Suvest sügisesse, mitte ainult mina*

Suvi on juba oma olemuselt kuidagi kerglane, selline mitte-päriselt-arvessetulev aeg. Noh öeldakes ju näiteks: ta oli seitse talve vana. Suvi kui siis selline interregnum kahe päris-aja vahel.

Kui suvi parasjagu käes, tundub kõik nii loomulik. Päikeselised hommikud kiisutekiga maja taga murul, kakaod (lastel) ja meega kohv (minul) -- ja loomulikult raamat. Rongisõit Elvasse (rongki ei sõida enam praeguseks!), järv-liiv-vesi-pardid idüll. Hommikused rattasõidud turule, kus on värske hapukurk ja kartul ja till -- ning rattatoolil istuval Pumpernicklil on turutädidega omad sotid. Soe vihm, mis teeb su hetkega läbimärjaks ja tekitab kõikjale hulga huvitavaid lompe. Ning peamine -- laste aeg olemiseks. Niimoodi, nagu lapsepõlvesuvedel, pole hiljem elus kunagi olla antud. Isegi näilise vabaduse olukorras -- nagu minu lapsepuhkus praegu -- on omad kohustused ja vastutus. Olemise rõõm, millest räägivad Lindgreni raamatud -- see rõõm on ikka ja alati laste ning igatsus sellest rõõmust ikka ja alati nende vanemate päralt.

Sügis jõudis tänavu meie koju nii vihma kui asjade kujul. Kaks kooliminevat last -- neist üks esimest ning teine teist aastat -- ja nende kümned asjad. Kirja- ja kunstitarbed, riided ja jalanõud. Ainuüksi viimaseid on näiteks tarvis kaks paari tosse (ühed võimluseks ja teised kooliminekuks), paar sandaale, kummikud -- ja see kõik korrutada siis kahega (ja veel omakorda n-rahaühikuga). Tulles jälle koju mõnelt poeskäigult ja sorteerides kahte hunnikusse vesivärve ja rasvakriite ja vihikuid ja sokke, on mul tunne, et mina -- või noh meie pere siis -- ongi see, kellel on surres kõige rohkem asju.

Kuidas see pealkirjas tsiteeritud Viidingu luuletus edasi läkski?

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.

--
*Pealkiri on laenatud Viidingult

Geopoliitiline kasvatustöö meie köögis

Panen spagette keema.

Spagetid on ju Itaaliast? küsib Lõvipoiss.
Itaalia on Euroopas?Aga Venemaa? Venemaa ju pole?

Hmm -- rääkida lastele Bütsantsist ja õigeusust ja selgitada Venemaa orientaalset eripära? Vara vist veel natuke...

Osa Venemaast on Euroopas ja osa Aasias, vastan.

Aga päevikus on kõik Euroopa riigid kirjas ja Venemaad pole!

Lõvipoiss läheb oma sõnade tõenduseks päevikut tooma.
Siin on sul kirjas Euroopa Liidu riigid. See on riikide ühendus, mitte maailmajagu. Vaata, Norrat ja Šveitsi ka näiteks ei ole Euroopa Liidus. Aga need riigid asuvad ka Euroopas.

Kas Eesti on ka selles liidus?

On küll, vastan.

Kuidas Eesti sinna Euroopasse sai.

Seletan uuesti -- üks on maailamajagu ja teine riikide ühendus.

Kas Eestit kutsuti sinna?

Korraldati rahvahääletus. Kõik täiskasvanud inimesed võisid minna ja ütelda, kas nad tahavad, et Eesti kuuluks Euroopa Liitu või mitte. Siis loeti kokku, mitu inimest tahtis, et Eesti Euroopa Liitu astuks ja mitu ei tahtnud.

Ja kas rohkem siis tahtsid?

Jah.

Kas sina ka käisid?

Jah. Oma toonast seisukohta ma pojale ei täpsustanud.

Aga Venemaa ei ole ikkagi Euroopa, ütleb Lõvipoiss. Kui Venemaa sõdima hakkab, siis küll keegi talle appi ei lähe!- Aga kus Jaapan asub?

Sellistele küsimustele on õnneks võimalik üheselt vastata.

Teid huvitavad pärasoolehaigused? Või hoopis gruusia rahvatants?

Miks on blogid vajalikud? No loomulikult ikka selleks, et lõbustada oma blogardist omanikku mõnel täiesti masendusttekitaval päeval. No pole ju mitte kuidagi võimalik end luuserina tunda, kui näed, et inimesed otsivad abi ning sinu võimuses on neile seda pakkuda. Näiteks pärasoolehaiguste* või hallkae korral. Mõnel abivajajal pruugib vaid kurta, et jalg on mul haige, kui abivalmis guugel ta sinu blokki juhatab. Meditsiinilist abi jagan heldelt ka sidemete venituse korral või kui laps lonkab.
Soovite teada, kuidas kasvatada last? Aga palun!
Vajate abi kassi sootunnuste küsimuses - olete jällegi lahkelt palutud!
Kuidas käib gruusia rahvatants - milles küsimus, oletegi minu blogis.



Teie huviobjektiks on plekieemaldus - olge lahke!

Ja viimaks: kui teie unistuseks on viibida koos pidulike riietega soojas vannis - siis - siin te juba viibite! Mullid ja vaht kui Sigatüüka prefektide vannitoas - parooli ikka mäletate?

*boldis siis otsingusõnad, millega mu blokki jõutud

Suhtlus. Vali ise tasand!

Hommikusöök (mõnusaimad jutud aetakse meil ikka söögilaua ääres).

Lõvipoiss: Kui vana mina siis olen, kui Pumpernickel on 13?
Ema: 18.
Lõvipoiss: 18?! Siis ma olen Sigatüüka juba lõpetanud. /Mõtleb veidi/. Ja võiskin oma kummikud terveks võluda...
Kõrreke: Jah, ja minu kummikud leiaksid kah kutseloitsuga üles. Ütlesid "Accio kummik!" ja leiaksimegi kätte!
Lõvipoiss: Ja kõik katkised asjad saaksime terveks võluda ja...

Pumpernickel on seni vaikselt pealt kuulanud. Nüüd sirutab triibulises pidžaamas käe lauale, toetab sellele mõtlikul ilmel pea, ja ütleb, hääl täis melanhooliat: auh-auh!


*
Siis läks meil tegelikult kiireks -- jõudmaks umbes poole tunni pärast Lõvipoisi kooliga tuvumise päevale.
Juba kevadisel koosolekul anti tutvumispäev teada. Paar päeva tagasi said vanemad läbi vastloodud meililisti veelkord vastava kutse. Ja siis võis lugeda eeskujulike lapsevanemate tänumeile: tänan kutsumast, tuleme kindlasti. Ühest eriti ontlikust perest saadeti vastav tänusõnum (ikka läbi listi) koguni mõlema vanema poolt eraldi. Nii et hilinemine olnuks suisa piinlikusttekitav. Lapsed viidi vanematest eraldi saali mängima.

Pärast, ringkäigu ajal nägin oma vanemat pojanatti kenasti rivis, hoidis ühel endast lühemal noorsandil käest kinni. Vaadati klassi ja võimlat, sööklat ja tualettruume. Ühe ukse taga küsis õpetaja salapärasel häälel: ja kas te teate, mis ruum siin on?
Vangla! Kõik kilkasid, ja märgusõna korrati itsitades vist kõigist 23 suust.
Lapsed olid oma mõttest nii elevil, et tegelikult ei pannud tähelegi, et poiste käsiööklassi (mis ukse taga tegelikult asub) sisse ei saanud ja nägemata see jäigi.

*
Koduteel jäi Pumpernickel (no kooliskäimine väsitab ka tõelised unetud!) vankrisse magama.
Küsisin oma peatselt koolipoisilt, kas ta mõne lapsega tuttavaks ka sai.
Jah, kahega.
Kas mõni nimi ka meelde jäi?
Jah, Markus.
Kõrreke: Markus on igas klassis. Meie omas ka!
Lõvipoiss: Ja üks Rasmus jäi vist ka meelde...
(Neid on Lõvipoisi klassis kokku kolm.)
Kõrreke, elutargalt: Kui tahad teada, mis nimega lapsed mõnes esimeses klassis käivad, tuleb lihtsalt mõelda, mis nimed olid seitse aastat tagasi moes!
Kas mõni tüdruk ka meelde jäi?
Lõvipoiss: Jäi küll. Aga seda ma ei ütle!


*
Toidupood. Juba kassapidaja juurde jõudnuna laksas sinistes tunkedes ja härjakaelaga meesostija endale laubale: Oodake!
Kiirelt trügis ta sabasseisjaist mööda ajalehevitriini juurde ja haaras Õhtulehe.
Ise seletab valjuhäälselt kassapidajale:
No Kivisaar ütles, et siin pidid täna paljaste naiste pildid sees olema. No eks vaatame siis.
Kassapidaja, vanemas keskeas kohmetu tädi, naeratab, nii et mitmete hammaste puudumine on kaugele näha.

Kuidas areneb huumorimeel

Lapsed sõpradega söögilaua ääres.

Tahate, ma räägin teile anekdoodi: Juku läheb kooli. "Kui vana sa, Juku, oled?" küsib õpetaja. "Üheaastane," vastab Juku.
Jutustajaks on Lõvipoiss. Üleüldine naer. No kuidas saab üheaastane koolis käia?!

Kõige vanem neiu (õpib juba inglise keelt).
Jane ja Michael mängivad. Koer hammustab Jane'i nukul pea otsast ära. Jane hakkab palvetama: armas jumal, palun tee, et mu nukul oleks jälle pea otsas. "Loll," ütleb Michael, "nukul on garantiiaeg."

Mis on garantiiaeg, pärivad pisemad selgitust.

Kõrreke jutustab ühe Tähekesest loetud loo Juku mustadest kätest ja näost.

Lõvipoiss tahab hakata rääkima anekdooti eestlasest, venelasest ja sakslasest, kuid vaatab minu poole ja mõtleb ümber. Hiljem üleval räägin.

Mõeldakse ise välja mäng: üks joonistab kellegi pea, voldib paberit ja annab järgmisele, kes joonistab keha -- kolmandale jäävad siis jalad. Naeru ja itsitamist on palju.

Mõne aja pärast jookseb Lõvipoiss minu juurde ja ütleb surmtõsise näoga: Emme, alumise korruse WC peaks kiiresti korda laskma teha. Muidu, kui on külalised ja ainult üks WC, võib kellelgi õnnetus juhtuda ja ta võib püksi teha.

Olümpiamängud ja poliitika. Täiesti isiklikult mättalt

Seekordsed olümpiamängud möödusid minust isiklikult kuidagi tähelepandamatult. Ehk ainult Barcelona omad olid ses suhtes veel märkamatumad: tulin klassiõdedega matkamast ja ema ütles, et Salumäe oli saanud kuldmedali. Seekord olime avapäevade ajal lastega oma väikesel reisil. Kui saabusime koju, avasin arvuti -- ja igal pool räägiti Gruusiast ning mitte alanud olümpiamängudest.

Lõvipoiss hakkas ülekandeid huviga jälgima. Elas kirglikult kaasa, aga teinekord läks poole võistluse pealt hoopis ülakorrusele õega mängima -- ja oli siis väga nördinud, kui ma ei osanudki talle pärast öelda, kes võitis. Tal olid omad lemmikud (näiteks kanadalased ja ameeriklased, aga ka soomlased ja rootslased) ja alati oli ta kirglikult vene sportlase vastu. Miks, seda ma tõesti ei tea, kuna ma ise kodus kindlasti sellekohaste lahmivate avaldustega ei esine. (Aga ajaloost olen eakohaselt rääkinud, nõukogude okupatsioonist seejuures muidugi ka, võib olla siis sellest.) Boonusena õppis selgeks hulga lippe.

Minul polnud nagu aega - ega õigupoolest ka mitte erilist huvi -- võistlusi vaadata. Telekas küll mängis (Lõvipoisi initsiatiivil siis), aga minu info oli rohkem sellisel kuuldemängu-tasandil. Nii et parimast osast -- Lembitu Kuuse pateetilistest etteastetest -- ma päriselt ilma ei jäänud. Ühel korral otsustasin -- Lõvipoisi peod peetud, koolikraam ostetud, ka toad olid korras ning isegi pesamuna tukkus parasjagu diivanil -- et võtan ka tassi kohvi ja vaatan iluvõimlemist nagu korralik koduperenaine kunagi. Nägin täpselt ühe kava, kui ülekanne katkestati Anu Sääritsa poolelt sõnalt ning kaadrisse ilmus meesisik, kes jutustas pikalt ja laialt ühe jaapani vettehüppaja hingamisraskustest. Ja siis oli toimekas preili Säärits jõudnud juba edastama naiskorvpallureid -- mis mind parimagi tahtmise juures ei huvitanud. (Kuulsin kommentaatoreid omavahel arutlevat näiteks teemal, kas Austraalia naiskonna trikoo mõjub paksukstegevalt.)

Lõpetamist samuti õigel päeval ei näinud (olin parasjagu ise Auras ujumas), aga eile vaatasin kordust. Kõrvu jäid jällegi Kuuse kommentaarid, kuidas võimluskava etendavat Hiina rahva ühtsust. Juhtusin nägema ka üht eestivenelaste uudistesaadet (ikka ETVst!), kus Hiinas viibimnud venelasest korrespondent käskis mitte segi ajada sporti ja poliitikat ning teistel riikidel mitte tegelda Hiina siseküsimustega. Sõna anti ka inimestele tänavalt. Üks ütles näiteks, et armastavat väga kergejõustikku, aga kahjuks polevat seal kellelegi omadest kaasa elada.

Täna hommikul, kui Lõvipoiss ajalehe tuppa tõi (meil käib jah selline vanamoodne paberkandjal kraam veel), lugesin suurt pealkirja: Venemaa on tunnustamas Lõuna-Osseeta ja Abhaasia iseseisvust. Ma olen tegelikult nõus sellega, et sporti ja poliitikat ei maksa segi ajada. Et sportlane tuleb esitama oma lindikava, milleks ta on neli aastat valmistunud ja tema elu, higi ja vaev väärivad igal juhul olümpiaväljundit. Aga ma arvan, et viga on tehtud varem. Siis, kui olümpiamängud ikkagi Hiinale -- ja nüüd ka siis Venemaale -- korraldada on antud.

Aga... Whole Lotta Love oli siiski hea kuulata. (Kuigi Robert Planti esitus mõjub siiski värinaidtekitavamalt!)

Mõistuse personifikatsioon

Aeg: üks kiire hommik.
Paik: Iibisepesa kuurialune, jalgrataste suvine hoiukoht.
Tegelased: ema ja Pumpernickel.

Ema tahab panna lapse sülest rattatooli, kuid ilmneb takistus -- pere vanim võsuke on oma ratta täpselt ema sõiduvahendi ette lükanud.

No tere mõistus! hüüatab ema enda kohta tavatu teatraalsusega.

Tere-tere! ütleb Pumpernickel vastu.

Mida öelda Mõistuse iseloomustamiseks neile, kes temaga varem kokku puutunud pole? Ta on väike ja agar ning sageli arvatakse ekslikult, et ta on naissoost.

Uinunud Mõistus:

Võrgutuskunstist. Teooria mõttes

Täna hommikul sõitisin rattaga mööda mitmest putkaesisest reklaamtahvlist, kus suurelt kirjas -- Võrgutamine -- seitse nippi, kuidas endale mees püüda. Selleks, et kõik need seitse nippi teada saada, tulnuks osta siis vastav ajaleht. Kümmekond krooni mehe eest välja käia -- pole vist palju.

Ajaleht jäi minust küll ostmata. Sest küllap vajaksin ma siis mõningate kuude pärast uut nõu, noh, näiteks 5 moodust, kuidas panna meest endaga abielluma. Varsti ilmselt ka 6 soovitust, kuidas nautida rasedusaegset seksi. Kuidas meelitada meest kodutöid tegema. 15 võimalust abielukriisist väljumiseks. Kuidas teha kindlaks, kas mees petab? Juristi nõuanne: kuidas küsida elatist.

Igasugused suhtlusnipid tähendavad ju sageli seda, kuidas näidata end sellena, kes sa pole. Huvitu mehe tööst (kuigi tegelikult ajab see sind haigutama), hobidest (no keda urri huvitab, kui kõrge oli härra pulsinäit viimases trennis?!). Ennast näita hea perenaisena (kuigi tavaliselt tood kotletid kulinaarialetist). Anna mõista, kui olulised on sinu jaoks Kunst ja Kirjandus (ehkki igapäevane kunstimaitse rahuldub koomiksitega ning sõna lugemine seostub Perekooli foorumi ja Kroonikaga.)

Ühes ammuloetud naistekas, selles tuulest viidus, oli üks koht, kus hoidja õpetab ballile minevaid tüdrukuid: sööge kõht korralikult täis! Sest hästikasvatatud tüdruk on meeste seltskonnas alati närva isuga. Kui mehel olete, võite süüa, palju kulub!

Ühes mu filmilemmikutest, vaimukas Human nature's helistab töö asjus murelikkust teesklev assistendineiu oma bossile koju. Seejärel saavad nad kokku laboris, kuhu piiga ilmub vägagi ühemõttelise väljanägemisega -- kuid murdjana laseb käituda ikkagi mehel.

Kui siin juba läks näideteni klassikast, meenutagem ka armuõpetaja Heng Niangi (Pu Songlingi hiina armu- ja hirmujuttudest). Seal on nimelt naine mures, et uus liignaine on mehele liiga armas. Ja kogenud Heng Niang annab siis nõu määrida naisel end poriga ja panna selga katkised riided. Mõne aja pärast ehtida end aga uuesti, kuid mehele mitte kätte anda. Asi lõppes muidugi nõnda, et mees armus jälle uuesti oma peanaisesse (liignaisega seevastu suhtles vaid piitsa ja vitsa abil). Moraal? Mehele meeldib uudsus. Kuid mehed on paraku kergesti tüdinevad ning siis tuleb välja mõelda tegevuskava, et end uue ja raskestivallutatavana esitleda. Nihil novo sub solem.



Siinkohal võiks ju jõuda ka ehk mõningase isikliku seisukohavõtuni. Võrgutuskunstist või nii. See oleks ilmselt lihtne ja lühike: mitte petta. Kuni nipid tähendavad enesest positiivse (aga olemasoleva) väljatoomist, on kõik ok. Aga valed, ka pisiasjades, on juba kurjast. Tõeline väljakutse on enesele öelda: ma olen täpselt selline, nagu ma olen -- ja palun mind ka sellisena võtta.

Muidugi ei maksa minu soovitust siinkohal tõsisemalt võtta kui hoidjamammit Tuulest viidus, Heng Niangist -- kes oli tegelikkuses kaunis libarebane -- rääkimata. Nende nõuanded on kindlasti tululikumad. Või mida selle tulu all silmas pidadagi. Põhimõtteliselt võib ka ajalehe osta, saab nipid teada, koomiksi ja ristsõna veel pealekuba. Mehest rääkimata.*

*Kuigi ka minu seisukohale võib tuua kinnitava näite kirjandusest: Elizabeth Bennet sai ju oma Darcy. Lisaks veel Pemberly...

Peolõvide elust. Kaadritagused hetked

Tänase hilisõhtuse seisuga on Lõvipoisi sünnipäev lõplikult kilekotti pakitud. Kaks pidu on peetud. Õigel päeval sugulastega ja täna piraadipidu sõpradega. Kolmel korral küünlad puhutud -- sünnipäevahommikul ju ikka ka -- summaarselt 21 aasta jagu. Kahel päeval kokku käis 16 lapskülalist ja 16 suurt, lisaks muidugi kohapealne meeskond. Ära on (lisaks muule) söödud ja joodud viis mustika-vahukooretorti ja kaheksa suurt kalja. Tavapärase isamaaliselt trikoloorse vimpli asemel lehvib maja ees mastis ikka veel Jolly Roger.

Vallutati ja kaitsti kõvasti. Tube ja kapipealseid. Korraks oli jõutud keldrikorruselegi ning õigete piraatidena võetud vahukooretordist matti. Kisa taevani iseloomustaks toimunu helitausta üsna hästi.

Välja on loositud rohkesti loteriinänni (valdavalt eeskujulikult temaatiline), jagatud välja 16 piraadiloto* auhinna-jojod (millest kaks unustati maha). Lisaks leitud akanalaualt kindžall (praeguseks kindlas kohas hoiul).

Põrandalt pestud laiaksastutud mustikad, diivanilt sinna Pumpernickli poolt hõõrutud Domiono küpsis (nägi välja nagu... khm, ...). Kõrrekese toast avastatud märg kaltsuvaip. Küsimusele mis juhtus, vastas toaomanik, et tema ei tea, tema oli voodi all. Kaotused: sünnipäevalapse ema päikseprillid. Leitud magamistoast, voodi alt. Juures inkrimineeriv paber. Kahtlusaluste hulgas on ka Kõrreke.



Lõvipoiss tellis piraadipeo juba ka järgmiseks aastaks. Eks siis jätkame. 50. juubel toimub siis juba ilmselt rohkem stiilis hoirassaa ja pudel rummi (ühe sünnipäevakülalise prognoos).







*Viimatinimetatu aitas mul sisustada kena pärastlõuna teemal Lõika ja kleebi. Tõepoolest, mida ma küll oma ajaga peale hakkaksin, kui lapsi poleks...

Tulevikuvisioon. Eesti jalgpall ja paleontoloogia

Lõvipoiss polnud veel endas päriselt selgusele jõudnud -- kas hakata suureks saades jalgpalluriks või paleontoloogiks (nagu õde). Seepärast temalt ka kaks pilti. Jalgpallipildi juures juhtis tulevane tähtmängija tähelepanu skoorile.





Kõrreke puhus läbi joogikõrre mulle.
See pole viisakas, ütles tädi. Daamid nii ei tee.
Minust ei saa daam, vaid paleontoloog, vastas Kõrreke ja puhus mulle edasi.

Ema kadunud asjad

Füüsika polnud kooli ajal mu tugevaim külg, kuid absoluutselt elulist aine jäävuse seadust kordan enesele päris sageli. Et aine ei teki ega kao, aga võib muutuda ühest olekust teise. Elu lastega ei lase elu materiaalsemal poolel kuidagi ununeda.

Materialiseerumine ei tähenda ainult laste asjade lakkamatut juurdevoolu (viimane on märgatav eriti praegusel koolieelsel ajal, kui harva õnnestub poest väljuda ilma järjekordse plastiliinikarbi või sokipaarita). Ja see on iseenesest mõnevõrra hirmutav.

Elu lastega tähendab ka omaenese aja ja armsate asjade hulga pidevat kahanemist.

Meenub, et enne laste sündi armastasin ma ehteid. Pea iga riietuse juurde oli midagi sobivat. Ma ei tea, kuhu need on kadunud. Aeg-ajalt juhtub kapiriiulilt pihku mõni vana käevõru või kee. Aga suurem osa oleksid kui õhku haihtunud.

Mu armsaim kruus on purunenud tuhandeks killuks.

Mu Silvetilt on rebitud kaaned.

Minu arvutist on jälgijätmatult kustutatud suve parimad pildid.

Igapäevaselt on raske teinekord leida äralõhkumata pastakat, tindipliiatsit, mille kork ei vedeleks mänguasjakorvis -- või ka lihtsalt märkmepaberit, mis poleks ära kulutatud mänguraha tegemiseks. Leiad oma silmapliiatsi prügikastist ja teed kindlaks, et sellega on püütud joonistada. Olles pannud vahetult enne kodust väljumist selga puhtad riided, avastad ikka juba kodust eemal olles, et keegi on jõudnud pühkida su heledatesse pükstesse oma mustikajogurtise suu. (Mustikajogurti uus ja tahke olek siis vist...)

Päevad, mis on täis lärmi ja lollitamist ja pisijagelusi -- ja olekski kummaline kui see oleks teisiti.

Hiline õhtu -- mis on seni aastaid, ka peale vanemate ning hästimagavate laste sündi kuulunud mulle endale -- õhtu täis Pumprnickli, minu lapsöökulli lakkamatut rõõmsat sädistamist.

Ei asju, ei aega. Või siiski? Ehk on hoopis ülesanne tulla toime olemasolevaga? Tõeline andmine saabki ju sündida vaid siis, kui annad midagi, mida ise hindad. Või õppida hoopis omaks pidama elu koos oma lastega, nautida seda pidevalt muutuvat väikest süsteemi. Kogu sinna juurde kuuluva süsteemitusega.

Lõvipoiss, 17. augusti väljalase

Lõvipoiss sündis ühel päikeselisel hommikul.
Poisu, ütles Isa.
Turjakas sell, mõtles Ema.
Pisarad ja eesriie.



Lõvipoiss sai kaheaastaseks ühes Põhja-Rootsi väikelinnas. Linnas oli palju mände. Mändide all kasvasid mustikad. Lõvipoiss kõndis mätaste vahel oma järelveetava autoga. Ema korjas mustikaid ja tegi koogi.




Soe ja lämbe päev. Mustikad koogil on turult. Seitse küünalt ei jäta kahtlusi. Sahtlid on juba kooliasjade ootel korda tehtud, koolikott ripub tooli seljatoel.

Mehed nagu metsapullid

Kahe poja emana -- tütrerosin ei putu hetkel teemasse -- tuleb mul, noh, näiteks suheldes mõne sünnipäevakutse saanud tütarlapse emaga, ikka mõnikord kuulda (väga nõutul toonil öelduna) -- no ma kohe ei tea, mida neile POISTELE kingitakse. Et poisid on nagu mingi eriline (ja ettearvamatu) liik inimliigi sees.

Vastad siis sellsele küsimusele, et poisid on nagu lapsed ikka, mängivad samuti lauamänge, meisterdavad ja loevad raamatuid.

No aga ma ei tea. Tüdrukutele on nii palju raamatuid. Kõik need printsessid ja haldjad ja.

Olen ka rohkem kui kord kuulnud naisi soovimas endale tütreid, sest ma ei tea, mida nende poistega peale hakata.

Jah, ongi sündides juba sellised metsapullid. Parem olla ettevaatlik, muidu teevad jumalteabmida. Selline poolmütoloogiline, kardetav ja huvitav, nagu see meessugu kord juba on.

Kust tulevad Tädid?

Tädidega on see naljakas asi, et mingisugusest eagrupist alates on nad ühel hetkel olemas. Kes nad sellised on?

Välised tunnused on varieeruvad. Olen näinud peaaegu anorektiliselt kõhnu - kui ka tüsedaid, kelle ainus nähtav lihas liigutab lõugu. Sageli on Tädid rullsoenguga - aga on ka blondeeritud või värvitud juustega - soengutrend on enamast pärit ajast, mil see oli popp ja noortepärane (nagu ka tädi ise tollel ajal). Tädi riietus on ennekõike praktiline - mugavus ei maksa kunagi lõivu stiilsusele. Tädi välimuses puudub igasugune vihje sex appeal'ile.

Tädisid võib sageli leida konroritöölt, lastega, eriti väikelastega tegelemast (no kes ei mäletaks koduvana tädi kasvatuslikke mänge!), aga ka lotot müümas või haigeid hooldamas (vanasti öeldi selle töö kohta sanitar). Töökoht on enamasti väikesepalgaline.

Väljaspool tööd kohtab Tädisid nii kaubanduskeskustes (kus nad käivad rohkem hindu ja inimesi vaatamas kui ostmas) ja turul (seal nad küll ostavad). Sageli tegelevad nad isiklike või lähisugulaste lastega.

Tädidel on enamasti lapsed, mõnikord ka mehed. Lapsed on tädide elu mõte. Mehed lasevad Tädide juurest jalga -- tädide juurde jäävad siiski enamasti vagurad ja väga kodukesksed mehed. Tavaliselt olid siis juba selliste meeste emad Tädid.

Üldiselt pole Tädid elult ise tasuta lõunaid saanud - ning kaasinimeste abistamisega on nad ettevaatlikud. Kõigile (peale oma laste ja mõningate lähisugulaste) mõõdetakse täpselt ja teenitult. Välja arvatud nõuandeid ja hinnanguid - neid jagatakse tasuta kõigile ligimestele. Hinnangud on trafaretsed - no ma ütlesin kohe, et nii Mallel selle mehega läheb! -stiilis. Või: ja vaadaku Sirje ette, see mees võtab tal veel korteri käest ära ja kuhu ta siis oma lastega läheb?!

Tädi väärtushinnangud on valdavalt konservatiivsed, ehkki teatud juhtudel lisandub sinna ka mõningaid tähelepanekuid kaasajast - mis üldjuhul ei kannata muidugi välja võrdlust vanade aegade ja kommetega. Tädid pakuvad alati välja standardlahendusi. Abielluda mõne mehega, lahutada, kolida vanemate juurde, kolida vanematest lahku, sünnitada laps või teha aborti. Konkreetne lahendus probleemile tuleneb juba Tädi elukogemusest.

Üldiselt ei kannata Tädid vastuvaidlemist. Ka leebemad isendid nende hulgast muudavad harva väljakujunenud suhtumisi. Näiteks on Tädid alati väga kategoorilised loomapidamise küsimuses. Kas loom on enam-vähem lapsendatud või siis visatakse laps koos kutsika-kassipojaga välja, sest kes neid karvu ja loike jõuab koristada!

Teema, mida tädid hästi valdavad, on plekieemaldus - nii riietelt, majapidamisest kui ka renomeelt. Veel teab tädi hästi erinevate kaupluste põhitoiduainete ja kodukeemia hindu. Tädi lehitseb alati kõik koju tulnud postimüügikataloogid korduvalt läbi (ehkki enamasti ei telli midagi).

Tädi mäletab tavaliselt, et ta luges noorena mõnda raamatut. Näiteks tean tädi, kes, kui juttu tuleb kirjandusest, räägib alati, et luges kunagi koguni Stepihunti. Olevat talle meeldinud. Üldiselt on Tädi raamaturiiulis kindlasti olemas salmiraamat, kust leiab igale õnnitluskaardile sobiva salmi. Ajakirju Tädi enamati ei telli, aga laenutab raamatukogust, ning üks usin tädi koguni paljundab (seda saab tööl tasuta teha).

Miks ma seda kõike kirjutan?

Olen ma siinjuures küüniline?

Tegelikult vist mitte. Paljud Tädid on võltsreipusest hoolimata tegelikult väsinud. Ja sageli väga üksildased. Nad on elanud oma parimad aastad lastele, tihti neid üksi kasvatades. Paratamatult tekib klammerdumine pisikeste asjade külge. Paratamatult surub nii materiaalsete, emotsionaalsete - sageli muidugi ka vaimsete - ressursside nappus peale vajaduse iseenda pealt maksimaalselt kokku hoida, võimaldamaks lastele seda, teist ja kolmandat. No missugune ema ostaks endale uued kingad (vanad käivad veel küll, kui lasta kontsaplekid ära vahetada ja väga lähedalt ei vaata), kui lapsel on tossud väikesed ja kooli teatriraha viimata. Tõsta siis nende igapäevamurede kõrvalt kvalifikatsiooni, mine huviringi või sõbrale külla (ilma lasteta, ma mõtlen). Kes vaatab laste järele? Kes koristab? Kes peseb? Süütunne vaevab iga pleki, lapse toodud halva hinde, parematele jahimaadele putkanud mehe ja võimaluste nappuse pärast niigi. Võimalused, need on midagi, mis on kellegi teise jaoks.

Teema üle mõtlema pani mind paar seika meie absoluutselt võrratult Muumimaa-reisilt turismigrupiga.

Tädi, kes võtab buffet-lõunastamisel lisaks kohapeal ärasöödutele ka bussi kaasa kaks jäätist. Tasuta saab ju! Eneseväärikus on selle kõrval väike küsimus. Aga ehk ei saagi ta enesele igapäevaselt isegi nii palju jäätist lubada, nagu tahaks?

Tädi, kes kriiskab kümneminutilise toidupoepeatuse üle pealinnas - peatus tehti paari meesisendi soovil, kellest üks ei varjanudki, et tahab endale õlle osta - aga kas KÕIGI käest küsiti?! Meil on vaja veel täna koju jõuda! (Tõsi, pahameel raugeb mõnevõrra, kui selgub, et tänu bussijuhile toodud õllele saab tädigi oma kodule päris lähedale). Tädi teab, et elus läheb paljugi viltu, sest tema käest lihtsalt ei küsita. Ja need mehed oma soovidega... Igal juhul ei julge tädi peale juhtunut enam oma lapsele metsapeatust küsima tulla...

Ja võib olla on äratundmisi ka mu enda elus? Või siiski (veel) mitte?

Laps, tehnika ja loodus

Olime pesamunaga rattal, teel hommikustelt käikudelt koju, kui hakkas vihma sadama.
Dušš! Dušš! hüüdis poeg rõõmsalt.

Meenus üks teine maailamavaatlemise juhtum neli aastat tagasi. Lõvipoiss, siis peaaegu-kolmene, vaatas Riia loomaaias krokodille.
Näed, üks krokodill liigutab. Teine ei liiguta. Teisel ei ole patareid sees.

Ja veel üks mis sarnaned millega lugu. Imestajaks meie tookordne, koolimineja-vanuses naabripoiss, kes maitses huviga minu poolt pakutud vaarikaid:
Täitsa vaarikakommi maitsega!

Väikese ülemerereisi kroonika

Põjuseid, miks üks eestlane -- või isegi mitu tükki korraga - kuigi mitte eriti suurtel kiirustel -- peaks Soome minema, on muidugi erinevaid. Lagritsasõltlased mõistavad niigi. Muumiorufännidest rääkimata.

Alustasime reede varahommikul. Kodinad ja unised lapsed Tartus bussi peale. Nagu ka teised emad-lapsed. Sekka ka mõni isa. Laevasõit Supermerikassil. Tundus hea mõte, et olin laste rahakotid enda käekotti hoiule võtnud -- vähemalt Lõvipoiss oleks oma hoolega kogutud reisiraha suutnud edukalt juba laeval ära kulutada. Läbi Helsinki sõites mõjus uinutavalt giidi jutt. (Kõrreke nimetas giidi reisi esimesel päeval inkvisiitoriks ja teisel rekvisiidiks -- no mõnikord lähevad ju võõrsõnad segi, eks ole.)

No igatahes jõudsime õhtuks Naantalisse ja sealt sõtisime väikese laevaga Väski saarele. Saime kaljuseina mööda üles ronida (2/4 meie perest) ja köie abil kõrgustes liuelda (3/4 meie perest). (Viimase tegevuse puhul ei saa jätta meenutamata, et kaks suve tagasi sain sama köiesõiduga hakkama seitse kuud rasedana -- vahest seetõttu ongi Pumpernickel nii rahutu?) Lisaks ajasime taga siga (1/4 meist), ronisime ja tormasime muidu ringi (3/4). Fotoaparaadi akupatareid andsid selle kõige peale otsad, nii et pilte sain teha uuesti alles õhtul (loomulikult on nõnda korralikel inimestel, nagu seda olid meie reisikaasalsed, kaasas nii laetud tagavarapatareid kui ka laadijad).

Ööbisime kämpingus, nagu me ette teadsime, mugavusteta majades. Kui sisse astusime, järeldas Kõrreke, kes pidas maja sinivalget interjööri väga maitsekaks, et mugavustega majakestel on ilmselt kööginurgas seljatugedega toolid. Aga üldiselt, hoolimata WC ja vee puudumisest, oli majake armas ja Kõrrekese ettepanekul nimetasime ta lihtsalt ilusa vaatega majaks. Meie vaade, niisiis:




Õhtul selgus, et lisaks kaisuloomadele (minu poolt sissepakkimiseks heakskiidu saanud) oli Lõvipoiss oma Auhile kaasa võtnud ka teki ja padja, sest kuidas ta siis muidu magab. No igatahes tundus, et magasime kõik hästi.

Järgmisel päeva veetsime Muumimaal. Kes teab, see mõistab isegi. Muumimaja trepil:




Pumpernickel katsus kõiki trolle, vaatas kahte etendust ning kõndis läbi seikluste raja talle jõukohased osad. Kui ära väsis, anti talle tõld ette. Üldiselt meeldis talle kõik, v.a hommikune hetk, kui tuli bussist välja tulla ja Muumimaale jalutada ning õhtul, kui tuli jälle bussi tagasi minema hakata. Kõrreke ootas kõige enam eelmisest korrast tuttavaid labürinti ja nõiamaja. Lõvipoiss hoidis traditsioonilist joont -- tema lemmikkohaks oli Muumimaja. Üldiselt jäi kaheksast tunnist ilmselgelt väheks, et kõik kohad soovitud arv kordi läbi käia, ning taskurahast tuli ilmselgelt puudu, et kõik soovitud muuminänn endale poest ära osta.

Hetk õhtust, kui olin läinud ise vett tooma ning olin palunud Kõrrekest-Lõvipoissi väikevenna järele valvata. Lill-lill, hõigati mulle juba kaugelt.




Järgnevalt pildilt on tuvastatavad ka lapsehoidjad.



Järgmisel hommikul sõitsime Serena poole. Serena veepark kõlas vist umbes 1990. keskpaiku kui iga eestlase unistus. Nüüd mõjus ta natuke naljakalt: pleekinud kunsttroopika, pisut väsinud pesemisruumid ja väga palju vene keelt. Aga lastel oli lõbus. Isegi Pumpernickel tatsas natuke lastebasseinis omal jalal ringi ja tundis end igati hästi. (Veel juuni algul Aura veepargis kisas ta kõrvulukustavalt kogu külastuse aja ja klammerdus minu külge nagu koaalapojuke).

Õhtul jälle Helsinki, säält Merikassile ning uuesti bussi. Bussis kogunesid siis kõik seltskonna suuremad lapsed tagaistmele anekdoote jutustama ja itsitama. Tartuks magasid aga absoluutselt kõik lapsed peale Pumpernickli.

Kui taksoga koju sõitsime, kõlas tervitusena raadiost laul pealkirjaga Sul on õige kaunim kann. Koos tervitustega ühele saunaseltskonnale. Nii et koju tagasijõudmine on ilmselt kahjuks sama reaalne kui meie reis.

Igiunetu lapsena jõudis Pumpernickel kodus veel reisipildidki üle vaadata (õde ja vend ei jaksanud peale kassi tervitamise ja hammastepesu enam miskit teha -- kui välja jätta väike vaidlus teemal kes kasutab esimesena vannituba). Alles siis, kui pildidki kaks korda vaadatud, jäi vennike mul süles tukkuma.

Kui nüüd vaadata kogu meie Soomes-käigu tagajärgi, siis ilmselgemad nendest on:
*Pumpernickli uued sõnad: buss, külm ja ienna kadu (loe: vend on kadunud!);
*mohäärhallitus minu bolognese-potis;
*palju musta pesu (üks masinatäis on juba kuivamas ja teine masinas -- aga lõppu pole veel paistmas);
*umbes kilo lagritsat söögitoa kapis (Tõelistele Lagritsasõpradele pole see muidugi mingi kogus!)
*kolm (vähemalt hetkel) sügavasti magavat mudilast.

Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, krimidest

Krimi kui žanr paneb muidugi ontlikult vaimse inimese kulmu imestavalt kerkima. Ja sa loedki sellist kraami?

Loengi. Lapsest saadik, muuseas. Kui ma alustasin täiskasvanute raamatute lugemist (olles kolmanda klassi lõpetanud ja 10 aastat vana) lugesingi enam-vähem vaheldumisi Suuri Sõnameistreid ja Mirabiliat. Hiljem, teismeeas, kui teiste arvamus igast liigutusest (ja võimalikust maitsevääratusest) kohutavalt tähtis, jäi see soiku ning tuli uuest pävakorrale ülikooli ajal, eriti suviti.

Muidugi ei loe ma kõiki krimisid. Suurim lemmik on Håkan Nesser. Tema raamatud on koduski kenasti olemas. Ja nagu parimad raamatud üldse, tekitavad needki (krimi kohta ebatavalise) vajaduse üle lugeda. Ja mõelda: õigusest ja õiglusest, elust ja surmast, armastusest ja selle puudumisest. Tõlkinud on need Beekman, nii et ses suhtes pole ka midagi nuriseda. Isiklikuks lemmikuks Borkamanni punkt. Eeskujulikult verine ja väga hea.

Klassikalistest asjadest meeldib Conan Doyle (no kuis siis muidu), Wilkie Collins ja Stout. Ühesõnaga kombinatsioon teravmeelsus + huumor. Selline mõnus eskapism.

Veel loen hääl meelel inglise daame, Elizabeth George'i (kes faktiliselt muidugi inglanna polegi, olemuselt aga sellena vältimatult määratletav) ja Ruth Rendell'i. Mõlemad võrratud olustikumeistrid. Rendell eriti. Rendelli tipp on minu jaoks Asta päevaraamat, ilmunud küll eesti keeli teise nime (Barbara Vine) all.

Mis aga ei meeldi? Kummalisel kombel ei meeldi näiteks Akunin (ehkki nii ajaloolase ja krimisõbrana peaks ju...) Ei oskagi seletada. Kahte raamatut olen proovinud lugeda -- aga no tõesti, ei saa ju end sundida krimit lugema seepärast, et kõik ütlevad (ka need, kes muidu žanrisse eelarvamustega suhtuvad), et väga hea. Venelastest Marininat näiteks loen, aga koju vist ei ostaks kunagi (sarja kujundus on juba täiesti õudne). Veel ei meeldi Granger, keda Varrak viimasel ajal üllitab. Kevadel lugesin, raamat kadus kuhugi asjade alla ära ning tundsin, et mind isegi ei huvita, kuidas see lugu lõppeb. Mitmed Mirabilias ilmunud skandinaavlased (Karin Fossum, Henning Mankell) on jätnud külmaks.

Aga kui ma endalt küsin, miks ma neid krimisid üleüldse loen -- päriselus pole ma kuigi verejanuline inime, siis jah, ega ei oskagi ütelda. Selline omalaadne ristsõnalahendamise efekt -- kuigi ristsõnandus mind lahendamise tasandil ei paelu (sudokud küll). See-eest ei armasta ma jälle naistekaid -- nii et minu kirjanduslik maitse pole ehk veel päris lootusetult hukas.

Võiksin end muidugi kaitsta teadmisega, et krimi-austajate hulka on kuulunud ka näiteks Ristikivi ja Waltari (viimane on neid ka kirjutanud), kuid tegelikult on ainus õigustus ju ikkagi see, et mulle lihtsalt meeldivad krimid.

Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, maailmakirjandusest

Millest alustada? Kõige-kõigem on minu jaoks ikka (kus see üllatus siis on?) Meister ja Margarita. See raamat tundus juba selles nõuka-aegses, kärbetega väljaandes nii täiuslik. Ja kuulub lemmikute hulka alates sellest ajast, kui teda kooliplikana esmakordselt lugesin kuni tänaseni välja.

Veel vene kirjandusest --üks vaimukamaid raamatuid, mida olen lugenud -- Gogoli Surnud hinged. Ma ei tea, kas peale selle hallikaanelise sarjaväljaande eesti keeles uuemat trükki leidub. Igal juhul nauding esimesest viimase leheküljeni garanteeritud! Tolstoi näiteks (Lev siis) on minu jaoks esmajoones just huumorivaene ning seetõttu teda siin kiita ei võta.

Klassikalises inglise kirjanduses on minu lemmikuteks Austin ja Thackeray. Aga kui näiteks selles sajaraamatulises nimekirjas oli Austini tipuks pakutud lisaks Uhkusele ja eelarvamusele (mille üle vist tõesti vaielda ei maksa) Emmat, siis mina eelistaksin hoopis Mõistust ja tundeid või Mansfield Parki. Austini juures võluvad mind filigraansed (ja sealjuures dünaamilised) karakterid ning võrratu dialoog. Viimast, muide, olevat Rowling just Austinilt õppinud. Ka Thackeray Edevuse laat võlub just oma ajatute karakterite ning peene huumoriga. Seda raamatut lugesin ma esimest korda 11-aastaselt. Inglise kirjandusest meeldib mulle veel Dickens, olen David Copperfieldi lugenud kaks korda haige olles -- mõjub väga tervendavalt!

Ameeriklasi, no näiteks Henry Miller, Kerouac, Doctorow -- Salingerist (ja eriti tema Frannyst ja Zooeyst) -- rääkimata, lugesin pigem sellises +/- 20 vanuses. Tol hetkel meeldis, aga hiljem pole tundnud erilist tungi midagi üle lugeda. Sama on Tuulest viiduga -- see on üks väheseid stiilipuhtaid naistekaid, mida ma üleüldse lugenud olen, aga seda ka just vastavas vanuses.

Marquezi Sada aastat üksildust ja Armastus koolera ajal on loetud. Rohkem kui kord -- ning ülelugemine pole samuti välistatud. Samas on need sellised mingis kindlas meeleolus ja kindlasti rahus nautimise asjad. Hetkel pole vist ei vajalikku meeleolu -- ega ka mitte nautimisrahu.

Ja veel -- ilmselt näitab see minu mõningast ebaküpsust -- aga mulle on veel meeldinud selline au-on-kallim-elust-kirjandus. Lapsena musketäride lood, nüüd siis Harry Potter (lastele ettelugemine annab hea ettekäände viimast uuesti nautida). Mõlemad ju sellised mission impossible lood. Kus ülistatakse sõprust, ustavust ja tehakse seda nii, et see on huvitav sadu lehekülgi järjest -- ning kahju hakkab, kui otsa saab.*

Muidugi võiks veel mõnda nime nimetatada --Evelyn Waugh näiteks -- või Robertson Davies -- (no ega ma siis nüüd nii vähe kah lugenud pole!) -- ja kindlasti on mõni ka ununenud.

Aga lõpuks. Üks kahtlemata maailmakirjanudsse kuuluv tekst, mis mulle ikka ja jälle meenub (ega ilmaasjata siis ei lasta koolis õpilastel selliseid pähe õppida!) -- olgu siinkohal ära toodud. Shakespeare meeldib mulle muidu ka väga.

William Shakespeare - All the world's a stage (from As You Like It 2/7)

All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first the infant,
Mewling and puking in the nurse's arms.
And then the whining school-boy, with his satchel
And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress' eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honour, sudden and quick in quarrel,
Seeking the bubble reputation
Even in the cannon's mouth. And then the justice,
In fair round belly with good capon lined,
With eyes severe and beard of formal cut,
Full of wise saws and modern instances;
And so he plays his part. The sixth age shifts
Into the lean and slipper'd pantaloon,
With spectacles on nose and pouch on side,
His youthful hose, well saved, a world too wide
For his shrunk shank; and his big manly voice,
Turning again toward childish treble, pipes
And whistles in his sound. Last scene of all,
That ends this strange eventful history,
Is second childishness and mere oblivion,
Sans teeth, sans eyes, sans taste, sans everything.

---
*Ma ise kah arenen lugedes (moraalselt, khm) -- lapsena oli minu lemmikmusketäriks Aramis (no oli ju huvitav mees?!) -- siis nüüd elan ikka oma lastega koos griffindoorlusele kaasa.

(E)-arstiabi. Hoiatus: väga tõhus!

Alustama peaksin ilmselt sellest, et mu tütar Kõrreke sai umbes aasta tagasi oma esimesed prillid. Arstiaega ootasime paar kuud. Töö ise oli kiire ja korralik, umbes viis minutit võttis aega kogu protseduur, alates hetkest, kui sisenesime kabinetti kuni teise hetkeni, kuni sealt väljusime, prilliretsept -- lapsele tema elu esimene siis -- näpu vahel. Talvel hakkas mulle tunduma, et lapse nägemine on halvenenud ning oh imet! arstiaeg, seekord siis juba silmakliinikusse, õnnestus saada tänu kellegi äraütlemisele päris kiiresti. Noor kena venelannast arst uuris lapse silmi põhjalikult. Tagasi kästi tulla poole aasta pärast.
Paar päeva tagasi täitsingi vastava e-formulari. Aega pakuti meile detsembrikuuks. Juba käesoleva aasta detsembriks!

Vihmane päev. Hommik ja õhtu

Hommik
Parimad jutud räägitakse meil alati söögilauas. Täna siis arutleti riisihelbepudru juurde unenägudest ja raamatutest.

Kõrreke jutustas oma unenäost, milles ta lendas luua seljas ja päästis kellegi pikapatsilise neiu juuste mahalõikamisest -- ta ise oli selles unenäos meessoost.
Ta ütles: vot sellise unenäo puhus mulle täna SSH. See polnud ei poiste ega tüdruke oma, vaid selline vahepealne.*

Lõvipoiss: minule küll SSH unenägusid ei puhu. Mina saan unenäod oma padjalt, Une-Matilt.**

Kõrreke ei vaidlusta venna unenägude allikat, kuid toob välja teooria nõrga koha: aga siis on ikkagi küsimus, et kes munes esimese Une-Mati, selle, kes neid patju kasvatab.

Õhtu
Vihm on vaibunud, kook ahjus levitab õuna-ja kaneelilõhna. Loetakse raamatuid (Harry Potter ja Fööniksi Ordu ning Sabatäht), mängitakse, vaadatakse filmi (Leiutajateküla Lotte). Kass on mõnevõrra segaduses, kuna köögiaknale on ette pandud kärbsevõrk (tundub, et kõik kärbsed lendasid enne seda meie tuppa ja on nüüd ikkagi valel pool võrku). Kook tuli maitsev. Läbi võrgu laotub ka tuppa vihmajärgselt värske õhk.

Esikut korrastades veerevad spordikotist välja viis ümarat halli kivikest, mille nädal tagasi Pühajärve ääres sinna panin. Päikesepäevad, materialiseerunud kujul.

pee-ess: pilt on võetud lehelt
http://www.scubagrl.net/Cats_Dogs_SS.htm


---
*Viide Roald Dahli raamatule Suur Sõbralik Hiiglane, milles nimetet peategelane saadab inimolemustele unenägusid, mis tal kenast purkidega riiulitel reas on, soo ja sisu järgi sorteeritud.
**Viide Kivirähu Limpale, mille järgi on emased padjad lihtsalt padjad ja isased Une-Matid, kes siis lastele unenägusid saadavad.

Suhkur, jahu ja maasikavaht

Kunagi igatsesin ma endale kolme imeilusat tütart. Tegelikkuses on asi natuke teisiti läinud (millest mul üldsegi kahju ei ole) -- kolmest lapsest on tütar vaid üks. Aga paar õhtut tagasi oli mul tõesti kodus kolm neiut.

Tulime õhtul rongiga -- koos poiste, Kõrrekese, Kõrrekese Sõbranna ja Kõrrekese Sõbranna Õega. Teel rongipeatusest koju oli kõige rohkem elevil Lõvipoiss. Ronis iga aia ja värava otsa, jooksis meist ette, jooksis ümber meie -- üldse meenutas tema etteaste sellist gruusia rahvatantsu, kus mägede pojad näitavad ette kõik trikid, mida nad oskavad.

Õhtu: suur sädistamine ja elevus. Kuhu tuppa? Kuhu voodisse? Appi, mu pidžaama jäi koju! Õnneks saab selle ju Kõrrekeselt laenuks. Roosad sokid ja seelikud ja särgid kuhjas diivanipadjal. Unejutt ja unelaul, palju paisid. Õhtune sosistamine enne magamajäämist Kõrrekese toas (sinna Lõvipoissi ei lubata.)

Hommik algab jälle suure sädinaga. Kes, millal, mille peale ja mitmendana ärkas. Hommikusöök kui hotellis: tahetaks kolme kakaod, ühte teed, ühte piima ja ühte kohvi. Viimane on mulle endale ja ununeb lõpuks tegemata. Kolmed juuksed soengusse, lauatäis klambreid ja kumme. Palju mänge, kuhu Lõvipoissi aeg-ajalt ei taheta. Viimane on siis solvunud, vahepeal jälle üritab endale lollustega tähelepanu tõmmata. Enamasti mängivad ikka kõik lapsed. Pesamuna Pumpernickel huligab rõõmsalt. Suuremad vaatavad väiksemate järele ka palumata.

Pisike piiga käib vahepal minuga usalduslikult juttu puhumas. Lasteaiast ja lasteaiasõpradest. Või näiteks sellest, et need pisikesed asjad tema varvaste vahel pole mitte varbaussid, vaid pusad sokkidest. Mulle antakse teada tühjast kõhust. Seejärel öeldakse: aga borši ma küll ei söö! Ja näpatakse lõikelaualt tükk leiba.

Pealelõunal, kui külalised koju läinud ja suuremad lapsed vaikselt oma tubades, leian elutuba koristades üksiku roosa soki, juukseklambri, katkenud pärlid ja diivanivahest paar pärlmutterläikega litrit.

Poliitvangi õnn või koduperenaise meeleheide?*

Tabasin end täna juurdlemast -- kas inimene, kelle elus on kõik igapäevaasjad halvasti ja valesti ega vasta tema oma tahtele, võib olla õnnelik -- juhul kui jällegi suured ja põhimõttelised asjad on kooskõlas tema südametunnistuse ja vaba valikuga. Näiteks poliitvang, kes võib öelda: mina keeldusin koostööst vaenlasega. Ajada hooliamata napist vanglaleivast rinna kummi ja tunda end oma valikutes läbinisti õigena.

Mina võin öelda jällegi: kõik pisikesed asjad mu elus on ju täna hästi. Lapsed olid tublid. Sõbrad armsad. Kulinaarne eneseteostus õnnestus täiega -- nii borš kui esimene sellesuvine omaaaiaõunte-kook maitsesid head. Toad said korda, triigitud pesud viisin kah juba ülakorrusele. Isegi raamat, rubriigist vanad lemmikud, ootab diivanilaual lugemist. Ja ometi... jah...

Tegelikult on kogu küsimus baasvajadustes. Mis need Maslow baasvajadused olidki? Õhk, toit, vesi, seks, kuuluvustunne, turvalisus, tunnustus. Ilmselt pole need vist rahuldatud ei poliitvangil ega meelest heitunud koduperenaisel. Ja vastus on jällegi vaatepunktis -- kas tass on pooltühi või pooltäis.






---
*Antud pealkirjal puudub seos vastavanimelise teleseebiga. Põhjuseks asjaolu, et olen ilmselt ainus koduperenaine, kes pole antud teleseebist näinud ainsatki osa. Selle põhjuseks on omakorda asjaolu, et ma lihtsalt ei vaatagi telekat (v.a Mezzo või lastesaated).