Teine Rasmus ja keelumärk

Väikevenna kõige ustavam kaaslane on siniste pükstega hiir. Hiir käib koos Väikevennaga lasteaias ja magab öösiti kaisus.

Kuni viimase ajani polnud hiirel nime.

Ta on lissalt iir, selgitas hiireomanik.

Kuni eilseni.

Iire nimi on Rasmus, kuulutas ta uhkelt.

Täna, kui Kõrreke meile end teki peale hommikuseltsiliseks asutas, soovitasin Väikevennal ka õele oma hiire nime öelda.

Tal ei ole nime.

Noo? Aga eile oli ju hiire nimi Rasmus, meenutasin.

See oli Teine Rasmus, selgitas Väikevend.

*
Õhtul nunnutas suur õde oma pidžaamastatud väikest venda:

Sa oled nii armas! Sul on nii armsad jalad. Ja näed, siin on väike sünnimärk!

Ei ole sünnimärk! See on hoopis keelumärk, sõnas Väikevend, tõmbas püksisääre alla ning läks voodisse, Teine Rasmus kindlalt kaenalas.

Kui auto on katki

Tundub, et minu auto võib küll külmaohvrina registreerida. Lihtsalt ei läinud enam pühapäeval käima. Ja peale eilset akulaadimist samuti ei läinud.

Nii et elasin kolm päeva samamoodi nagu oma elu esimesel kolmekümnel-ja-natuke-peale aasta jooksul. Olen juba kolm päeva bussiga sõitnud, see tähendab.

Ja olen tähele pannud mõndagi huvitavat. Näiteks bussijuhtide kohta. Kas mingil moel toimib bussijuhtide juures looduslik valik? Või on tegu kasuistilise kokkusattumusega? Igal juhul on kõik neli bussijuhti, kelle käest ma pileti olen ostnud, tummad. Ok, ma saan aru, et naisinimene hulga laste ja/või kottidega on bussis enam-vähem nagu tapeet, mis ei vääri kulmukergitustki, sõnadest rääkimata. Nii on toimunud igal piletiostul sõna-sõnalt sama dialoog. Või monoloog, kui täpne olla.

Mina: Tere, palun ühe tunnipileti.
Bussijuht vaikib.
Otsin välja raha: palun.
Bussijuht uurib rahatähte, otsib vahetusraha ja ulatab pileti. Täielikus vaikuses.
Tänan vaikselt (sest endal hakkab juba kah imelik. -Võib olla minu kõnelemine riivab kuidagi tumma juhti.)

Kui lähen aga bussi koos päikesena särava Väikevennaga, kes hõikab üle pisikese bussi rõõmsalt Tere!, on asi selge. Tõesti - tumm mis tumm!

Ja nii ma jäängi teadmatusse - plaanisin nimelt küsida, kas kellaga kompostritel märgistatud piletiga saab sõita ühes bussis (nagu augustatud talongiga) või kehtib ka selline pilet terve tunni.

Täna õhtul sai auto korda. Ja tummad bussijuhid peavad nüüd igatahes ilma minu ja Väikevennata läbi ajama.

Enamasti puu otsas, kui pauk käib

Siiri kutsus. Otse Suurest Õunast.

Kus ma olin? Palun väga!


1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Minu sündimist jäi veel mõned talved oodata.
***
2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Tegemist oli esmaspäevaga, vaatasin ma just järele. See tähendab, et ma olin parasjagu lasteaias.
***
3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986? Kevadine laupäev, järelikult kodus. Kuulujutud jõudsid muidugi ametlikust infost kiiremini. Hiljem viidi meie tänavalt sündmuskohta üks noor arst. Asja tõsidus jõudis vist kohale asjaolu kaudu, et tal olevat tulnud allkirjastada paber, et ta naastes mingite aastate jooksul lapsi ei planeeri. Võib olla oli see ka kuulujutt.

***
4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Kodus. Põdesin raskekujulist puberteeti.

***
5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Läksin hommikul loengusse. Õppejõud, noor mees, ütles vaid ühe lause elu ja surma kohta ning lahkus auditooriumist. Teistelt siis kuulsin, mis oli sündinud. Ajaloo osakond oli muidugi sündmusest otseselt puudutatud ka.
***
6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Olin ema pool, toibutamas end hamba juurepõletiku ravist. Matuseid vaatasin ja lahistasin nutta.
***
7. ... saabus aasta 2000?
Seda tean küll täpselt. Olin meie toonases kodus ning vahetasin lapsel mähet. Olin saanud kümne päeva eest esmakordselt emaks.
***
8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Olin saanud vähem kui kuu aja eest teistkordselt emaks. Olin õhtul seltskonnas, kus kuulsin mitmete reaktsioonide võimalikkusest toimunule.
***
9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Uudist lugesin netist. Nutma ei hakanud.
***
10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Olete kindlad, et see teid huvitab? (Iga lugeja olgu siinkohal hoiatatud edasilugemisega kaasneva omavastutuse eest.)
Hommikul valmistasin tunde ette ja kiitsin Väikevenna joonistatud tulnukat. Sain karskuspropaganda osaliseks. (Emme, ära sina alkofonni joo, muidu muutud ka tulnukaks!) Päeval ei läinud auto käima. Sõitsime bussiga kinno. Käisime Mäkis. Seejärel poes. Kodus voltisin ja triikisin pesu. Vaatasin selle kõrvalt iluuuisutamist. Kontrollisin Kõrrekese inglise keele sõnu. Sõime õhtust. Lugesin Väikevennale unejuttu tema enda kindlameelsel valikul. Panin pisema poja magama. Kontrollisin veelkord Kõrrekese inglise keele sõnu. Mängisin Kõrrekese ja Lõvipoisiga memoriini (Lõvipoiss võitis, nagu enamasti). Lugesin raamatut. Lisaks kütsin ära lugematud ahjutäied puid ning kreemitasin sama arv kordi käsi. (Viimased on sellegipoolest kütmisest hukas.) Läksin magama.

Ma ei tea meemide puhul kunagi, kellele neid edasi anda. Väga püsivalt loen suhteliselt väheseid blogisid (mitte, et häid kirjutajaid vähe oleks, küll aga minu aega.) Ja need vähesed on vist juba meemitanud. Aga näiteks Ritsik veel pole. Oled mängu palutud!

Röövel ööbik

Kenal laupäevasel hommikul äratab Väikevend mind enne kukke ja koitu, hääles pesuehtne paanika:

Emme, öösel on käinud röövel!

-Kuule Väikevend, ma tahan magada!

-Emme, kuuled, röövel on käinud ja mu pidžaamapüksid ära varastanud!

Tõepoolest, lapsukese pepu on paljas.

Püksid leiame siiski tekkide vahelt üles.

Ei võtnudki päkapikuga pükse, on Väikevend rõõmus.

Igati ilus algus kenale laupäevahommikule!

Väikevend arvab

-Emme, mis sa täna poest ostsid.

-Noh, näiteks kohvi ostsin ja...

-Kohvi on suurte jook... mina tahan kodus kakaod! lapsed joovad kakaod. Ja teed. Suured võivad ka kakaod juua... teed võivad ka juua... Suured võivad "ii" ka ütelda...

*

Õhtusöögilauas käib arutelu teemal, et Lõvipoisile meeldivat üks Kõrrekese sõbranna. Jutt on asjaosalise jaoks vist pisut ebamugav.

No kuulge, Lõvipoisile meeldivad kindlasti paljud tüdrukud. Kindlasti on ta oma klassis palju toredaid tüdrukuid, astun oma vanema poja eest välja.

Minule meeldivad poisid ja emmed, teatab Väikevend seepeale kindlameelselt.

Koolitee

Täna tuli Lõvipoiss koolist ning peaaegu nuttis valust. Külm!

Pole ka imestada - kui veerandtunnine koolitee oli võtnud aega tund ja nelikümmend minutit. Seda ligemale kahekümne külmakraadi juures. Nagu pärast selgus, oli peamiselt mängitud poistega kooli kelgumäel kulli.

Kanasupp maitses enneolematult hästi ja kuuma meega teed kulus kolm kruusitäit.

Meenus kooli remondimehe meenutus neljakümne aasta tagusest ajast: küll oli hea meel, kui olid külmapühad. Siis võetud kelgud ja veedetud terve päev õues.

Lõvipoiss lubas homme kaasa võta kaks paari vanaema kootud käpikuid. Et kui ühed lumiseks saavad, on hea soe paar võtta.

Pildid on suuremate laste kooliteest.

Ettevõttemajanduse lühikursus

Pühendan sissekande tundmatule külalisele Iisraelist, kes jõudis hiljaaegu minu blokki otsingsõna äriidee kaudu.

Siinkohal saab kõnejärje Härra. Nimelt käis ta eile õhtul koos Lõvipoisiga poes. Viimatinimetatu suundus muidugimõista joonelt müügiloelvaile bakuganidele eksperdipilku heitma.

Kalaleti juures ma siis selgitasin talle need põhimõtted ära. Nõudmine ja pakkumine ja ressursside piiratus. Kui me kassasappa jõudsime, siis mingil hetkel jälgisid meie vestlust juba kaks saba.

Autosse jõudes päris Lõvipoiss riskide hajutamise kohta.

Täna hommikul teen huvitatult õppuriga juttu.

-Millest te eile issiga rääkisite?

-Bakuganidest!

Superpakkumine!

Sellest ajast peale, kui R* on olnud üks mu kodule-lähedal-poode - lähedus on muidugi suhteline mõiste ning päris lähedal pole tegelikult ühtegi - on seal ikka ka selliseid, noh, kohe mõtlemapanevaid pakkumisi olnud.

Näiteks kanaköögi-viljasalat. Ma sain kohe tükk aega selle kanaköögi üle mõelda.

Või siis KARTUL PESEMATA PRINCESS.

Aga tänane üllatas lisaks vormile ka sisuliselt. Nimelt oli ekstrapakkumine: veisepraad kõigest (umbes) sada krooni kilo! Asja lähemalt uurides selgus, et prae ostjaid ootab kodus ees üllatus. Lõhnaüllatus. Sest lihatüki parim enne oli neli päeva tagasi... No aga ikkagi - kõigest sada krooni kilo eest!

Inspiratsiooniks, ma arvan, sobib enne poodi odava liha järele tormamist, lugeda näiteks Piraajaklubi.

Meeste mured: Oskar ja Roheline Vahend

Täna pani Väikevend end lasteaias kenasti riidesse, paksud püksid ja jope olid juba seljas, kui talle meeenus midagi tähtsat.

Ma pean oma Vahendi ka ära tooma!

Missuguse vahendi?

Vahendi, noh. Rohelise.

Missuguse rohelise vahendi?

Ringikujulise!

Ka lasteaiaõpetaja oli võrdlemisi nõutu.

Väikevend otsis oma Rohelist Vahendit, nii et higi tilkus - talverõivaid arvesse võttes polnud see ka muidugi ime. Ei olnud kusagil Rohelist Ringikujulist Vahendit, ei olnud. Peale veerandtunnist tagajärjetut otsimist soostus end väsinuksotsinud Väikevend lõpuks koju minema, kuna lubasin ta homme varakult kohale tuua (hommikul vara on vähem lapsi ja lihtsam Rohelist Vahendit leida.)

Enne saabaste jalgapanekut tuli veel kohustuslikult vaadata seinal olevat tähestikku, mille juures Väikevend kangekaelselt väitis, et tema täht on "I".

Läksin siis oma Immaanueliga koju. Lõvipoiss küpsetas piparkooke, nagu meil siin viimasel ajal ikka tavaks. Ta on juba päris osav. Tainast rullides tuleb igasugu huvitavaid mõtteid pealegi:

Emme, sünnita meile veel üks vend ja siis paneme talle nimeks Oskar!

Tead, Lõvipoiss, mul on teiegagi täiesti piisavalt tegemist, vastasin.

No aga siis kasvõi tüdruk! Siis oleks Kõrrekesel kellegagi mängida.

Kui see sinu ettekujutatud tüdruk saaks kunagi mänguealiseks, siis on Kõrreke juba päris suur neiu... Aga tead mis, kui sa suureks saad, võid ju ise poja saada ja talle Oskar nimeks panna!

Varsti asutas Lõvipoiss piparkoogiküpsetuskooli. Õpilasteks olid nii Kõrreke kui Väikevend. Et viimane keeldus enne tunnistuse saamist magama minemast, kirjutaski Lõvipoiss talle siis tunnistuse.

Seal seisis:

Tunnistus
Väikevend

Piparkooki tegu 4+
Kirjutamine 5+

Kirjutamise all mõtles Lõvipoiss ilmselt Väikevenna mänguväljaku projekti, mille viimane kange küpsetamise vahele oma vihikusse joonistas.

Igal juhul läks pesamuna magama ülimalt rahulolevana, pannes eelnevalt kindlasse kohta hämmastavalt kakasarnase kenaks keraks veeretatud pisikese tainatüki.

Ja juba homme ootab lasteaias võimalus otsida Rohelist Vahendit!

Iga on selline!

Hommik, pesamuna ärkab natuke peale kuut, kuna on ju tarvis saada kinnitust: Emme, jänkudel on saba, eks?...Aga kas telefonil on saba?

Tütar Kõrreke on edenenud jõuliselt teismeliseks-olemises. Kümme aastat sai täis paari nädala eest ning eile nägin - suhteliselt juhuslikult - et tema jooksev telefoniarve on suurem kui minul või Mammal, vennast rääkimata. Täna läksin siis peale tööd asja uurima ning selgus, et ongi tehtud mingi müstiline, 70 krooni maksev kõne. Loomulikult ei osanud ta ise asja selgitada ning oli solvunudki, kui püüdsin asja siiski uurida. Kas selline ongi siis elu teismelise lapsega?

Lõvipoiss seevastu teatas, et suureks saades hakkab ta ikkagi suusatajaks. Ei, mitte et korvpall talle ei meeldi - aga kuna ka teised viskavad korve, siis pole medal nagu PÄRIS tema oma. Nojah, mitmete kaalutluste juures spordiala valikul polnud tähtsusetu argument, et suurele individualistile võiks ehk meeskonnaala õpetlik olla...

Hoidmaks stiili, teatas Lõvipoiss õhtul, et on kaotanud ära eelmisel nädalal kuupileti. (See on neil Kõrrekesega kahepeale, kuna nad vajavad seda erinevatel päevadel.)

Õhtul lugesin Väikevennale unejutuks brahhiosauruste ja diplodookuste kohta: Taimtoidulistena sõid nad ära tohutul hulgal taimi.

-Aga miks, emme? Miks sõid tohutul hulgal taimi?

Vastus (sellepärast sõid, et neil oli kõht tühi!) kõlas ilmselt küsija jaoks arusaamatult vähese entusiasmi ja huviga hääles.

Rohkem poolsaare moodi saar

Eile ja täna tuttavaid kohates küsiti mitmel korral, kuidas puhkus möödus. Mul ei olnud puhkus! Vastavalt korraldusele tuli kogu koolivaheaja vältel minna kell 9 tööle. Ka 31. detsembril.

Aga noh, pool saart on siiski pool saart.

Nii et tavapärane vaheajaprogramm kino-veepark-mänguasjamuuseum siiski toimus.

Kinos jooksvatest filmidest see koopaorava-värk mind eriti ei veedelnud - ning pealegi olid poisid seda Mammaga vaadanud, kui meie Kõrrekesega Riias käisime. Nii et helistasin kinno ja küsisin, kas mulle tehakse takistusi, kui ma vanusepiirangule* vaatamata kaks koolilast Avatari vaatama toon. Selgus, et taksitusi ei tehta. Ja peale treileri vaatamist ei kostnud enam piuksugi laulvatest koopaoravatest.



Film meeldis kõigile päris hästi. Ja oli lastele täiesti sobilik pealegi. Või noh, stsenaariumi naiivsust arvestades koguni ennekõike lastele.

Järgmisel päeval üheskoos Rahva Raamatu kohvikus istudes rääkisime sellest päris pikalt. Kõrrekesele meeldis muidugi ennekõike armastusliin ja Lõvipoisile võitlusstseenid (nagu arvata oligi).

Aga muidu kulges koolivaheaeg rahulikut. Lugesin läbi paar raamatut. Käisin ujumas. Kuigi esines ka sisemist dünaamikat - näiteks vaheaja alguses kuulus toidupoe igapäevasesse kohustuslikku nimekirja ka poolteist kilo mandariine. Viimastel aga kippus koor juba kuivama. Seevastu piparkoogitainast tellib Lõvipoiss, kes on meil innukaim piparkoogipagar, senini juurde. (Tänagi ostsin tema palvel kolm pakki.) Koristamisel tuleb regulaarselt eemaldada laualt ja põrandalt küünlavaha.** (Varsti peaksid küünlad kapist juba otsa lõppema.)

Eile panin laste õpikutele uusi pabereid. Tegelikult ma liialdan - Kõrreke paneb juba enamasti ise.

Vaheaeg on läbi. Ei mingit kahtlust. Kell helises täna 6.10.



*Ning filmi vaadanuna jäi mulle seekordne vanusepiirang ka sügavalt mõistetamatuks. Mu meelest on selles, mida nii mõnigi telekanal laste multikate pähe mängib, Avatarist suuremalgi määral vägivaldne. Aga võib olla tänu vanusepiirangule õnnestus ma-ei-tea-kui-paljude-aastate järel olla kinos ilma intensiivse popkornilõhnata?

**Seda teen ma nagu iga inimene, kes on juba lapsena lugenud Saladuslikku juhtumit Stylesis. Asendamatu vahaplekkide eemaldamise küsimuses!

Kes ütles, et raamatulugemine ei too praktilist kasu?!

Väikevennale ei meeldi eriti küünte lõikamine - noh sõrmedel ju veel kuidagi võib, aga varbaküüsi paluks mitte puutuda.

Nii et kui ma täna enne magamaminekut vaatasin Väikevenna küüsi ning võtsin kapist käärid, kostus kohe häälekat protesti.

-Ma pean su küüned ikka lühikeseks lõikama, muidu oled nagu Kolumats!

Kes on Kolumats? tärkas sellis kohe uudishimu.

-Kolumats oli üks poiss, kes ei lasknud omal küüsi lõigata ja siis ta nägi välja nagu koll!

-Räägi veel sellest Kolumatsist!

Otsisin selle peale kohe raamatu riiulist välja. Piisas juba pildi vaatamisest, kui Väikevend sõrmed ning varbad kenasti minu poole sirutas.

Kui küüned lõigatud, hakkasime kohe lugema. Lisaks Kolumatsile paelus pojanatti ka Lugu Pöidlalutsutajast.*

Äkki pauhti valla uks,
Lemps jääb hirmust hingetuks:
kargab rätsep tuppa suurde
pöidlalutsutaja juurde.
Terav käär teeb knips ja knaps:
pöidlaist ilma ongi laps.

Väga õudne ja väga mõjus, kas pole?

Põhimõtteliselt lugesime ette kogu raamatu. Ainult et seda Kolumatsi lugu tuli lugeda kolm ning pöidlalutsutaja oma neli korda.



*Kas polnud see mitte Viiding, kes nõnda kenasti sõnas: ainult seda omaks hüüa/ mis su hinge puudutab?

Lapsed ja loomad

Kui ma laps olin, olin ma tõsimeeli vahepeal kassi peale armukade. Last kiita polnud meie kodus justkui eriti kombeks - küll aga pidevalt pahandada ning kärkida. See-eest kassi kiideti kogu aeg: nii tark, nii armas, teeb ainult rõõmu.

Tegelikult ma armastan ka ise loomi. Eriti kõiksugu kasse. Koerad meeldivad samuti, aga annan endale selgelt aru, et koera-inimene ma siiski pole. Ja teen oma loomaarmastuses selge vahe sisse: laps on laps ning kass on kass.

Looma võtmine koju on üldse ennekõike vastutus. Meie Siisi tuli meile ise (kuidas täpselt, olen varem kirjutanud, näiteks siin). Aga olime tol hetkel, umbes aasta peale oma Loorikese kadumaminekut, tegelikult uuele kassile mõelnud. Siisi jõudis lihtsalt pärale.

Lugesin eile artiklit, mille teemaks iseenesest oli suurepärane lugu naisest, kes oma vara loomade kaitsmiseks jättis. Loo lõpetuseks on tsiteeritud loomakaitseametnikku:

Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad-kassid meile tuua ning ei leia oma kodus ja südames vanemate lemmikutele kohta.

Ja ma ei ole sellise loogikaga absoluutselt nõus! Enamik inimesi ei ela talumajapidamises, kus üks kass või koer juurde võtta ei muuda pere elukorraldust. Arvatavasti suuremal osal inimestest, kes loomi armastavad ja kelle elustiil neid pidada võimaldab, seda ka teevad. Aga kui inimese elurütm või elukoht ikka ei võimalda suurt koera oma koju võtta, siis kelle poole veel pöörduda, kui mitte loomakaitsjate poole?! Nördima paneb loomulikult juhtum, kui täiskasvanud inimene (või laps täiskasvanu teadmisel) võtab kodulooma ning siis teda enam ühtäkki enam ei taha. Kuid lapsi ei saa sundida pidama edasi oma vanemate koduloomi.

Olen ise olnud korra elus väga raskes situatsioonis. Nimelt hakkas meie kass Loori, tubane loomake, nagu ta oli, peale teise lapse sündi ühel hetkel pissima ühe lapse voodisse. Õnneks sain ühest netifoorumist häid ideid olukorra lahendamiseks - kuna kass tahab pissida pehmele kohale, tuleb voodisse panna kile või foolium. Seepeale vahetas kass voodi vannialuse ja koridorinurga vastu välja. Ning lõpuks hakkas koguni uuesti kastis käima. (Kuid kui asi poleks lahenenud, oleksime siiski lapse huvid esikohale seadnud.)

Ma ei vastanda praegu lapsi loomadega. Kaugel sellest. Just nimelt koos loomaga areneb silmanähtavalt epaatiavõime ja vastutustunne. Kodulooma toitmine ja tuppa-õue laskmine on juba üsna väikesele lapsele täiesti jõukohane ülesanne.

Kuid ükski laps ei tohiks end kunagi, mitte kunagi, tunda koduloomast vähemväärtuslikuna.

Kümme

Ma mäletan üsna täpselt, mida ma tegin hetkel, kui meie ajavööndis tähistati 2000. aasta saabumist. Ma olin oma tollases kodus, vannitoas, ning pesin oma last. (Ei ole kunagi hilja alustada kakablogiga!) Ma olin selleks ajaks olnud ema kümmekond päeva. Otse loomulikult olin ma õnnelik, peaaegu et eufoorias.

Aasta lõpus sai mu tütar kümneseks. Anna Wahlgreni arvates on kümneaastane maailma tipus. Ehk ongi?

Ma ei mäleta suurt midagi enda kümneseks-olemisest.

Mõnda asja siiski. Kümneaastaselt pöörasin ma aastateks otsustavalt selja lasteraamatutele. Mäletan selgelt Mammat kiitvat Graves'i - ning kui tema oli lõpetanud, lugesin ma selle läbi ning seejärel järjest Suured Sõnameistrid.

(Ilmselt kompensatsiooniks olen ma praeguses eas hakanud lugema lasteraamatuid - õnneks viisakaid ettekäändeid hetkel veel jagub.)

Kui ma olin kümnene, jäi Mamma südamelihase põletikku ning oli mitu kuud haiglas. Isaga kahekesiolemisest mäletan peamiselt vaarikamoosiga saiadest ning kakaost koosnevat dieeti. (Mida polnud mõistlik ema kuuldes mainida.)


Sel aastal müüdi maha meie suvekodu Põlvamaal ja sellega sai vist lapsepõlv omamoodi läbi. Sinna punasesse majja jäi minust midagi maha ja ma olen vältinud hiljem sellele mõtlemist. (Nagu ka resoluutselt keeldunud võimalusest minna ja vaadata.)

Kindlasti ei olnud ma Kõrrekese-eas nii kohusetundlik nagu mu tütar. Praktilistes ajades olin ma tõenäoliselt niisama koba. Aga tuba pidi mul vist ikka rohkem korras olema? (Viimast vähemalt seetõttu, et kasvatus oli karmim.) Ning ka nõudmiseni palun koputada!, mis seisab kenasti kirjas Kõrrekese toa uksel jäi veel mõni aasta aega.

Huvitav on mõelda, mida räägib ehk kunagi oma kümnesele lapsele mu tütar.

Kõrrekesega lõunas

Väike reis organiseeriti minu töökoha poolt ning kuna kohti jäi üle, sain ka Kõrrekese kaasa võtta. Tegelikult kipubki mitmelapselistes kooslustes seda lapsega kahekesioleku-aega nappima. Eriti, kui laps on üldiselt kohusetundlik, õpib ise ja huviringidki asuvad jalutuskäigu ja paari bussipeatuse kaugusel.

Nii et ehk oli oma võlu juba selleski, kui saatsime vennased eelmisel õhtul Mamma juurde ning tegelesime ise pakkimisega.



Väljasõit oli varajane ning kohale jõudes võttis meid keset keskaegseid maju vastu proua Läti Eesti Seltsist. Proua oli sätitud soengu ja meigiga ning ülimalt agar. Linnaekskursioon algas viiviamatult peale bussist väljumist.* Linn oli kaunis, vanimad majad ju suisa Alberti aegadest. (Mille ees, nagu pildilt näha, toimub turistidele ette nähtud matrjoškade müük.)

Noh, siis veel jõuluturg, Läti Eesti Selts, Lido ning šoppamistunnid. Ei, iseenesest oli kõik vahva. Jõuluturult ostsime poistele autokujulised piparkoogid, Lidost lisaks lõunasöögile kassikujulisi valgeid šokolaade ja kuulasime jõuluvanade pasunakoori. Uisuplatsi avastasime paraku siis, kui uisutamiseks enam aega ei jagunud.

Pildil üks Läti Eesti Seltsi raamaturiiuleist.



Kui kogu seltskond sõidutati suurde kaubanduskesusesse, otsisime meie Kõrrekesega ülimas üksmeeles üles mõnusaima kohviku, tellisime Lattet ja limonaadi ning võtsime kotist raamatud välja. Kõrreke sellise ja mina jälle sellise. Olime tol hetkel eluga ülimalt rahul.



Päeva tipphetkeks jäi Eesti Seltsi proua poolt organiseeritud kontserdikülastus. Pileti hind oli üks latt ning proua lubas kohad reserveerida. Kohale jõudes selgus, et meie kollektiiv koos kaaslastega moodustas publikumist tubli poole, nii et koori menu oli ilmselt enneolematu. Esimeses osas loeti ette lätikeelset evangeeliumi ja lauldi vastava sisuga laule. Kontsert pidi algselt kestma tunni, kuid tea, kas publikuhuvist või muudest jõududest tingituna tuli ette kandele ka teise tunni jagu laule. Sedakorda siis rahvalikus stiilis. Triibuseelikud ja patsid, laul ja tants.




Koju sõitsime pimedas. Kõrreke õnnestus vähemalt nii palju üles äratada,et ta suutis end ise riidesse panna ning bussist välja tulla. (Ehkki ta oli seetõttu minu peale mõnevõrra pahane).

Reis oli tore - kuigi ma vist ikka võinuks omale selle plaadi ära osta...

*Proua imestus oli suur, kui küsisin tualettruumi kohta - noh, umbes nagu oleksin palunud visiiti linnapea juurde või midagi. Meid Kõrrekesega juhatatigi siis hämmeldunult ja pisut tõrksaltki otse raekotta. Seal teisel korrusel pidada üks tualett leiduma. (Leidus küll.)

Vana läks. Ja uus tuli!

Ikka parem, päikselisem ja rõõmsam. (Või leidub kahtlejaid?)

Vana-aasta õhtu oli kaunis ja kuupaisteline ning emotsionaalne. Oli tee ja päralejõudmine.

Head uut aastat!