige julgem piiga.

Kuus pastapliiatsit oli stardivalmis.

Tundsin tugevat kiusatust öelda: tunni eesmärk oli selgitada muumiate valmistamise aluspõhimõtteid (ja näha neidusid seda püüdlikult üles kribimas).

Elukutse sai minust siiski võitu ja küsisin pedagoogitoonil, mida üliõppurid ise antud tunni eesmärgiks arvaksid olevat.

*
Peale tööd ja trenni ja lõunasööki tärkas minuski pereema-võrse ning läksin siis (nagu korralik inimene kunagi) osturallile. Naisteosakonnas oli kosmeetikumide ümber suur trügimine ja siis suhteliselt ostjatevabad kastid väga koledate hallide kampsunitega. Tegelikult olin ma enda arvates seekord erakordselt teadlik poodlushuviline, kuna mulle oli kuagilt silma jäänud, et spordiosakonnas müüakse soodsalt plikade ujumistrikoosid... ja Kõrreke oli mäletatavasti enda oma kaotanud.

Leidsin teiselt korruselt müüja, kellele oma soovist teada andsin.

Ta vaatas mind kaastundega.

Trikoode päev oli ju eile!

Siiski näitas ta no-vaatame-mis-teha-annab-moel mulle trikoode kasti kätte. Ja õnnekombel leidus seal ka üks isend sobivas suuruses.

Eduka poodluse lõpetuseks ostsin veel pesamunale lambafilmi (kättetoimetamise asjus räägin päkatsitega läbi), kaks nötsikut osturallivirsikuid ja kaks tumedat osturališokolaadi.

*
Pesakonna pidin kätte saama Mamma juurest. Selgus, et poisid olid hoopis sauna minemas ja koju tulla ei tahtnudki.

Kõrreke oli trikoo üle päris rõõmus. Ja muutus pisut mõtlikuks.

Sul läheb vist meie peale päris palju raha. Kõik need vihikupaberid ja...

(Tõepoolest olin tütrele eelmisel päeval poest ta palve peale toonud punased sukkpüksid, tindipliiatsid ning paki vihikupabereid.)

Kui poistele järgi sõitsime, kostis saunast kõva kisa. Väikevend nuttis valjusti. Mamma väitel oli kõik sujunud kenasti kuni peapesuni. Läksin siis ja pesin oma jõnglase heleda tuka puhtaks.

Mamma ei tohi mu pead pesta. Tema tohib ainult mu jalad puhtaks pesta! kommenteeris asjaosaline ise õhtusöögilauas.

Tore on tunda end vähemalt mõneski küsimuses priviligeerituna.

Koolid peaaegu nagu Argentinas või Türkmenistanis!

Lapsevanemana koosolekule minna on kohati kummaline. Kui tuleb meelde see mõnevõrra kõhe tunne oma ema kunagistest koosolekutelkäimistest - et mine tea, mida sinu kohta nüüd jälle teada antakse. (Ma polnud kunagi mingi musterõpilane, nii et kui mitte muud, siis mõne seni targu enda teada hoitud hinde paljastumine oli ikka võimalik.) Kusjuures tol ajal, kui mingist andmekaitsest polnud juttugi, visatud klassipäevik emade sekka, kes käsi välja sirutatud ootasid seda hetke kui laps päkapikke. (Või nagu praegusaja teadlik lapsevanem ootab, käsi õieli osturallil rahva sekka paisatavat sooduskaupa. Kui veab, on isegi firmasilt küljes.) Õnneks ei tundnud Mamma end seal teiste lapsevanemate hulgas just hiilgavalt - noh, pole vaja olla selgeltnägija, leidmaks siin seoseid minu enda hinnete ning raske ja pika puberteediga - nii et ega koosolekulkäimine ta lemmiktegevus just polnud.

Praegu on muidugi olukord teine. Tänu info kiirteedele on teave hinnetest ja pedagoogide kaebused teinekord ennegi päral, kui vanem ning laps näost näkku kohtuvad. Aga õnneks hoolitsetakse ka tänapäeval mingigi meelelahutuse pakkumisest uudishimulikule lapsevanemale.

Nii võis kuulata näiteks proua õppealajuhatajat, kes korduvalt rõhutas, et vabariigi koolide top kümnes olime me kõrgel kahekümne teisel kohal. Samuti oli päris värvikas tütre klassijuhataja kirjeldus olukorrast sööklas, kus näljased gümnasistid passivad meie laste toidulaua lähedal ning avaldavad lootust, et ehk see kartul või kissell jääb sellest või teisest lapsukesest söömata. Klassijuhataja kohus on siis oma laste toitu kaitsta.

Kahjuks ei asu kool Sigatüükas ning paraku ei oska minusugune mugu ühel ajal kahes eri kohas viibida. Samas, kogemused õpetavad, ning ma teadsin täpselt, missugune koosolek kestab teisest poole kauem, nii et jõudsin ikkagi teatud mööndustega mõlemale.

Huvitav on see, et värske võõrkeeleõppur Kõrreke on saanud inglise keeles küll mõned viiedki, kuid küsimusele kodusest tööst vastab stiilis: ah, pidime vihikus pildi lõpuni värvima. Mina nimelt oma kooliajast mäletan, et kui ka kõik muu võis olla õppimata, siis sõnad-väljendid-tõlkelaused-jutustamine rütm oli vääramatu kui marssimine maiparaadil ja nõudis ikka igapäevast tööd.

Muidugi, võib olla on tütar minust lihtsalt tublim? Kusjuures, ilmselt on kah. Ka tema muusikakoolis käimine paneb mind üha imestama - harjutamas kuulen oma neiut haruharva, kuid viimati kui ma küsisin hinnete kohta - ise valmistudes vastust kuuldes moraliseerima - no ausõna, ma võin vahel päris vastik ema olla - sain vastuseks üheksa. Loengu järjepideva harjutamise tarvidusest võisin endale hoida.

(Tegelikult pole tubli laps muidugi kerge olla. Eile tabasin end kiitmast härralegi Lõvipoissi, kes oli saanud õigeks ajaks loetud Londiste ning lugemispäevikugi ära täitnud. Sest jah, Kõrreke, kes lõpetab raamatu enam-vähem ülepäeviti, selle eest vist ülepäevast kiitust ei pälvi...)

Aga, üldiselt, ma ei tea, kas see on vananemise tunnus, kuid olen täiesti nõus selle lõõgastushariduse probleemitõstatusega. Justnimelt, et õpikeskkond, mitte õppimine ise on püünele tõstetud. Mitte et õpikeskkond poleks oluline, aga see ei tohiks olla primaarne. Noh, umbes nagu haigla keskenduks ennekõike positiivse paranemisõhkkonna loomisele - vetevulin ja linnulaul kõrvus juhitakse patsiendid läbi kiviktaimla kunstieraapiasse - ja siis nenditakse, et huvitav küll, miks mõned patsiendid ikkagi ei tervene.

Võib olla on ka meil varsti koolid nagu Argentinas. Nendest, mäletatavasti rääkis Pipi. Seal tuleb kompvekivabrikust toru otse klassiruumi, kus õpilased neid pugivad. Ja õpetaja keerab kommidel pabereid lahti.

Türkmenistanis juba enam-vähem nii ongi.

Sidrunivesi ja paberkott

Valimiste eelne aeg on tore. Linnaisadeks-pürgijad loevad oma kodanike soove otse silmist. Näiteks läksin täna pärast tööd vesivõimlusse. Jõudsin vaid tunni lõppedes tõdeda joogijanu, kui treener kenasti kollast kirja südamekesega pudeleid jagama asus. Kellele sidruniga, kellele tavalist - palun väga, kõigile jagub.

Või siis näiteks eile - läksime perega kodu-juurde-konsumisse, kui Margus Hanson poeuksel meile kena ning loodust säästva paberkoti ulatas.

Pikatoimeline, nagu ma mõnikord olen, jäin täna mõttessse. Äkki ulatas lahke ja abivalmis poliitik mõnele potentsiaalsele valijale mõned aastad tagasi lihtsalt oma portfellikese kolme riigisaladusega. (Noh, nagu tõeline ligimesearmataja annab ära oma viimase särgi.)

Nii kott kui ka vesi läksid sihtotstarbelisse kasutusse. (Või noh, peaaegu sihtotstarbelisse, sest valima, ma arvan, ma vist nende erakonda ei hakka. Või mine tea, ehk hakkaks kah, kui Margus Hanson ka peale valimisi mind alati kotikesega poeuksel ootaks...)

Kunagi, ma mäletan, jagas see erakond, kelle nime korralik inimene suhu ei võta, brošüüre valimisloosungite ja bussiaegadega. Tookord nägin rohkem kui ühel korral, kuidas realiseerus südametunnistuse ja mõningate loomulike vajaduste konfrontatsioon. Nimelt tuli raamatukesele lihtsalt paberkaaned ümber voltida.

Maja, elekter ja muud asjad. Eriti muud asjad

Mina maksan elektri, lapse ja maja eest. Sina maksad kõik ülejäänu.

Nõnda ütles eilehommikuses kodumängus Ema Isale.

Eelmisel õhtul oli vaadatud - koosseisus Kõrreke, tema sõbranna ning Lõvipoiss - Mamma Miat.

Lõvipoiss näitas oma tundelist poolt, olles kindel et lapse isa on Sam (sest tema armastas ju kõige rohkem). Kui Meryl Streep ja Pierce Brosnan laulsid SOS, õhkas ta nii ilus!

Kõrreke seevastu arvas, et kogu jama poleks olnudki, kui õigel ajal oleks DNA-analüüs tehtud.





Emme, sa oled ilus, ütles tänases õhtulauas Väikevend.

Suuremate põngerjatega tänast Superstaari vaadates pani Lõvipoiss pea mulle sülle. Tõusin, et omale kohvi valada.

Emme, ära mine ära! Sa oled nii pehme!*




Lõvipoisil on viiesajakroonine kinkekaart, millest ta kavatseb 4/5 kulutada Bokuganidele. Ma ei usu, et mul õnnestub ta ümber veenda. Seda enam, et alustuseks oli ta täis head tahet ja oli nõus uue teksapaariga. Aga sobivat me lihtsalt ei leidnud, meie täiesti normaalse kehaehitusega poiss (no ausõna, ei ole kõhn!) mõjus kõigis jalgaproovituis nagu kõhnunud kaalujälgija, kes passitab jalga oma vanu pükse.
Võib olla on nüüd mood lihtsalt selline.

Kavatsen homme igatahes vaadata Saatanat ja Pradat. Kuigi, see on juba päris vana film, nii et trenditeadlikkuse tõstmise mõttes oleks mõjusam ehk tunnike Fashion TVd.

*Tjahh, kahjuks on see kompliment muidugi tõesem kui mulle meeldiks. Ja üldse. Panin täna poes ostukärru silmaümbruskreemi, pole seda varem ostnudki.

Pilt on kolme aasta tagune.