Igavene aprill

Täna saabki neli aastat täis. Tõsielu kõik, ja kevaded on mu lemmikud pealegi.

Siin blogis on alati aprill ja palju õnne mulle selle puhul! Tore on piiluma tulla!

Tervisi teisest ilmast!

On Sul täna siis sünnipäev või hoopis sünniaastapäev? Nii et ei teagi öelda, kas tõstan oma õhtuse kohvitassi Su terviseks või mälestuseks.

Ikka Sinu

I.

Nihil semper floret. Viimane kord

Edasi kirjutan wordpressi kaudu. Lõpetan seega elu üdini avaliku naisena ning kasutan wordpressi võimalusi kaitsta postitusi osaliselt juhukülaliste eest.

Suurem osa saab arvatavasti endiselt kõigile avatud olema.

Võtit saab küsida profiilikastis olevalt aadressilt.

Nädalavahetus, kadunuke

Laupäev
Väikevenna köha oli võtnud ulatuslikumad mõõtmed. Õigupoolest köhis ta vahet pidamata. Niisiis läksid kirjandusüritusele vaid Kõrreke ja Lõvipoiss. Köhija viisime seniks Vanaema poole. Mina käisin apteegis. Noh, teate küll. Sinepipulber ja köharohi.

Tagasiteel helistab Vanaema. Väikevennal on kõrge palavik ja ta on just jäänud magama.

Kodu. Telefonikõne lastekliinikusse. Viimane polnud just väga informatiivne, sest muulasmeedik esitas päheõpitud tiraadi. Selgetest vastustest hoidus, võib olla ei saanud küsimustest aru.

Vahepeal pesud õue, supp potti.

Veelkord apteeki, palavikurohtu ostma.

Väikevend sülest sülle ja autoga koju.

Kodus õnnestus talle manustada palavikurohtu, kuid köharohust keeldus resoluutselt. (Seal oli lagrits sees.)


Äraostmiseks läheb Kõrreke ja toob ühe Limpa limonaadi (Väikevenna enda kindel soov). Tavaliselt pole kihisevat ja magusat kodus muidu kui sünnipäevadel. Väikevend loobub pigem limonaadist kui võtab köharohtu. Üks klaas limonaadi läheb põrandale.

Külla on tulnud Kõrrekese klassiõde. Õhtusöögilauas saab ka Väikevend limonaadi, sest vett ta ei tahtnud ja palavikuga peab ju ometi jooma.

Õhtul tõuseb palavik väga kõrgeks. Veelkord kõne lastehaiglasse. Seekord räägin vahelduse mõttes eestlasega ja saan selged juhised. Palavik igal juhul alla. Panadol. Niisutada toasooja veega.

Laps oli palavikust veidi segane, ei tahtnud ka seda rohtu, mida ta muidu päris rõõmsalt võtnud on. Kallasin enam-vähem vägisi talle natuke suhu. Suur osa kleepuvast roosast siirupist oli mööda diivanit laiali, kuid vähemalt midagi jõudis kindlasti ka pärale. Lisaks läks ümber niisutmiseks valmis toodud plastkann veega.

Lõpuks muutus lapsuke adekvaatsemaks, soostus pižaama selga panema. Unejutuks Väike Vares. Laps jäi magama.

Sain alumisel korrusel põranda ära pesta.

Käisin vahepeal kontrollimas, oli pisut higistanud.

Kui öösel magama lähen, ajas üks väike kuju end minu voodis istukile ja teatas, et oma voodisse oli pissi tulnud. Kuna voodil oli ka väike elevandiga vannilina, tundus, et oli koguni end vannitoas pesemas käinud.

Pühapäev
Kell 6.15 alustas Väikevend päeva ja oli absoluutselt päikeselises meeleolus.

Suured lapsed jõudsid hommikul õppida ja korraks õuegi, Väikevend vaatas Asterixi.

Peale lõunat pidi tulema Vanaema ja võtma haigepõetuse üle magava haige näol. Ilmselt oli tegemist sõna otseses mõttes palavikulise energiaga, aga lõunaunne patsient lihtsalt ei jäänud.

Siis viisin Lõvipoisi sünnipäevale, meie Kõrrekesega läksime seniks basseini. Kui mõlemad suuremad lapsed olid jälle auto peal, läksime ka apteegist läbi. Uut köharohtu ostma, sest kuidagi tuleb seda vennikest ju siiski ravida.

Kodus ootas meid lisaks Väikevennale ja Vanaemale ka Lõvipoisi sõber R. Lõvipoiss vahetas riided, võttis palli ja ratta ning läks.

Vanaema lahkudes helises uksekell. Kõrrekese sõbrannad olid oma ratastega ootamas. Kõrreke võttis võileiva ja läks.

Siis teatas Väikevend, et tema paneb ka riidesse ja läheb oma sõbra Kaaksi juurde. Kaaks elab Tallinnas.

Tegelikkuses võttis ta hoopis uut köharohtu. Karupildiga köharohtu. Vaatas veel veidi Asterixi. Jõi kalja. Pani haigeks jäänud Hiire teki alla magama.

Ja oligi aeg. Esmalt tuli tagasi Lõvipoiss. Väikevend oli läinud voodisse, kui tuli Kõrreke.

Ülakorruselt kostab köhimist.

Kas vahepeal on olnud nädalavahetus?

Kevadkontsert, meie kolmas

Ülikooli aulas peetav kevadkontsert on üks mu laste kooli toredatest külgedest.

Seekord esines Kõrreke esmakordselt ka orkestriga, nii et kauplesin vanaema Väikevenda hoidma ja läksin ise kohe kuulama.

Kui olin suuremad lapsed proovi kohale sõidutanud, jäi pilk peatuma Kõrrekesel. Õigupoolest tema kulmudel. Need olid sinised. Kuna tegemist polnud tsirkusnumbritega, läksime pesime esmalt näo puhtaks.

Lõvipoiss klassiga laulmas. Ja poistekooriga. Kõrreke klassiga - mulle hästi meeldis Piimasupp ja kiluleib, no tõesti hea lastelaul! - ja mudilaskooriga. Siis orkestriga ja ühendorkestriga - viimases olid ka vilistlased. Jumal küll, kui tublid nad ikka on!

Kuigi - Kuldne õhtupäike ei kõlanud kõige paremini kokku, meesansambel seal ees mõjus natuke liiga püüdlikult ja oli halvasti kosta. Soololauljaid oli saatmas Mamma kunagine õpilane. Ta mängib liiga kõvasti, kommenteeris Mamma. (Mine ütle talle, soovitasin seepeale. Nii õel Mamma teadagi pole. )

Peale kontserti saime kohvikus kokku härraga ja sõime üheskoos õhtust.

Väikevend oli samal ajal kodus keeldunud vanaema pakutud unest. Minu koju tulles pani ta kenasti pidžaama selga, kuulas ära kolm unelaulu ning uinus silmapilkselt.

Kõrreke oli unustanud oma flöödi kohvikusse.

Niisiis, kontsert läks igas mõttes täie ette.

Maised mured: kuidas ma ei ostnud sünnipäevakinki

Lõvipoiss sai oma vanimalt sõbralt sünnipäevakutse. Ülitore. Kingi koha pealt ema ühtegi konkreetset soovi öelda ei osanud.

Läksin esmalt kino kassasse. Nii. Teatavasti on nüüd meie linnas samuti kolm-dee olemas - ise just käisime sel nädalal - ja lastele maksab see 55 eesti raha. Voutšereid saab summas 50 raha - mille eest kolm-deeks ei piisa ja 90 raha (kus jääb jällegi 45 ühikut üle). Kahe üheksakümnese voutšeri kinkimine oleks lisaks raiskamisele ka kallivõitu ettevõtmine.

Seejärel kaubanduskeskus. Monopoli mängu väiksem variant olevat sünnipäevalapsel olemas. Rõivapoes olid päris ägedad T-särgid, näiteks AC/DC-kirjaga ja mõni muu. Pehme pakk on üheksasele härrasmehele vist ikka pettumus?

Siis on veel AHHAA oma neli-deega. Aga see sai vist aasta tagasi kingitud? (Peaks hakkama kirja panema selliseid asju!)

Korralikud legod on samuti liiga kallid - ja sellised saja-ringis valvekarbid vist juba enam-vähem kõigil olemas?

Nii me vist lähemegi esimest korda seda ümbriku-teed. Noh, et päris esimest korda elus, on muidugi liialdus - kui ikka täiskasvanu on oma kutsel öelnud, et tahab raha, siis pole loomulikult kohvikannusoojendajat ostma läinud. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi raha kinkida, eriti veel lapsele. Võib olla leiame homme koos Lõvipoisiga veel midagi, kui ühel ja teisel põhjusel nagunii kesklinnas oleme?

Üldiselt tahan ma käesolevaga öelda, et head ideed on siinkohal teretulnud.

Vanarahvatarkus

Kui õpilane, kes seni oma vaimuandeid ja huvi koolitöö vastu vaka all hoidnud on, juba teist tundi järjest õpetajat ammulisui kuulab, tahab ta näidata oma uut keeleneeti.