Raamat. Koduse elu kurbi värve

Üks üsna tavaline koduse ema päev. Pesud kuivama. Põrandad imeda. Lasteüritus raamatukogus. Mänguplats. Kus püüad rääkida telefoni teel sõbrannaga, valvata iseenesest toreda kunstitelgi leidnud lapsi, siis põrkad ootamatult kokku oma laste isapoolse vanaema ning nende kaugelt maalt saabunud täditütrega. Poisid hakkavad kontrolli alt väljuma, lõpetad kiiresti telefonikõne, manitsed poegi ning lähed solvunult minema hakanud vanaema juurde. Siis kiiverdad lõpuks oma janu kurtva seltskonna, lubades neile teele jäävast putkast juua osta. Putkamüüa on läinud lõunale. Enne kojujõudmist siis poodi. Kodus supp soojaks.

Pärast tuled oma kohvi ja raamatukogust võetud raamatuga õue. Ja loed, nojah, mõnes mõttes ju kõigest sellest samast. (Ning märkad natuke liiga hilja, et osa su poegade magustoidujäätisest on millegipärast juustes.)

Ja äratundmine on natuke rohkem enesehaletsuslik kui mulle õigupoolest meeldiks.



Eks ole ta prantsuse keel suurepärane? ütles Benedict.

Ta luges parajasti kirja plaadiümbrisel, mille fotol seisis Melanie Barth rannal, seljas roheline ballikleit, ja vaatas merele. Juliet ihkas ümbrise Benedictil käest kiskuda, selle lõhki käristada, hävitada, rebida Melanie koos tema võrratu prantsuse keelega ribadeks. Loomulikult oli tema prantsuse keel võrratu! Tema ju polnud pidanud veetma oma elu Benedicti eest hoolitedes, talle toitu ostes, tema riideid pestes, tema lapsi kandes ja neid kasvatades. Selle kõige asemel oli Melanie mõelnud endale: oli lihvinud oma prantsuse keelt ja läinud siis, ballikleit seljas, sinna mererannale.

Juliet ei tundnud end enam ülendatult. Ta oli hoopis vihane, pinges ja vihane ja morn, tihke nagu tinatükk.

Issi,ütles Katherine, tahaksid sa, et see ilus naine laulaks oma laulu sulle?

Benedict naeratas,naeratas veidi nukralt ja sasis tütre siidiseid juukseid.

See meeldiks mulle tõesti, vastas ta.

*
Ma tahtsin vaid öelda, ütles Martin, et meie kodu pole koht, kuhu stiilne inimene tahaks kauaks jääda.

Kuidas sa võid omaenda kodu kohta midagi sellist öelda!

See on ju tõsi, jätkas Martin kangekaelselt. Ega ma ei taha öelda, et see on sinu süü. See käib lihtsalt kõigega kaasas. Lapsed ja stiilne elu ei sobi kokku. Igal pool vedeleb nende asju. Kuidas saaks keegi olla stiilne, kui ta peab alatsa istuma legoklotside peale või astuma mõne pooleldi söödud asja otsa, mille lapsed on põrandale vedelema jätnud, või peab televiisorist vahtima mingeid kummalisi elukaid, kellel on kõhus telekas?


*
Ja lõpp, kõigide nende paljude naiste lugude resümee, oli kuidagi üldsõnaline, kuigi pidi vist mõjuma õnnelikuna. Või vähemalt õnneliku lõpu võimalusena.

Tuli kanda hoolt selle eest, mis sul oli, aga samal ajal võtta elult, mis võtta annab.

(Ei tea, kas mustsõstarde korjamine ja muru niitmine tulevad arvesse?)

Seda on lihtne öelda ja ka kirjutada, kui lapsed on magama pandud, õhtusöögikülalised on lahkunud ja mees hoiab ümbert kinni.

Aga järgmisel hommikul algab ju kõik otsast peale.

*
Lugesin vist kaheni öösel. Ja hommikul, peale hommikuse pudru keetmist ja enne toormoosi karbistamist lugesin kohe lõpuni ka.

Ja tunded on segased.

Meenus üks kunagi ema poolt soovitatud naiseksolemise-raamat. Too kandis pealkirja Ängistus ja lõppes mu mäletamist mööda sellega, et naine tappis oma mehe. (Lugesin varases teismelise-eas, nii et võin ka valesti mäletada.)

Ajad on, vähemalt mõnikord tundub, siiski edasi läinud.

Miinus üks laps

Sel suvel on kujunenud nõnda, et kaks suuremat last on sageli vahetustega kodust ära - laulupidu, spordilaagrid. Nõnda et mina olen siis, noh, vähemasti tatiste ninade pühkimise ja kasimise, pahandamise ja kukliteküpsetamise (kui kasutada Soolavarese Malini kuldset kirjeldust), et ses mõttes olen ma siis periooditi kahelapseline.

Iga kooslus tekitab uutmoodi meeleolu ja värvid.

Kui eemalviibijaks on Lõvipoiss, on lärmi vähem. Komme ei sööda salaja ära. Räägitakse pisut rohkem naistejuttu. Loetakse rohkem raamatuid. Süüakse rohkem köögivilja. Parem, kui hommikuti putru ei pakuta.

Lõvipoiss ise tahab alati kõike jagada. Kordaläinud või ebaõnnetunud jalgpallilahing, tüli sõbraga või seljakotti kaduma läinud hambapasta, kõigest antakse kohe teada.

Kui eemalviibijaks on Kõrreke... on ootamatul kombel samuti lärmi vähem. Klaasid ja kausikesed ei kao ülakorrusele. Raamatud ei vedele pakkide kaupa kõigis mõeldavais ja mittemõeldavais kohtades. Telekas mängib spordikanalitel. Hommikuks tuleb keeta kaerahelbeputru.

Kõrrekesele helistasin täna ise. Ta oli väga rõõmus. Tema toa all on tuletõrjeredel, tal on viis toakaaslast ja ta ootas parasjagu tubade kontrolli.

Iga äraolemine tekitab igatsust.

Tagasitulekus on väsimus, lõppematu hunnik musta pesu. Viimase sendini ära kulutatud taskuraha.

Palju muljeid.

Ja rõõm.

Kuigi, ega täpselt ei teagi, oli see kojujõudmiseufooria või tühi kõht, mis Lõvipoissi möödunud reedel kapsaid hakklihaga kiitma sundis.

Emme, nii head on!

Tavaliselt ta neid ei söö.

Rohkem kui kolm kaunist sõna

Pumpernickel lükkab oma traktorit ema suunas.

Minu tlaktol almastab sind! Mina almastan sind ka!

*
Pumpernickel on joonistanud venna eestvõttel klokodilli ja jookseb, pilt väljasirutatud käes, ema tuppa. Teel pudeneb peost pliiats.

Emme, ma joonistasin klokodilli! Ma kingin selle sulle!

Kingi saaja tänab kombekohaselt. Ja lisab:

Aga, kallis Pumpernicklike, sul kukkus pliiats maha. Võta see, palun, üles!

Ma kingin pliiatsi ka sulle!

Herba mala cito crescit

Mõni kuu tagasi oli ühes eesrindlikus kokanduskuukirjas naadiomleti retsept. Kui kellelgi hüva munaroog naadipuudusel küpsetamata jääb, siis palun, võtke ühendust.

Siinmail tassitakse väärtuslikku kraami ämbritäite kaupa komposti. Teod jälgivad aktsiooni vaikselt naeru pugistades: pole viga, paari päeva pärast on uued mahlased suutäied valmis.

*
Ootan teatava uudishimuga Pumpernickli uusi sõnu. Nimelt naases suurem vend eile sel suvel juba teistkordselt spordilaagrist.

Eelmisest korrast kuulsin mõndagi, mida, võin vanduda (seda ma muidugi oskan, ei salga) ise kunagi kasutanud pole.

Nõnda mängis väikevend ühel kenal õhtupoolel elutoapõrandal legoklotsidega.

Need on mehed, selgitas ta.

Korjas nad ühte plastikkarpi ja ise selgitas: ***vad ***i.

Mäng kestis terve õhtu.

Loodetavasti on tore tegevus lasteaeda minekuks unustatud. Igal juhul suur vend lubas peale tõsist jutuajamist oma sõnavarauuendusi enam mitte pruukida.

Usume parimat.

Väikestest reisidest. Kulinaarsete ning emotsionaalsete aktsentidega. Vol 2

Voljüüm kahe võimalus tundus mulle ootamatu. No kuidas siis nii? Et mina lähen kodust ära? Kes viib Lõvipoisi spordilaagrisse ning käib Kõrrekesega arsti juures? Kuidas Mamma jaksab? Kas tal on ikka meeles, et tema aias on bassein ja et ravimid tuleb kõrgele ära panna?

Loomulikult kõik lahenes. Kena sugulane transportis lapskonda, kuhu tarvis. Mamma oli nõus. Nõnda et pakkisingi kokku riided ja raamatud ja sõitsin üle mere.



Laevareis oli tore. (Ka kulinaarses plaanis, mmm...) Ja sissesõit Helsingisse on ju lihtsalt muinasjutt. (No kas keegi usub, et sellised majad ja saarekesed on päriselt olemas?)

Väike paus pealinnas. (Esimene pakk lagritsat, loomulikult.) Hiljem sain ka esmakordse kiirteesõidukogemuse. Ja pean ütlema, et sajaneljakümnega Soomes oli hirmu vähem kui üheksakümnega Tallinn-Tartu teel.

Juba bensiinijaamapeatustega meenus, et korralikku kohvi sealmail reeglina ei saa. Tilgaga masinast, plaadil soojas, palun väga. Cappuccinosid kattis vahu asemel minu arusaamist mööda lihtsalt rammusam koorekiht.

H väikelinna pärale jõudes sain tõesti aru, et olengi kohe puhkusel.

Mida sa seal teed? küsis tütar Kõrreke telefonitsi.

Puhkan ja mängin, vastasin.

Nii oligi. Kaasavõetud kolmest raamatust sain läbi kaks. Ühe lahtrist vanad lemmikud ning teine raamatukogust võetud krimka.

Elukohast sadakond meetrit eemal oli valgustatud rajaga järvesilm.

Hetk enne öist suplust, saatjaks väike vihm.



Kahe euro eest päevas oli minu käsutuses punane jalgratas. Sellega sõitsin siis ringi, raamat ning ujumisasjad kotis.

Hommikupoolne turg. Maasikad ja akordion. Kas saab veel enam Soomemaks minna?



Idüll sealsamas turuplatsil kohvikus, seltsiks varblased ja Soome pensionärid.



Metsmaasikad, mida kasvas suisa ohjeldamatult kõigis kraavipervedes ning metsatukkades.



Kukeseened. Neid nüüd ohjeldamatult polnud. Ja kukeseenetunnetus Eesti moodi võis vahepeal natuke ka alt vedada. Kaljud lõikavat kuuldavasti läbi niidistiku ning nii võib juhtuda, et kohas, milletaolises peaks raudpoltkindlalt kukekad kasvama, neid lihtsalt pole.



Raudteeromantika, kahjuks muidugi ei olnud just sel hetkel, kui nägin päikest sääl loojumas, fotokat kaasas, see pilt on tehtud uduvihmasel hommikul.



No mida toob üks Eesti turist Soomest kaasa. Metsmaasikad, kukeseened, vanakraamipoest ostetud dinosaurusekruus. Veel ninni-nänni lastele. Lagritsat. Punane jalgrattakiiver iseendale. Hea tuju.



Laeva peale oli kiire. Tahtsin veel lapi leibu kaasa osta, see võttis veelgi aega.

Väikeses tiiburlaevas ostsin oma elu kalleima võileiva, kallist ja halba kohvi soome moodi... ning vähem kui tunni aja pärast leidis kogu kallis kraam oma lõpu tualettpotis. Panin raamatu kotti, istusin näoga sõidu suunda ning olemine läks natuke paremaks.

Eilsel hommikul lastele ema juurde järele minnes oli kõik muidugi parimas korras.

Lõvipoiss on reedeni spordilaagris. Kõrreke oli rõõmus. Pumpernickel ei huvitunud esiotsa isegi kallistamisest, vaid seletas, et kui ta riidesse paneb, pidi Mamma käest kommi saama.

Basseini polnud keegi kukkunud. Ravimid olid kõrgel kapis. Ainult maganud oli pesamuna vahepeal vähe ja halvasti.

Mamma tegi presskannukohvi, sõime minu kaasa toodud lapi leibu.

Kodus, peale ühist ratastel tehtud turul- ja poeskäiku, tekkis ootuspäraselt pingelangus ja jonn. Ning õhtul, kui ma muru niitsin, ronis Pumpernickel aia otsa ja kukkus sealt alla. Huul oli katki ja otsaesine marraskil.

(Ja juba varsti tuleb koju Lõvipoiss!)

Väikestest reisidest. Kulinaarsete ning emotsionaalsete aktsentidega

H, linn Lääne-Eestis. Et linnakese vaieldamatult kaunile palgele lisaks on peidus ka sisemine ilu, võisime aimu saada juba avalöögist kohalikus pizzerias. Lisaks mängunurgale leidus sääl ka raamaturiiul. Kirjandusklassika, sport, ajalugu, liiklemisalane teavitustöö - vali aga oma pizza iseloomuga haakuv lektüür.



Iloni imedemaa, meie reisi üks eesmärke, vääris tundidepikkust sõitu nimega Tunne oma kodumaad! igati. Eriti kena tundub imedemaa just suvel. Selline olemise paik, äratundmis- ning avastamisrõõmu kuhjaga täis. Ainus kummaline joon näis olevat kullaaugust möödavaatamine. No isegi ju ostaks lapsepõlveraamatutest nostalgilisena midagi kaasa. Pumpernickel sai letist viimase pusle Liisa ja Pontusega, kuid Kõrrekese soovitud plakatid olid otsas, postkaardidest osad samuti. (-Missugune kontrast näiteks Muumimaaga, mis ilmselt saabki suure osa oma sissetulekust temaaatilise nänni edukast müügist.)




No seda, et kui linnakeses on lossivaremed, tuleb neid ka külastada, teab igaüks. Torn oli endiselt kõrge, kelder jube, ajalugu väärikas ning tualetid kaugel ja räpased.



Tollesse H-õhtusse jääb ilmselt ka üks mu elu unustamatumaid kulinaarseid elamusi. Kuna soovisin midagi kergemat, tellisin paneeritud lillkapsa. Midagi nii jubedat pole ma enne näinud ega ka maitsnud. Seda võiks kirjeldada kui rasvas ujuvat hallikat ollust. Teiste valitud toidud osutusid õnneks pisut söödavamateks. Tegu on nähtavasti restoraniga, mida külastatakse korra elus, lisaks meile laekus sinna teisigi turiste, keda võlus kaunis merevaade. Aga üldiselt, ärge sinna minge!




H linna kulinaarset mainet parandasid mõningal määral samal õhtul leitud kohvituba ja järgmisel hommikul meile hommikuputru ning jäätisekokteile (vastavalt igaühe maitsele) serveerinud kohvik.

Teisel päeval pealinnas oli meie peamine (ning õigupoolest ka ainus) siht loomaaed. Pumpernickel oli eriti elevil. Ta tahtis väga näha kallist loomaaeda - just selliste sõnadega algab üks ta titepõlve raamatulemmikuid.*

Loomaaias liikusid Kõrreke ning Lõvipoiss koos härraga, meie Pumpernickliga ei andnud mõõtu välja ning imetlesime loomi omapäi. Lisaks hüljestele ja ahvidele pakkus suurt rõõmu Laste Loomaaed, mis õnneks ka kenasti avatud oli. Nagu ka turnimisplats ning muud sealsed atraktsioonid.

Ma näen seda omme unes! ütles Pumpernickel.

Kõrreke oli vahepeal mõnevõrra tujutu.

Mina pole enam selles eas, kus ma tahaks naerunägu teha ja vendadega pildile jääda!

Võtame teadmiseks.

Sellegipoolest tuli tiigriurina demonstratsioon vägagi ehedalt välja.





Koduteele asusime alles peale õhtust tipptundi.

Kahepäevase reisi stiilseks lõpetamiseks keeldus auto paarkümend kilomeetrit enne kojujõudmist käivitumast. Põhjuseks liigne usk elektroonika poolt kuvatavatesse näitajatesse.

Aga üldiselt oli tore. Mina sain näiteks raamatu peaaegu läbi. Raamat oli hea.

*Kui keegi peaks lingi avama, siis palun mitte uskuda Koi poolt pakutud kolme kuni viit eluaastat sihtgrupina. Viimane kehtib ehk juhul, kui senised kolm kuni viis aastat pole veel ainsatki raamatut loetud.

Peaaegu kolmveerand kolm. Näitelaused, II

-Pumpernickel, mida sa tahaksid - kas jääda vennaga koju piraadifilmi vaatama või tulla emmega koos turule?
-Jäätist!

Progressist. Piltlikult, suvised seisud

I

Suvi 2008
...ehani ma mängisin küll lille, rohuga ...



(Esmaeesitluses siin.)

Arenguid suveks 2009
Guns N' Roses.



II Kaadritäiendustest. (Enam piltlikumalt ei saagi.)

Suvi 2006.
Põlispuud, unistav vaade. (Unistus lapsukesest, kes mängib lille, rohuga, mis muud.)




Arenguid suveks 2009
Liivased varbad. Ning muidu suvele kohaselt.

Peaaegu kolmveerand kolm. Näitelaused

Kaupluses.

Emme, osta midagi süüagi! Osta kommigi!

Mine molli ja laku kommipaberit!

Pühapäevaõhtune telekava riigiringhäälingu esinduskanalil ajab minusuguse krimisõbra peaaegu nutma. No öelge, mis mõte on vanade krimiseriaalide kordamisel?! See pühapäevaõhtune aeg on õigupoolest ka ainus kogu nädalal kui ma teleka sisse lülitan.

Tõepoolest, nagu rüütel Tomat Cipollinost, kes kinkis toatüdruk Maasikale kommipaberi, öeldes suuremeelselt: laku seda, see on väga hea: aasta tagasi oli siin sees liköörikompvek!

*
Et kõik head soovid siinkohal korraga edastada, on pea võimatu mööda minna eilsest lõunalauavestlusest.

Oleme just kuulanud Bullerby laste etenduse plaati.

Mainin, et mulle meeldis laulupeolauludest just sealt etendusest pärit Oma tuba.

Härra arvates meenutab see pisut Pätu lastesaate avalaulu.

Kõrreke: Jah, aga seal läheb molli!

Pumpernickel: Mine molli!

Äkki ikka duuri?

Pumpernickel on ka sellega nõus.

Jah, mine kuuli!

Loodus(jõudud)e rüppe

Üldiselt on eestlane, east olenemata, parasjagu vintske. Kui on ette nähtud puhkus, siis nõnda ka olgu, sadagu siis taevast mida tahes.

(Ilmselt ütleb elukogemus, et midagi sajab ikka.)

Pisuke puhkus Eesti suurima järve kaldal ei vedanud meid alt. Temperatuur kõikus öiti-päeviti nii 20 °C.

Aga ka paadunud linnainimene näitab üles ootamatut sitkust. Mis sest, et kiljub metsmaasikat, mustikat, orvat, käbi ning pilvikut nähes. (Kusjuures nii palju metsmaasikaid üheskoos nägin mina küll viimati lapsepõlves!)

Kõrreke osutus kõige karastatumaks veesportlaseks, kes veenis mindki: no ütle mulle, millal sa viimati looduslikus veekogus ujusid?!

(Tänase seisuga võin ausalt vastata: eile!)

Rõõmu, eriti lastele, valmistas ka kohalik miljonivaatega söökla, serveerides makarone juustuga hommikul, lõunal ning õhtul (terminid söökla ja makaronid on siinkohal täiesti asjakohased kasutada) - ning lapsed ka sõid neid hommikuks, lõunaks ning õhtuks. (Minu tänahommikust riisihelbeputru silmitseti ilmse kaastundega.)





















Aga, nagu näha juuresolevalt pildilt, olime me valmis igaks ilmaks ning vihmasajuga võisime varjuda oma puhkemajakesse, juua kakaod ja kohvi ning lugeda. Nii ette kui omaette.





Kuid me poleks pidanud pettuma ka siis, kui poleks taibanud raamatuid ühes võtta. Nimelt leidus sööklas tavapärase ajalehenurga asemel suisa raamatuvalik. Manivald Kesamaa, Lehte Hainsalu, Paul-Eerik Rummo luule ning Karl Marxi elulugu - telli vaid makarone juustuga ning loe!







Lõpetuseks veel üks pilt. Ning mitte lihtsalt pilt. Kes tahab oma silmaga näha, võib minna augusti algul Tudu päevadele. Head ööd!

Lapsed teisest dimensioonist

Eelmisel nädalal oli meie juures külas üks poiss. Kaheksa aastat vana. Lastekodust.

Maailmade kokkupõrget ei osanud ma sellises mahus ette näha ega päriselt ka ära hoida. Ka minu enda jaoks oli ehmatav kogeda, et peale allkirja andmist on meie juures laps, kelle vastu ühelgi täiskasvanul pole inimlikku ja isiklikku huvi. Ei, mitte, et kasvatajad lastekodus oleksid halvad või hoolimatud. Nad lihtsalt teevad oma tööd.

Poiss saabus meile riidepambukesega. Ei ainsatki isiklikumat asja. Isegi hambaharja ostsime esimesel õhtul poest. Pidžaama laenas Lõvipoiss.

Erinevus laste vahel oli see, mida polnud võimalik olematuks muuta. Kogemuste puudumisel ei osanud ka mina piisavalt eeltööd teha.

Muidugi oli ühelt poolt tore viia üks laps esmakordselt elus kinno (Jääeg, mis muud), Mäkki, mänguasjamuuseumisse. Kuid samas hoidis see laps ka esmakordelt pihus tolmuharja ja -imejat, koksis omleti jaoks mune, nägi kolmevärvilist pastat, noppis peenralt maasikaid. Omad lapsed teevad seda ju kõike kuidagi muuseas. Ja Lõvipoiss ei saanud kuidagi aru, miks laps, kes vanuse poolest on ju temast vanemgi, seda kõike kohe ei oska.

Teine suur lõhe on ilmselt kokku võetav pealkirja kirjasõna alla. Tjah, raamatud, mis meie külalise huvi pälvisid, olid pigem kahepoolese Pumpernickli riiulist... * Ajakirja ja raamatu vahe polnud päriselt selge, ka üllatus ta igahommikuse ajalehe peale.** Muide, arvutimängude valdkond oli küll üks neist, kus laps oli täiesti konkurentsivõimeline.

Muidugi olid tagasilöögid paratamatud. Nagu ka mõtteaine kõigi asjaosaliste jaoks. Sellegipoolest -- ma arvan, et peremajade süsteem lastekodulaste jaoks on ainuvõimalik variant. Et ei kasvatataks uut põlvkonda justkui teise dimensiooni kuuluvaid inimesi. Kui sööki teevad, koristavad ja kasvatavad spetsialistid, pole see võrreldav isegi liikluse õppimisega ringrajal (Anna Wahlgreni kujund lapsevanemate kohta, kes ei kaasa last igapäevategemistesse), see on heal juhul pigem võrreldav autokooli teooriakursusega. Või näiteks Umbridge'i Mustade jõudude vastase kaitse tundidega (mis kõik algsid käsuga võlukepp ära panna ja raamat lahti võtta).

Tuleb meelde üks ammukuuldud radiosaade, kus rääkis naine, kes oli kasvatada võtnud neiueas lastekodutüdruku. Viimane polnud näiteks vahet teinud suhkrul, jahul ja mannal. Süüa teevad ju kokad, eks ole. (Noh, ka Umbridege ju imestas: Teil ei lähe ju minu tundides praktilist võlukaitset tarvis!)

Ometi tekib kõhe tunne. Et kas need lapsed kunagi ise lapsevanemaks saades ei tekita paratamatult uuesti seda teist dimensiooni.

Tädi, laula mulle ka seda laulu, mida sa Lõvipoisile laulsid!

Uinu vaikselt, mu lind... Minu poja varsti kaheksa-aastases elus on vähe neid öid, kus ta on pidanud ilma oma lauluta magama minema.

(Magavd lapsed, nii suuremad kui väiksemad, ON üliarmsad.)




*Kusjuures see ei pruugi olla muidugi ainult lastekodu kui sellise eripära. Ka mina olen käinud ühe noore, kahe lapsega kena pere kodus, kus polnud mitte ainsatki raamatut. Kui Muna on lugemata, siis Bullerby lapsi ja Imedemaa-Alice'it ette ei võta.

**Paberkandjal ajalehe tellimus on meil endiselt jõus just lastele mõeldes. Sest päevalehtede portaalidele lootma jäädes ei jõuagi laps ilmselt kaugemale päitsis tähelepanu tõmbavatest liislasside ning pärishiltonite uudistest. No ehk mõni suurem liiklusõnnetus kah sekka. Kõrreke loeb meil paberlehte juba regulaarselt, Lõvipoiss on koomiksite ja naljade staadiumis.

Cat-woman

MyHeritage: Celebrity Collage - Geneology - Roots

Edevuse laat

MyHeritage: Sukupuu - Genealogia - Julkkis - Koulu - Hahmotus

Edevusepisik soovahetusoppi kaaluvalt Tiiult. Mis kena tunne sarnaneda Leonardo enesega! Kui James Cameron plaanib Titanicule järge, siis apelleerin testile ja hakkan romantiliseks kangelaseks! (Ainult palun võtta arvesse, et Celin Dioni laulud pole just minu maitse!)

Tee edevuse laadale läheb siit!

Küllap linnainimesed peavadki ahjuroobist kinni hoidma

Mamma on kutsutud Kõrrekese, Lõvipoisi ning Pumpernickli juurde.

Enne kui siirdusin oma elu pikimale iseseisvale maanteesõidule, poetasin mahajääjatele, et nad võiksid maasikad ning lilled ära kasta.

Seda oli ka tehtud.

Mamma küll uuris, et miks on kastmistünni juures voolik, aga Lõvipoiss ronis redelil veendunult tünni juurde, kummutas kastekannu vett täis, Kõrreke omakorda ronis poolele redelile vastu, sai venna käest kannu ning nõnda nad rassisisid. Väikevend sabas muidugimõista. Justkui oleks tegu sellise igaõhtuse rutiiniga või nii.

Täna, kui mälestusväärsest kastmisüritusest on mitu head päeva möödas, küsis Mamma minult, mis meil selle voolikuga siis lahti on.

Voolikuga? Voolik on täie tervise juures ning Lõvipoiss mõistab seda ka osavalt käsitseda, ainult et see ei võimalda nähtavasti demonstreerida jõu ning ilunumbreid täies hiilguses.

*
Täna õhtupoole pidime minema mänguplatsile ning Mamma juurde. Kena. Olime juba väljaminekuks valmis, kui hakkasin kotist otsima majavõtmeid.

Kotis neid polnud.

Kapinurgal samuti mitte.

Meenus, et viimati, mänguasjamuuseumist koju tulles, olin võtmed visanud Lõvipoisile, et see ukse lahti keeraks, kuniks mina kõik reisijad ning kodinad autost välja korjan.

Lõvipoiss ütles, et tema jättis võtmed esikusse, kuid meie külaline mäletas, et tema oli näinud Pumpernicklit võtmetega mängimas, kuni mina köögis süüa tegin. Mulle omakorda tuli meelde, et kui mina meie tavapäraselt lõunaund magavat külalist tulutult ülakorrusel magama üritasin veenda, kuulsin ma aknast korraks oma poegade hääli tänava poolt õuest.

Otsingute käigus leidsime õuest minu autovõtmed (mille puudumist ma polnudki veel märganud), kuid majavõtmeid polnud ei toas ega õues.

Selgitasin lastele, et olen murelik, kuna need võis leida meie maja eest ka mõni halbade kavatsustega kodanik. Minut hiljem näen, et külaline koos meie Pumpernickliga on kadumas tänavakäänaku taha. Paljajalu. Torman neile järele. Samuti paljajalu. Noormehed olidki läinud pätti taga ajama.

Lõpuks võtan tagavaravõtme. Otsustan siiski ühes lapskonnaga minna Mamma juurde pannkoogiõhtule.

Pumpernickel ütleb rattatooli ronides ning end süüdlasena tundes koguni vabandust.

Paar tundi hiljem koju tagasi jõudes otsustan panna välja kümnekroonise motivatsioonipreemia.

Mispeale Pumpernickel läheb, teeb seljakottide kapi lahti, ning õngitseb ühe koti alt välja minu võtmed.



Aga noh, Mamma pannkoogid olid vastupandamatud nagu ikka.

Delegeerimiskool

Pumpernickel otsib puitterrassi alt oma sandaale.

Lõvipoiss: Kuule, mul veeres enne korvpall sinna terrassi alla. Too palun see ka ära!

Pumpernickel ei tee kuulmagi.

Lõvipoiss: ma annan sulle ühe krooni!

Pumpernickel: Emme, too venna kovvpall ä'a. Ta annab sulle k'ooni!