Septembrilõpp: õrnem sugupool tegutseb

Ei, igavuse üle meil siin, Iibisepesas, just kurta ei saa. Igal argipäeval saab kuulda värskeid kooliuudiseid. Ühel päeval tuli Lõvipoiss koolist täiesti löödud mehena. Esiteks oli nende meeskond korvpallimängus kaotanud ja teiseks oli ta oma sõbraga tülli läinud.

Millepärast siis tülli, küsisin.

Seda ei saavat mulle rääkida.

Kas te ei tulnudki siis koos koolist.

Tulime küll. Aga ei öelnud ühtegi sõna.

Järgmisel päeval leppis Lõvipoiss oma sõbraga ära.

Aga täna tuli koolist tulles teatati mulle totaalse nördimusega, et see on täiesti arusaamatu, kuidas need tüdrukud järsku nii kiiresti jooksid. Et esimeses jooksus olid aeglasemad, aga pärast olid ikkagi võitnud. Aga üldiselt oli päris hea päev olnud, kuna muusikaõpetaja oli haige. '

Küsisin Lõvipoisilt, kas kehaline kasvatus on ta lemmiktund.

Jah, ja eesti keel ka!


Aga elu ei puuduta meie siinset olemasolu muidugi mitte pelgalt uudiste kaudu. Ühel kenal, kuid kiirel hommikul mõned päevad tagasi üllatas mind mu noorim võsuke Pumpernickel, tuues mulle mu telefoni ning teatades kurval häälel: Katki. Nojah, ilmselt ei saa tõesti kuidagi teisiti nimetada telefoni, millelt on eemaldatud tagumine klapp ning välja võetud ja kadunud asjade maailma saadetud SIM-kaart. Kumbagi pole leidnud tänini...

Lisaks on Pumpernickel tähistanud oma kaheaastaseks saamist jonniea alustamisega. Suuremale osale küsimustest või ettepanekutest vastatakse ei tahha, ning seda tooniga, mida ta isa iseloomustas kui ülimat nördimust selle üle, et keegi talle midagi niisugust üldse pakkuda söandas. Nii näiteks vastas ta automaatselt ei tahha ka venna küsimusele kas sa kommi tahad? Aga see-eest jälle, kui keegi pakub talle midagi hinnatavat, siis tema jah-sõna on suisa filmi-Tootsi vääriline. Selle nimel võib ju leppida nii mõnegi keeldumisega.

Paaril korral on see ei tahha tipnenud ka tõelise, suisa kinoväärilise -- ja vähemalt kõrvaltvaataja jaoks oleks tegemist kindlasti komöödiaga -- jonnihooga, kus pillutakse end pikali, loobitakse laiali nii omad kui võõrad asjad ning seda kõike loomulikult kõrvulukustava eitahhaeitahhaeitahha saatel. Tänasel hommikul vallandus üks selline protest näiteks seepeale, kui mõistmatu ema soovis saama päevariiete vastu vahetada.


Enamasti on meil muidugi tublid poisid. Missugune see õrnem sugupool siis veel olema peaks?


--
*Aga üldiselt on mõjunud paar telefonivaba päeva kuidagi vabastavalt. Ükskõik mis jama kuskil toimub, mind see praegu ei puuduta! Muuseas, telekas on meil katki juba üle kuu aja -- ja see ei tule enam eriti meeldegi. Nii et ehk ongi lihtsalt asju liiga palju?

Ja ei jäänud mustanahalist autoremondilukkseppa ka

Poliitkorrektsest rassismiteadlikkusest laste kasvatamisel olen kõnelenud varem ka, siin ja siin näiteks. Täna puutusin siis kokku probleemiga kõnelema õppiv laps ja rassismiküsimus.

Nimelt sai lapsukene oma kahe aasta sünnipäevaks nädal tagasi vahva väikese autopesula. Koos paari auto ja autodesse sobiva härrasmehega (Fisher-Price'i Little People sarjast, kui see siinkohal oluline täpsustada peaks olema). Ning nii jõudiski meie kahene oma päevas ilmselt sadu kordi esitatava küsimusega: mis see on? lõpuks mustanahalise autoremondilukksepani.

Mis see siis on? Neeger mutrivõtmega? Või hoopis mitte-eestlasest autoremondilukksepp (väga estotsentristlik vaatepunkt ju tegelikult...)?

Oh, olid alles ajad, kui neegrinukk võiski olla Neegrinukk.

Kuidas teha kindlaks ideaalne perekond?

I
Mobiilsidefirma arvates pole korralikus perekonnas rohkem kui üks laps, või siis vähemalt mitte rohkem kui üks koolielaline laps korraga. Kui tahtsin sarnast paketti pere teisele lapsele, tehti esmalt kurb nägu ning öeldi: kahjuks pole see võimalik. Kui ma küsisin seepeale, et kuhu ma oma ennenägematu, tervelt kahe koolilapselise, probleemi puhul pöörduma peaksin -- et kas näiteks Tarbijakaitsest võiks abi olla, lubati kirjutada avaldus. Mis ka ülima vastutuleku korras rahuldati. Ilmselt siis, kui mu kolmas laps kooli läheb, tuleb juba kokku kutsuda aktsionäride üldkoosolek. Kes seda enne kuulnud või näinud, et ühel emal on kolm last!

II
Veekeskus on lahkem. Ühe pere puhul peetakse normaalseks koguni kahe alla 16-aastase lapse olemasolu.

III
Muuseumi perepoliitika on aga eelmistest erinevalt suisa rahvuslik-konservatiivne, perepiletit soostutakse müüma vaid juhul, kui kaks vanemat tulevad mõlemad koos lastega kaasa. Laste arvu seejuures ei piirata.

*
Panin siia kirja vaid need paigad, kus ise käesoleval sügisel lastega käinud olen.
Aga tegelikult on ju selline kaudne sekkumine pereküsimustesse igati tervitatav -- kujutletagu vaid pilti, kui käesoleva majanduslanguse tingimustes paljulapselised lastele massiliselt telefone soetaksid, veekeskuse ummistaksid või üksikvanemad hordidena muuseumisse tungiksid... Tarbitagu kultuurilis-kommunikatiivseid ressursse kokkuhoidlikult või vähemalt toodagu firmale korralik kasum!

Pealegi: igaüks teab ju pesupulbrireklaamidest, et korralikus perekonnas on ema, isa, poiss, tüdruk ning suur koer. Poiss soovitavalt tüdrukust veidi vanem. Tõepoolest, milleks hakata sotsiaalseid norme testima ja õõnestama. Kes ikka sellise risky business'i peale välja läinud, vastutagu oma tegude eest ise!

Foto siit.

Loomaaed ja muud pealinnavõlud (viisil: dokumentideta võõras linnas)

Hommikune äratus oli muidugi karm, rongi peale minekuks oli tarvis tõusta enne kuut. Aga rongisõiduromantikat saime täie eest: aurav hommikukohv termosest, kõrrejoogid ja võileivad, aknast paistev udu ja pesamuna tagumikupesu tamburipeldikus.

Balti jaamast võtsime suuna otse kommipoodi. Olgu siis siinkohal antud ülevaade meie maitseelistustest: Kõrrekesele arbuusikaramellid, Lõvipoisile Draakonikommid ja allakirjutanule trühvlid. Pumpernickel sai oma noosi kahest viimasest, karamellikõlbulikus vanuses ta oma ema karmil hinnangul veel siiski pole. (Ilmselt siis kommipoe-elevuses unustas Lõvipoiss ka selle, et ta taskus oli auk -- millest mina kuulsin hiljem samuti esmakordselt -- ning kaotas oma kukru.)

Vanalinnas jalutades vaatasime maju ja lippe. Korraks tekkis ka huvitav küsimus: kas Tallinn on olnud Kreeka võimu all?


Noh, lipp meenutab ju Kreeka oma... (Lapsed nimelt teavad, et Tartu lipp on punavalge seetõttu, et pärineb ajast, mil Lõuna-Eesti oli Poola võimu all.)

Aga Lõvipoiss leidis, et Tallinn meeldib talle sellepärast, et seal elavad kaks väga tähtsat meest. Toomas Hendrik Ilves ja Gerd Kanter. Ja ei meeldi sellepärast, et ta ei oskaks seal kuhugi minna -- aga Tartus oskab minna kooli ja poodi ja raamatukokku.


Päike paistis ja seetõttu nägime loomaaias pea kõik lapsi huvitanud loomad ka ära. Pesamuna Pumpernickel oli kõigest ülimas vaimustuses. Ta on ju näinud raamatutes ja multikates rääkivaid autosid ja päkapikke ja elevante ja ahve... Ja nüüd on need siis päriselt olemas -- vähemalt mõningad neist. Teoreetilistele teadmistele tuginedes tundis ta ära kitsed ja ahvid ja krokodillid. Ülimalt meeldisid talle veel hülged. Lõvipoisile meeldisid ülekõige muidugi lõvid.Aga ka tiigrid ja krokodill. Kõrreke imestas, kui pisike oli basilisk (Harry Potteris on ju tegu väga suure ja hirmuäratava isendiga...) Mõningast hirmu ja veel suuremat imetlust äratas leeguan. Minu lemmikloomad kaamlid jätsime viimaseks ja vaatasime neid hea tüki aega.


Teel vabaõhumuuseumisse sain telefonikõne, milles keegi noormees teatas, et on leidnud vanalinnast Lõvipoisi dokumendid. Noorsand ise polnud oma rahakoti kadumist veel märganud. Noh, õnneks saime need väärtuslikud paberid vähemalt kätte, kuigi rahakott, nagu mu järeltulijatel kombeks, jäi kaotsi.

Lõunat sõime igatahes Kolu kõrtsis. Ning seejärel vaatasime muuseumis ringi. Kui tahad metsas käia ja samblast pohla suhu pista, tuleb muidugi kõigepealt pealinna sõita... Notsud seasulus pakkusid miskipärast suuremat huvi kui loomaaialoomad.* Hobusõit. Pärastine hobuse silitamine ja silmavaatamine.



Kodus -- tõendid päevikutesse (puudus kodustel põhjustel -- mis muud) ja magama.

Järgmisel hommikul saime ka ilmselge tõenduse looduses valitseva tasakaalu kohta. Nimelt ei ole meie suuremate laste rahakotid kunagi korraga kadunud -- ühel hetkel mängis Pumpernickel raamatukogutoas õe rahakotiga, ise seejuures seletades: Etti asja'. Kus oli vahepealsel ajal meeleheitlikult tagaotsitud helesinine rahakott koos õe dokumentidega, ei tea keegi peale Pumpernickli. Aga õnneks läks -- isegi raha oli veel alles...



___
*Ühest varasemast loomaaiakorrast on mul samuti üks huvitav seik meeles. Nimelt oli loomaaias, puujuurikate vahel toimetamas üks siiliperekond. Ja kõik möödujad tulid ja jõllitasid üksisilmi seda siiliperet ning vaimustus oli üleüldine, ehedam ja suurem, kui olin täheldanud kõigi nähtud eksootiliste loomade puhul.

Jagajale jääb rohkem präänikut!

Paar päeva tagasi tõstis Pumpernickel poes ostukärru barankakoti ning tegi seda nii veendunud ilmega, et tundus kohatu talle vastu vaielda*. Baranka ametlik nimetus oli rõngik glasuuris ning loomulikult sai pojaklutt juba rattasadulas ühe rõngiku pihku.

Täna seljakotti sorteerides leidsin sealt siis selle paki. Pumpernickel nägi seda ning jooksis kohe matti võtma. Andsin siis talle kohe mitu ning ütlesin:

Mine vii õele ja vennale ka!

Lapsuke jooksis rõõmsalt trepile, ise valjusti hüüdes:

Ienna! Etti! Nämm-nämm!

Siis saabus vaikus. Pumpernickel oli istunud trepimademele ning üritas süvenenud hamstriilmel enesele korraga kolme barankat suhu toppida.

---
*Üldiselt on barankad juba suuremate laste titeajast lastele mõnel üritusel vaigistamiseks või lihtsalt alatuks äraostmiseks (no kui on vaja nt tõrges mudilane vankrisse või rattatooli aheldada) mu lemmikabivahendid. Ning seda põhjusel, et nad ei ärata minus isiklikult mitte vähimatki isu.

Grafomaania on pärilik...

Täna hommikul teatas tütar Kõrreke, et oli eile võtnud ühe puhta vihiku, pannud kenasti kilekaaned ümber ning kirjutanud peale Päevik.

Sinna kirjutan ma iga päeva sündmused üles. Siis, tulevikus, kui ma kuulsaks saan ja keegi tahab minu kohta kirjutada, on hea vaadata.

Vend: Aga kui sa ei saa kuulsaks?

Ikkagi on hea vaadata!

Täna, kui saatsin venna enne õhtujutu lugemist vaatama, kui kaugel Kõrreke oma asjadega on, teatas Lõvipoiss:

Istub oma laua taga ja kirjutab!

Kaduvikku! (Aga kuldreeglit sõnastades...)

Kaotataud asjade maale on jõudnud a) Kõrrekese rahakott ja b) Lõvipoisi kindapaar (tervelt kord juba kantud). Punkt a on sealjuures kõige liha teed läinud koos pangakaardi, kuupileti ja tuliuue õpilaspiletiga (eelmine kaotati ära möödunud kevadel).

Olin kuri. Pahandasin. Ning ütlesin Lõvipoisile: Ega mul kuskil rahapuud ei kasva, et teile kogu aeg uusi asju osta!

Millepeale mu esikpoeg küsis: Aga kui kasvaks?

Jätkem siis meelde: Ära kasuta trafaretseid väljendeid, kui vestled intelligentsete inimestega*!

---
Vältigem siinkohal siiski mõnevõrra pretensioonikamat mõistet intellektuaal.

Olemise kuningas saabus

Niisiis, tänase seisuga on juba kaks aastat seda poissi meil peetud. 20. septembril ülemöödunud aastal ta ju tuli. Otse oma koju. Päikeselise päeva vihmasel ööl.



Olemise kuningaks on kaheaastast nimetanud Anna Wahlgren. Ja eks tal ole õigus. Maailm on võrratu paik, kui oled kahene!

Kingadest ja inimestest

Väike kingaparandus Munga tänaval. Jätan ratta lukustamata -- annan kingad kiiresti üle ja jõuan veel enne täistundi ujulasse (järgmisest tunnist alates oleks juba pilet kallim). Laua taga on Tädi. Väga tõupuhas eksemplar.

Teispool letti peale minu ka noormees spordikotiga. Toetan letile ka oma koti.

Tädi pahaselt: Oot-oot, mul on siin nii kena seade!

Tõepoolest, letile oli välja säetud paar kastanilehte ja -muna. Võtsin koti uuesti kätte.

Noormees võttis spordikotist välja kenasti pakitud musta kingapaari.
Tädi heidab jalavarjudele professionaalse pilgu: nii-nii. Sisetallad. Ja kontsaplekid. Kingapaarile tõmmatakse kriidiga siia ja sinna suured ristid.

Noormees võtab kotist teise paari musti kingi.

Hinnang: Siin ka sisetallad. Siit tuleb õmmelda. Ja kontsaplekid. Ka see paar saab kriidiga märgistatud.

Kolmas kingapaar on beež.

No siin on ju täitsa augud kohe! Tald tuleb liimida! Ja siit on õmblus ka lahti. Paelad tuleb ära võtta, et siia ligi pääseks! Tädi võtab kriidi ja märgistab eriti kulunud jalavarje ilmse naudinguga.

Tädi annab noormehele suure metallist numbri.
Homme, no nii õhtupoole, võite järgi tulla!

Ma lähen bussi peale. Ma ei tule enne esmaspäeva linna. Mul on tegelikult päris kiire...

Tädi võtab taskuarvuti ja hakkab summasid kokku arvestama. Noormees niheleb.

Nii-nii, kokku on 446 krooni!

Mul ei ole nii palju. Ma võtan need mustad tagasi ja jätan ainult beežid.

Tädi: No ega siis tellimislehte ei saa solkida! Kui palju teil on? Kas te esmaspäeval saate raha?

Noormees pakub 325 krooni.

Ma võtan 306. Esmaspäeval toote ülejäänu. On teil veel üks kroon?

Kroon leidub. Tädi annab 20 krooni tagasi. Kas teil bussipileti jaoks ikka jäi veel?

Piilun vahepeal välja -- ratas on veel alles, kuid kell liigub armutult.

Annan oma kingapaari.

Tädi uurib ja tuvastab kaks õmblemist vajavat kohta ning haarab kriidi järele.

Ütlen, et mul on tegelikult ka kiire.

Tädi, pettunult: Teil ka kiire... Võtab taskuarvuti. 61 krooni.

Olin märganud, et Tädile meeldib ümmargusi summasid tagasi anda ja andsin 101. Sain oma 40 krooni tagasi. Tädi jäi laua taha, et tellimus kenasti lehele sisse kanda.

Mina jõudsin õigeks ajaks ujulasse. Loodetavasti pole järgmisel kliendil nii kiire.

*
Pilt võetud siit.

Igas emas on peidus asjadeotsija

Kokkuvõtteid plaanipärase elu esimesest poolest kuust.

Flööt
Kaotajaks: Kõrreke
Leidjaks: ema.
Leiukoht: tugitoolialune raamatukogutoas

Anorak
Kaotjaks: Lõvipoiss
Leidjaks: ema
Leiukoht: kapipealne Lõvipoisi klassis

Võimlemisriided
Kaotajaks: Lõvipoiss
Leidjaks: ema
Leiukoht: kooli garderoobitädi leitud asjade kott

Teksapüksid
Kaotajaks: Lõvipoiss
Leidjaks: Lõvipoisi klassijuhataja
Leiukoht: võimla riietusruum

Tegelikult ma ei tea, kas kaotamine on siinkohal paslik sõna. Noorhärra lihtasalt ei tundnud oma pükse enam peale tundi ära -- no nagu ikka oli kõik uus septembrikuus. Võõrastust oli tekitanud oranž tikand taskul, mida varem polnud tähele pandud. Nii et noorsand saabus koju küll lühikestes võimlemispükstes, kuid see-eest õpetaja isiklikul autol. Kui saatsin pükste kirjelduse, tundis õpetaja õnneks oma õpilase püksipaari siiski ära.

Jope
Kaotajaks: Pumpernickel
Leidjkaks: Ema
Leiukoht: peale rohkem kui nädalast otsimist tuli välja suure lapsevankri ja seina vahelt.

Kinnas
Kaotajaks: Pumpernickel
Pole leitud, läks kaduma Lõunakeskuse liuvälja riietusruumist. Täiesti unikaalselt sobiv kindapaar oli -- pesus just pesamunale parajaks kokku tõmmanud. (Aga kadunud kinnas pole meie peres ka esimene uisutamise altarile toodud ohver. /.../)


Illustreeriv foto pärineb siit.

Kui päästab vaid suurima soovi täitmine

Pühapäeval käisime suuremate lastega vaatamas Peeter Paani balletti. Kergelt muinasjutuline õhustik saadab mingil moel (vähemalt mind) siiani. Isegi Kõrrekeselt saadud nohu pole mind päriselt maa peale tagasi tuua suutnud.

Pean tegelikult siinkohal tunnistama, et raamatut ma lugenud pole -- ma ei mäleta, et minu lapsepõlves see eesti keeles olemas oleks olnud. Nii et lugu ennast teangi vaid sedavõrd, kui seda kavalehelt enne etendust loetud sai. Üks võtmehetki, vähemalt etenduses, oli koht, kus Tinker Bell oli suremas ning päästa sai teda vaid ta suurima soovi täitmine.

Tinker Belli suurimaks ja elupäästvaks sooviks oli, et kõik Eikunagimaa elanikud tuleksid teda tervitama ja tantsima.

Lastel on alati midagi soovida ja oodata. Praegu oodatakse väikevenna sünnipäeva. Lõvipoiss tahab õpilaspäevikusse kiitustempleid. Veel meeldib talle hirmsati laevasõit. Kõrrekese soovid olid isiklikumat laadi.


Mida ma ise soovin? Kõige kummalisem ongi see iseenda soovide kadumine. Et ei oskagi nagu midagi tahta... Noh, loomulikult, et lastega kõik hästi oleks. Ja emaga. Ja veel?

Millegipärast meenus mulle siinkohal Gilderoy Lockhart, kelle unistuste kingitus oli harmoonia võluri- ja mittevõlurirahvaste vahel -- kuigi ta poleks öelnud ära ka suurest Ogdeni vana tuliviski pudelist.

Jah, mille terviseks siis täna õhtul õigupoolest oma klaas tõsta?*

--
* Tuliviskit pole minusugusel mugul muidugi kusagilt võtta, nii et leppida tuleb saadaolevate jookidega. Nii repliigi korras olgu siinkohal täpsustatud.

Mille üle nalja ei tehta?

Minu ema on väga tõsine inimene. Naljategemiseks sobivad vaid laste- ja loomateemad. Ta ütleb: on lihtsalt asju, mille üle nalja ei tehta. Need on suhted, haigused, surm. Ise leiab ta, et on teise aja inimene.
Ma ei ole väga kindel, kas asi on kinni ajas.

Minu arvates on huumor ja traagika sageli seotud.

Kui ma läksin haiglasse oma surevat isa vaatama, hüüatas arst valjusti: mis teie põlvedega on juhtunud?! (Olin mõni päev varem rattalt kukkunud ja kiiruga liiga lühikese kleidi selga tõmmanud.) Ja nii seostuvadki mul isa surmaga kummalisel kombel oma katkised põlved. Armid veel siiani näha. Võib olla jäävadki.

Või see kibe tõdemus: ainus kindel asi siin maailmas on surm ja maksud. Peale isa surma tuli käia paljudes kohtades, surmatunnistus näpus, lõpparveid küsimas. Et niisama ei lase keegi sul minna, ikka enne tuli kõik arved ära õiendada. Pole midagi imestada, et paljudes kultuurides on raha hauapanuseks olnud. Mine tea, kus seda veel vaja võib minna. Üks surma koomilistest külgedest rääkiv raamat meenub ka: Kallis kadunuke (autoriks Evelyn Waugh).

Muidugi, surma üle ei ole võimalik naerda, kui sureb laps või kui surm on vägivaldne ja hirmus. Ma ei pea silmas mitte naermist surma kui sellise üle, vaid pigemini iseenda üle situatsioonis.

Vägivald ei ole ka ilma letaalse lõputa naljakas. Ma ei talu tegelikult vägivalda ei raamatutes ega filmides. No näiteks Jim Sheridani In the Name of the Father oli minu jaoks vist absoluutselt viimase piiri peal, pigemini vist juba üle piiri. Ma olen üldiselt ette-teada vägivaldsetest asjadest hoidunud. (Seetõttu pole ka näiteks Tõehetkel lootust minu abil oma reitingut veelgi tõsta. Inimeste alandamine ja nende väärikuse võtmine on minu jaoks frustreeriv ning midagi naljakat siin ei ole.)

Haigustega on seevastu lugu keerlisem. Ma arvan, et kaasinimese haiguse üle pole sobilik naerda. Aga samas on igati tervitatav, kui inimene ise selle üle (kasvõi kibedavõitu) nalja suudab teha.

Ka umbe jooksnud inimsuhete seos huumoriga on komplitseeritum. Ühelt poolt on sageli palju haigetsaamist ja traagikat. Kuid just siis ilmneb ka palju demagoogikat ja manipuleerimist, mis kohati ju ikkagi on naljakad -- vähemalt kõrvaltvaataja jaoks? Ehkki naljakad tunduvad need ennekõike kas väga elukogenud või jälle väga kogenematule inimesele. Ülejäänud tunnevad (mulle tundub) peamiselt kaasa või kergendust (et see iseendaga ei toimunud).

Kui mõnel tuttaval on rasked ajad, siis on kombeks pakkuda võimalust: kas sa tahaksid rääkida? Ehk peaks hoopis küsima: kas sa tahaksid naerda?

Minu põrgu ja kirg

Tegin-tegin seda kire ja põrgu testi...

Minu tulemus... aga no seda ma nüüd küll ei ütle.

Aga kui teid huvitab minu kui tähelepanuväärse daami isik, siis palun väga:

Your result for The Classic Dames Test...

Myrna Loy

You are class itself, the calm, confident "perfect woman." Men turn and look at you admiringly as you walk down the street, and even your rivals have a grudging respect for you. You always know the right thing to say, do and, of course, wear. You can take charge of a situation when things get out of hand, and you're a great help to your partner even if they don't immediately see or know it. You are one classy dame. Your screen partners include William Powell and Cary Grant, you little simmerpot, you.

Find out what kind of classic leading man you'd make by taking the
Classic Leading Man Test.

Take The Classic Dames Test at HelloQuizzy

Oravad* ei maga

Esimene orav. Hommikul paistis kenasti päike, kui me pesamunaga Kopsukliiniku pargist mööda sõitsime. Ja puu otsas oravat nägime. Peatasin ratta -- ning pojanatt vaatas oma ratakiivri alt oravaga mõnda aega tõtt -- kuni viimane siiski otsustas, et pikemat tähelepanu me väärt ei ole, ning kribinal, piltlikult saba lehvides kõrgemale ronis.

Järgmised oravad. Täna käis külas kolleeg Ploom oma emaga. Kuna peale Ploomi sünnipäeva on kogu aeg nii õe, venna kui ema poolt toodud eeskujuks viimase potilkäigukombeid, siis Pumpernickel, nähes oma ala korüfeed saabumas, otsis kiiresti poti välja. Aga üldiselt jättis külaline kustumatu mulje ning õhtulgi soostuti magama minema vaid siis, kui olin kinnitanud, et ka Ploom omas kodus tudub.

Aga mul on /.../!
Kõrreke: Mina sain täna koolisööklas MÄDANENUD pirni!
Lõvipoiss: Aga mina nägin täna kooli TAGAUST!
...

Kõrreke teatas õhtusöögilauas, et oli kooli raamatukogust võtnud kaks raamatut ja neist ühe, Paula ja Kassiopeia, juba läbi lugenud ning alustanud teist. Khm, peale kooli saatsin neiu kiirkorras bussi peale ja muusikakooli, kust ta tund enne õhtusööki tagasi jõudis. Asjaosaline ise seletab: noh, ma alustasin juba koolis ja siis bussis lugesin ja... Ja see on NII õhuke raamat ka.

Oligi. 47 lehekülge.

---
Dialoog Lõvipoisiga.
-Ja siis on mul üks saladus, mida teab ainult Rasmus. Ja noh, Georg ka. Tegelikult tevad ainult meie klassi poisid.
-Mis saladus see siis on?
-Emme, kui mina sinu asemel oleksin, siis mina küll poleks niimoodi küsinud.
/väga etteheitev pilk/ Aga see on hästi naljakas. Sina ka naeraksid, kui sa teaksid. /itsitab mõnuga/


Mina. Lasin rattapoes oma sõiduvahendi pidurid korda teha. Jätsin endale lõhna ostmata. Nii et + ja - annavad kokku sellise nullpunkti. (Ehkki... kui nii võtta, ka vastupidisel juhul oleks ju nullpunkt saavutatud...)


---
* Orava all on peetud silmas vilgast punakarvset väikeimetajat. Poliitilised vihjed puuduvad.

Viisakas on vist mainida, et illustreeriv foto on saadud aadressilt http://plantanswers.tamu.edu/recipes/squirrel.jpg

I nagu ilves ja kakskordkaks

Ema: Mis te täna koolis tegite? Mida te inimeseõpetuses tegite?
Lõvipoiss: Kuulasime i-tähe juttu ja laulsime i-tähe laulu. Ja siis pidime pildi joonistama, mõne i-tähega asja.
Ema: See oli ehk emakeeletunnis?
Lõvipoiss (raudkindla veendumusega): Ei, see oli inimeseõpetuses.
Ema alistub: Nojah, eks inimeseõpetus algab ise ka i-tähega.

*
Matemaatikas tabas mind déjà vu. Ka eelmisel aastal oli tulnud nüüdseks teise klassi jõudnud Kõrreke minu juurde töövihikuga, osutades nõutu näoga ülesandele.
Ülesanne oli järgmine:

Kuubil on ... tahku.
Kuubil on ... serva.
Kuubil on ... tippu.
Kuubi tahud on ruudud.
Ruudul on ... külge.
Kõik ruudu küljed on ... .
Ruudul on ... nurka.

Tegemist on esimese klassi esimese matemaatikatunniga. Ei mingit jäneste ja porgandite hulka või nende võrdlemist. Järgmiste teemadena tulevad kera, risttahukas, püramiid ja silinder. Kirjutasin eelmisel aastal sellest koguni koolielu foorumisse.

Ning sain unustmatu vastuse, milles öeldi, et tühmal vanemal ongi tühmad lapsed. Ja soovitati näiteks õhtuti unejutu asemel lasta lastel arvutada lihtsamate stereomeeriliste kujundite ruumala.

Ei, kui ma järele mõtlen, siis ma isegi saan aru, mida pidada silmas lihtsama stereomeetrilise kujundi all.

Pean tunnistama, et õhtul läksin siiski lihtsama vastupanu teed ning lugesime Hilja novembris kaks viimast peatükki. Ülesande aitasin Lõvipoisil samuti ära lahendada. Võtsime väikevenna mänguklotsi ja uurisime siis seda kuupi.

Õnneks, nagu ma eelmisest aastast mäletan, läks matemaatika mõistetega lajatava avalöögi järel siiski lihtsamaks.

Paarisuhte kontrollpunkt

Olen viimasel ajal sageli vaatama jäänud poodlevaid abielupaare. Pood ongi üks selliseid häid kontrollpunkte, kus omavaheliste suhete areng kenasti kaardistub.

Suhte algul, kui kohustusi üksteise suhtes vähe, on lihtne ja lõbus ka nappide vahendite abil endale mõnusat õhtuveetu kavandada. Midagi head välja valida pole mingi probleem -- kui ka maitsed erinevad, valitakse lihtsalt kaks head.

Kui tekib ühine majapidamine, on ka esimesed ühised kohustused. Esialgu pole seal midagi väga koormavat. Lisaks veinipudelile ja puuviljadele tuleb korvi panna ka kartulikott ja pesupulber.

Järgmine punkt kaardil (see on muidugi vabatahtlik punkt, aga enamasti see elu jooksul siiski läbitakse) on laste sünd. Nüüd pole korviga enam suurt midagi teha. Kärru tuleb tõsta mähkmepakk, titetetoidupurgid ning noor isa peab suutma vajadusel tuvastada ka õige sordi rinnapatju. Esialgu ehk isegi huvitav ja uhke tunne. Mõne aja pärast on poeskäik ka lapsekasvatusüritus. Sead järeltulija käruistmele, üritad lükata käru kagemale kõigist riiulitest, kust võib midagi haarata või maha lükata ja püüad vajadusel trikiga esineva noorakrobaadi kinni -- ning sealjuures laod kärru vajalikud piima- ja pastapakid. Säästan siinkohal tundlikuma närvikavaga lugejat vastavast kirjeldusest kahe ja enama juunioriga.

Närvilisus poes võib olla tõesti ehk juhuslik -- oli halb päev ja nüüd teine veel kohmitseb seal sokiriiuli juures. Aga ka kannatuse katkemine on märk ikkagi -- suhte alguses oli ju õige veinipudeli ühine väljavalimine osa mängust, seda ka õhtutel, kui muu osa päevast oli ebaõnnestumiste jada. Kassade juures vaieldakse sageli, kelle kord on maksta. Sageli ei jäeta kasutamata võimalust öelda teisele midagi halvustavat. Kusjuures see, et kaasostjad või kassapidaja neid sõnu kuuleb, aitabki ilmselt saavutada ütlejal sellist õiget efekti. Alandus surutakse koos pisaratega maha ja pakitakse asjad kotti.

Kontrollpunkt sai läbitud. Järgmise korrani.

Meie (multi)kultuurne weekend

Meerikamaa film. Wall-E, mis muud. Laupäeval siis lõpuks meiegi. Hea film oli. Kohati assotsieerus minul ka Fahrenheit 451 meeleoludega. Hollivuudlik lõpp ei lahjendanud sõnumit. Sest milles muus saab (ükskõik mis tasandil) ollagi pääsetee kui mitte usalduses, sõpruses, armastuses. Tarbimisteema Buy'n Large koos tulemuse visualiseerimisega oli lastefilmis asjakohane. (Igal juhul hoopis midagi muud kui pandafilmi sõnum: ma ei ole mingi tavaline paks panda, ma olen eriline paks panda.)

Lastele meeldis. Omal moel vist ka Pumpernicklile, kes oli elus esmakordelt kinos. Jäätise sõi kenasti ära,* ringvaadet ja filmi algust vaatas samuti mõõduka huviga, seejärel jäi magama ning ärkas kümmekond minutit enne filmi lõppu. Noh, nüüd on siis teada, mis uinutab ka krooniliselt unetu lapse.

Lapsed, Kõrreke ja Lõvipoiss siis, on ses suhtes minu moodi, et neile meeldib vaadata filmid tiitriteni ära. Aga paraku on see vist normiväline, sest pahaseilmeline koristaja tuli maisitopsikuid ja kokanötsikuid kraamima niipea, kui action ekraanil lõppes.

Prantsuse kohvik. Algul tahtsime minna Wildesse (lähem ju), aga kui sinna vastremonditud alumisele korrusele sisse olime läinud, kadus see tahtmine ära. Kokkukuivanud ja kolekallinenud toiduvalik.** Oma mõnususe minetanud interjöör lisaks.

Läksime siis Creppi, mis, jumal tänatud, oli endine. Saime mõnusaimad lebokohad ja tellisime oma pannkoogid-mahlad-kohvid. Mõnikord on harukordselt mõnus, kui keegi teeb sulle toidu valmis, kannab ette ja viib nõudki ära. Lisaks lastega peredele on see ka koeraomanike lemmikkoht, nii et ühtelugu on seal lapskülastajate rõõmuks ka koerkülastajaid. Nagu seegi kord.Tütar Kõrreke kommenteeris kiitvalt ka muusikavalikut.

Ja eile, pühapäeval, võtsime siis lastega ette kauaoodatud veepargikülastuse. Pumpernickel tegi samaaegselt visiidi oma isapoolsele vanaemale -- eks need kõige nooremad ja vanemad olegi need, kes sugulussidemeid au sees peavad (vahepealsetel on elamisega palju tegemist). Kätistatud Kõrreke ja Lõvipoiss mulistasid lastebasseinis ja lasid liugu. Ka loomult ettevaatlik poeg oli lõpuks korduvaid inimkatseid vaadeldes jõudnud veendumusele liutorude ohutuses ning söandas esimest korda alla lasta (kuni esimesest sai lõpuks umbes sajaesimene kord). Mina ikka ujusin oma tavalise 2,5 km -- aga mitmes jaos -- ning vahepeal käisin kah alla laskmas. Igatahes oli õhtuks mul kolm mõnusalt väsinud last -- ega siis külaskäik vanaema juurde pole mingi puhkus! -- ning juba üheksaks õhtul nohises kogu pesakond magada.

*No ma ei suuda niipalju end emakohuste täitmiseks kokku võtta, et manustaksin lastele kinos plõksumaisi ja kokat, andke mind lastekaitsele üles, aga ikka ei suuda!
** Ma tõesti keeldun ostmast toitu, mida võiks sisuliselt nimetada soojaks võileivaks, 8o krooni eest! See on kahtlemata minu probleem, aga kahju on armsast kohvikust, kus oli vähemalt minul oma raamatulembeste lastega väga mõnus käia. Ilma lasteta oli ka mõnus.
Kuidagi isiklikult kahju on kohe. Ehkki esimesed mittemõnususe märgid (väikelastega peredele vähemalt) olid näha juba mõni aeg tagasi, kui keelati lapsevankriga kohvikussetulek. No millal siis veel on noorel emal aega segamatult kohvitada kui mitte lapse uneajal. Mäletan, saime pärast Kõrrekese sündi ikka emaga Wildes kokku... Noh, nüüd muutun ma juba nostalgiliseks.

Sunday's Special (esteetidele mittesoovitatav!)

Iibisepesas süüakse frikadellisuppi. Pesamuna Pumpernickel võtab venna leiavatüki, uurib seda natuke ja kastab siis otsustavalt supikaussi.

Suur vend vaatab vastikustundega tilkuvat leiba.

Fuih, kui rõve! Mina küll seda süüa ei suuda.

Mõtlemispaus.

Emme, kas sina ei taha seda leiba? Magusaima reklaamihäälega: See on hea leib. Keegi pole veel hammustanud!

Arbuusisuhkruelu

Kas kolm last on palju või vähe? Kord, ehk natuke rohkem kui aasta tagasi jalutasime pargis koos titevankris Pumpernickli, Lõvipoisi, Kõrrekese ja tema sõbrannaga. Meie juurde tuli üks tädi, kes küsis murelikult: Ega need ju kõik teie omad ei ole?! Te ju hoiate neid või midagi?

Kui lapsi on mitu, on igasugu võimalusi, kuidas pisikesi asju korraldada. Näiteks selle nädala hommikud on olnud väga mõnusad: Kõrreke, kelle tunnid algavad tunnikese võrra venna omadest hiljem, jääb unise väikevennaga koju, kuni mina Lõvipoisiga kooli jalutan. Täna pesamuna veel magas (eelmisel päeval südaööni üleval oldud ju ka). Ärgates oli õelt küsinud: Emme? Venna? Ja pärast teadjal ilmel korranud: Emme, venna, kooli. Minu koju tulles olid õde ja väikevend asunud hommikust sööma, ning pisem istus titetooli asemel õel süles. Ma ei raatsinudki midagi öelda, sest Kõrreke selgitas: ta oli lihtsalt NII armas...

Eile lõunasööki tehes selgus, et poest oli ununenud paar asja toomata. Lõvipoiss võttis enda peale nii hakkliha praadimise kui ka väikevenna valvamise. (Kes ütles, et mehed ei suuda mitut asja korraga?!). Mina kihutasin rattal poodi hapukoort ja kassitoitu ostma.

Mis mänge väikese vennaga mängitakse? Poistel omavahel on hästi palju tagaajamist huilgamise, vile ja laulu saatel. Automängud. Peitus. Lõvipoisile meeldib ka väikevennale raamatuid lugeda. Õe juurest saab nukke, juukseklambreid ja pärleid. Viimastega pole küll muud teha, kui need rohkete imestushüüete saatel laiali puistada. Täna tuli Kõrrekesele nutt peale, kui tema kenad pärlid olid laua all (süüdlast ei tulnud muidugi kaua otsida). Pumpernickel nägi kurba õde, läks ja tegi pai. Aitasime siis pärlid kokku korjata, kuigi karukujulist ei leidnudki -- Kõrrekesel tuli võtta varukaru. Üheskoos mängitakse peitust, eitohipuutudapõrandat, mõnikord tehakse koobas. Viimati oli koobas minu riidekapis, kuhu siis kolmekesi poeti ja taskulambiga valgust näidati.

Kõrreke oli kooliraamatukogust laenutanud Pumpernickli tarbeks tuletõrjuja-raamatu, mida tuli vaadata vist oma sada korda. Kõrreke hoolitseb ikka selle eest, et pereliikmete lugemisvara ei lõppeks, natuke aega tagasi toodi minu kirjutuslauale raamat pealkirjaga Ossum-Possum, pannkoogielukas (autoriks Veiko Belials) ja soovitati: sa võiksid seda lugeda, see on TÕESTI väga hea raamat.

Tänasel kenal päikselisel pealelõunal teatas Lõvipoiss, et tema läheb poodi kommi ostma. Käbi ei kuku kännust kaugele -- noormees tuli tagasi kotitäie marmelaadikommide ja Mariannedega, mida jagas kõigile heldelt. No on meil kodus aga magus elu!

Ümbermaailmareis -- suurpuhastus ja hirmud

Mõnikord on hea puhastada oma kappe ja sahtelid sinna tekkinud kultuurkihist. Ja visata minema mitte ainult ilmselget rämpsu -- vanu kviitungeid ja aegunud plastikkaarte, kirjaümbrikke ja mänguauto äratulnud rattaid. Vaid ka asju, millega on seotud mitmed mälestusväärsed hetked elus. Teha süda kõvaks ning lasta end oma asjadest vabaks.

Ingmar Bergman on mitmes oma raamatus korranud Strindbergi mõtet: hirm põhjustab kardetu teokssaamist. Mis saab siis, kui enam ei karda? Kui oled oma hirmu vabaks lasknud, vaatad talle otsa ja ütled: sa oled ju tegelikult päris naljakas. Noh, umbes samamoodi, nagu Lupin õppetas sigatüügaslasi peletisega võitlema.

Kord läksime koos lastega külla. Ühel hetkel sain aru, et ma ei oska õiget maja leida. Suuremad lapsed muutusid murelikuks. Ema -- ja ei leia teed üles! Pärale me igatahes jõudsime. Tegelikult ongi ilmselt Lõvipoisil ja Kõrrekesel käes iga, kus nähakese (vähemalt võimalust), et ka ema võib eksida. Mõnikord vale teed pidi sõita. Lõpuks jõuame ju pärale ikkagi. Mitu erinevat võimalust -- vähemalt niisama suurel arvul, kui on võimalik mõista Ristikivi sõnu: kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Igaüks peab oma ümmargusele maailmale ikka ise tiiru peale tegema.

Hakkasin eile veekeetjalt katlakivi eemaldama. Lugesin õpetust, seal oli antud vahendi soovituslik kogus vee kohta. Ja lisatud: rasketel juhtumitel tarvitada lahjendamata.

Mul oligi raske juhtum.

Ilukirjanduslik lugemus kui arengukoefitsent

Kõiksugu raamatulistid tekitavad minus vastakaid tundeid. Ühest küljest -- muidugi, ma armastan ise väga lugeda ja raamatud on teemana olulised nii virtuaal- kui reaalsuhtluses. Kohalikus raamatukogus teatakse meie peret nägu- ja nimepidi.*
Viimatisirvitud raamatulistis on siis kogunisti 1001 ilukirjanduslikku teost, mida iga enesest lugupidav kultuurne inimene võiks lugeda. Ning vähemasti minul tekkisid küll mitmed aga!-mõtted. Mis ei ole seotud mitte ainult sellega, et ise tuvastasin end lugenud olevat ehk sadakonda.
Esmalt listi ülesehitus. Angloameerikale keskendatus nagunii. Mis on ilmsesti paratamatu. Valikuprintsiibid -- missugust teost ühelt või teiselt autorilt eelistada -- on mõneti maitseküsimus.
Aga see, et kogu nimekirjas oli lasteraamatuklassikast ainult 2 teost (Alice ja Gulliveri reisid), on küll kurjast. Kas Hemingway Vanamees ja meri on mõjusam Janssoni Muumipapa ja merest? (kui valikuprintsiibiks oli surmtõsidus ja -igavus, siis tuleb muidugi nõustuda...) Ei ühtki teost Lindgrenilt.

Aga tegelikult, mis veel olulisem, kui ühe või teise autori (ka nt Shakespeare tervikuna!) või teose (no ei tuvastanud mina seal näituseks Stepihuntigi) väljajätmine pani mind mõtlema, et kas tõesti lugemus = ilukirjanduslik lugemus. Mitte, et peaks kaasatama eneseabiõpiku või kuuriehituse käsiraamatu (hoidku jumal selle eest!). Kuid sellise hulga ilukirjanduse lugemine on jõukohane valdavalt siiski filoloogidele või rantjeedele. Või ehk ka piisava keeleoskusega pensionärile. Valdav osa inimestest, valdav osa ka haritlaskonnast ei ole filoloogid. Ajaloolasena tahaksin hüüatada: kus on näiteks Gurevitš, Hobsbawm, Fukuyama?!** Ja küllap võiksid samalaadilise hüüatusega esineda nii sotsioloogid, bioloogid, matemaatikud... Ise eelistan viimasel ajal üldse ilukirjandusele hoopis mälestusi. Näiteks selle aasta üks fantastilisemaid lugemiselamusi on Valentine Nõlvaku mälestused.

Ja -- miks ei ringle netis nimekirju, mis määratleksid inimese vaimlist arengut selle järele, kas ta eristab Tšaikovskit Rahmaninovist. Teab -- no vähemalt sedagi -- mis pilli mängib Yo-Yo Ma. Kas muusikute vaimsus on siis kuidagi... madalatasemelisem kui filoloogide oma? Või arsti oma, kes tunneb ja mõistab inimkeha saladusi? Kunstniku vaimsus?

Muidugi, filoloogidel on üks oluline eelis. Sõnaga, ka kirjasõnaga ümberkäimises on nad ilmsesti keskmisest osavamad. Seega ka näiteks taolisi nimekirju koostama.

--
*See tõsiasi ei ole tingitud küll AINULT suurest raamatulembusest, vaid ilmselt ka asjaolust, et tütar Kõrreke on sinna unustanud omajagu asju, millel siis järel oleme käinud. Aga raamatukogu on asjade kaotamiseks vähemalt turvaline koht -- oleme kõik kaotatud asjad, telefonist alates ja talvemantliga (!) lõpetades kenasti kätte ka saanud.
**Kolm esimest pähetulnud nime, lihtsalt näite mõttes.

Kolme sõbrapoisi juhtum

Saatsime oma värske koolipoisi kenasti kooli. Garderoobis vahetusjalatsid jalga -- ja vahekoridori, oma õpetaja ja klassi juurde. Sealt minnakse siis üheskoos edasi juba oma klassiruumi.

Lõvipoisi pinginaaber oli juba rivis ootamas, kenasti käest kinni ühel heledapäisel poisil. Lõvipoissi nähes hõikas ta rõõmsalt ja kutsus tedagi enda juurde. Poisid olidki siis rivis kolmekesi.

Ootasin huviga, mida teeb õpetaja kolmikut märgates. Kamandab lahku? Lubab jääda?

Õpetaja naeris ning lubas poisid kolmekesi rivvi.

Hea, kui mu laps on kohas, kus kord ja reeglid on inimeste, mitte inimesed korra ja reeglite jaoks.

Kuidas koolis läks?

Lõvipoiss jõudis koju esimesena, 10 minutit peale tundide lõppu.

Hindeid ega tunnistust ma ei saanud. Keegi ei saanud.
Kõige rohkem meeldis eesti keel. Seal joonistasime endast pildi. Ma kohe näitan:
Ma tegin natuke naljapildi. Pinginaaber tegi ka! Vahetunnid ei meeldinud üldse. Aga siis me jooksime mööda koridori ja nägime RAAMATUKOGU. Silt oli ukse peal.

Kõrreke jõudis koju teisena, tund ja 10 minutit peale tundide lõppu.
Kuidas läks?
Meil olid täna makaronid ketšupiga. Ja peedisalat.
Ja siis me pidime kunstiõpetuses joonistama pildi sellest, mis meil kooliga seostub.
Mis sul siis seostus?
Jooned ja ruudud ja kolmnurgad. Ja 1. september.
Õppida anti ka: eesti keeles ja matemaatikas.

Lõvipoiss nördinult: See on täiesti ebaõiglane! Minule ei antud mingeid koduseid ülesandeid!

Ja siis me üks kord nägime Lõvipoisiga, sööklas. Vaatasime teineteisele otsa ja purskasime naerma.

Koolipoisiks saamine

Kuidas saab lihtsalt lapsest koolilaps, on nii elu paratamatu ning isiklikus plaanis peaaegu et müstiline kogemus. Et mil moel just seitsmes eluaasta ongi see, kui väikesest poisist saab juba oluliselt suurem poiss. Veel aasta tagasi ei osanud meie Lõvipoiss lugeda (tähti küll tundis), ei söandanud üksi kodu lähedale raamatukokku minna ja inimestega, kellega kohtus esmakordselt elus (ka omavanustega) suhtles ülima ettevaatusega.*

Sügisel ja talve alguses õppisime selgeks lugemise. Lugesime iga päev. Mõnikord ka jonniga (jonnisime mõlemad, tuleb tunnistada). Kuna Karu-aabitsast olid tal jutud peas ja minu vanas aabitsas häiris sõnade silbitamine, siis kirjutasin ise algul sõnu ja siis pisemaid jutte. Jutud läksid järjest pikemaks ja -- saabuski hetk, mil võis öelda, et lugemine on selge.

Ühel talvisel kodusolemise päeval teatas Lõvipoiss mulle, et ta läheb nüüd raamatukokku. Käiski.

Nii et sellele, et Lõvipoiss on meil koolilaps valmis, oli raske vastu vaielda. Koolikoti kinkisime juba kevadiseks lasteaialõpuks ja juba augusti algul päriti mult pea päev: emme, millal me kooliasjad ära ostame? Eilseks olid kõik asjad olemas, peale sukanõela (oli ju ometigi õpetaja poolt antud koolikraami nimekirjas!) ning see tegi Lõvipoisile väga muret. Mure usaldati ka vanaemale, ning -- täna saabus vanaema oodatult peole koos sukanõelaga! Nii et koolipoisi süda on lõpuks ka ses suhtes rahul.

Täna hommikul äratas mind aga hoopis Kõrreke: emme, kell saab varsti seitse! (esimene aktus, piiga enda oma, algas kell 11). Käisin hommikul lilli toomas. Kui keegi veel sügise tulekus kahtles, siis lilli vaadates on pilt selgemast selgem. Palun väga!

Esmalt läkski Kõrreke oma aktusele, seejärel mina koos poistega. Päike paistis ning ei võtnud ma Pumpernickli käru lükates Lõvipoisi meelest piisavalt kiireid samme. Klassi jõudes valis ta vilunult koha tagumises pingis. Kui klassis on kokku 11 poissi, kellest kolm kannavad vahvat nime Rasmus (ning meie Lõvipoiss ise nende kolme hulgas pole), siis tõenäosus istuda Rasmuse kõrvale on minu arvutuskunsti järele kolm kümnest. Igal juhul ühe sellenimelise noorsandi kõrvale ta maandus ning peatselt puhusid nad juba juttu kui vanad tuttavad.

Saali saabus Lõvipoiss sügavalt dekolteeritud rinnaka ja nätsu mäluva kaunitari saatel (no milline ema suudaks sarkasmist loobuda, nähes oma poega koos võluva blondi piigaga?!) Anti kätte aabitsad. Direktor pidas kõne, lapsed (no natuke suuremad siis) laulsid ja lugesid luuletusi. Päris vahvaid seejuures. Kõrreke luges suure osa aktusest huviga oma uusi kooliraamatuid.

Päikest jagus ka koduteele. Kodus andsin oma näljasele pesakonnale süüa, saatsin Kõrrekese muusikakooli aktusele ning küpsetasin end oimetuks. Purukattega õunakook, mustika-beseekook ja kukeseenepirukas. Õnneks osutusid mõned külalistest ka näljaseks. Kuid paraku laekusid meile ka kirsikook ja lihapirukad. (Nii et palun väga -- astuge lähipäevil juhuslikult läbi ja me kostitame teid hea ja veel paremaga!)

Peale külaliste lahkumist panime homsetele raamatutele ümber paberid (Lõvipoisil tuli nutt kurku, kui tema ilus aabits jõupaberisse mässiti. Veidi lohutas teda vaid asjaolu, et kui aabits on selge, võib ta paberi ümbert ära võtta.) Tähtsa olemisega Kõrreke aitas Lõvipoisil kui väga vastsel telefoniomanikul äratuskella helisema sättida. Koolipoisielu teisel pool ust on alanud.









*Ses suhtes oli vist tipphetk meie suguvõsa kokkutulekul, kui kõik lapsed omavahel momentaalselt sõbrunesid, ning vaid Lõvipoiss kurvalt ema-isa juurde hoidus. Miks sa mängima ei lähe, küsisin. Mind pole kellelegi tutvustatud, kõlas vastus