Meie kliimast, raamatutest ja üleminekuga liitmisest

Reede õhtul pidime plaanide kohaselt külla minema. Pidin sooritama Esimese Iseseisva Maantesõidu ja puha. Aga paraku osutus tõeks prognoos, et meie kliima ja viis tervet last ühekorraga on puhtalt kasuistiline võimalus. Althüppajaks osutus Lõvipoiss. Nojah.

Palavik on palavik. Nii et tänases kalendriruudus kirjas olnud kohtumisele kirjanikuhärraga jõudsid järeltulijaist vaid vanim ja noorim. Aga minek oli muidugi tore.










Kirjanikuhärra oli kirjutanud vahva raamatu. Varastatud oranž jalgratas. Kõrreke oli väga erutatud. Raamat oli Kalle Blomkvisti kõrval just see, mis sundis teda tulevikuplaanides korrektuure tegema. (Hüvasti, paleontoloogia! Tere, kriminalistika!)*

Pumpernickliga jõudsime kohale natuke hiljem. Vaatasime lund, lumekoristusmasinaid ning käisime haigele vennale jogurtit ja banaani otsimas. Banaanid olid liiga rohelised, aga Pumpernickel pani otsustavalt kärru värske Autode numbri.

Raamatupoodi jõudes vallandas Pumpernickel diskussiooni.

Näe, tita, ütles üks nii aastajagu vanem piiga.

Ei ole tita!, vastas solvunud Pumpernickel.
Vaidlus jätkus.

Pärast kirjanikuhärra juttu ja pildijoonistust sai Kõrreke oma isiklikku (kooli jõulunoos!) eksemplari autogrammi ja pühenduse. Kirjanikuhärra aga imetles Pumpernickli ajakirja vahelt saadud automudelit. Ütles, et oli seda poes näinud, aga tal olevat kodus vaid tütred. Näed siis. Selle peale pole ma veel ise tulnudki, et pojad on head seetõttu, et ettekääne autoajakirjade ostmiseks on omast käest võtta...

Kodus vaatas Lõvipoiss suusatamist ja õppis puudutud koolitunde järgi. Millest minu humanitaaariaju aru ei saa, on see üleminekuga liitmine. Et milleks seda vaja on? Muudab see midagi lihtsamaks? Lugesime koos reeglit:
Enne liidan nii palju, et 10 täis saab, siis liidan ülejäänud osa. Ülesanne.

9 + 2
9 + 1 =
10 + 1 =
9 + 2 =

Lõvipoiss kirjutas kohe esimese rea järele "11", teise ritta "10" ja küsis, kas ta peab nüüd "10" ja "11" kokku liitma ja kuhu tuleb kirjutada "21". Kui mõni mu blogi lugeja näeb sellises üleminekuga liitmises mingisugust mõtet, siis palun, andku teada.


Õhtul teatas Pumpernickel kell pool kaheksa, et ta on väsinud ja tahab Jippi ja Jannekest kuulata. Viimane on meil igaõhtune eufemism soovituse asemel magama minna. Näen siin mõningast kogemust omava lapsevanemana vihjet, et ka Pumpernickel võib olla meie kliimale kohaselt haigeks jäänud. Õhtul veel palavikku polnud. Aga tema ongi seni ainus, kel meie perest see viirus veel põdemata.

Pärast lugesime suurematega õhtujutuna Tom Sawyerist peatükki, milles Indiaani Joe tapab doktor Robinsoni ja teeb Muff Potterile selgeks, et hoopis tema on mõrtsukas. Ja siis meenus päevane kirjanikuhärra kahtlus, et kas oli ikka õige kirjutada jalgrattavaguse loos sellest Tähtvere pätipoiss Leost, kes paari koerahaugatuse peale ehmunult taganeb... Aga lastele tundusid mõlemad lood põnevad. Tõsi, Kõrreke nautis vist siiski pisut enam Tomi ja Becki kihlumise lugu. Ei tea, kas seda omaaegset filmi saaks veel kusagilt näha?

*Muuseas, ma ise tahtsin kah lapsena vahepeal detektiiviks saada. Noh, pole viga -- ka õpetaja ning kolme lapse emana leiab aeg-ajalt antud vallas rakendust.

Kannatlikkus ja kannatused

Kamos rules! kirjutas eile ühe naise loo. Mis kogu oma nukrusest hoolimata pole eriti tavatu. Loona naisest, kes on suure osa oma elust elanud isiklike loobumiste kaudu. Ikka teiste nimel. Meeste, poegade, sugulaste.

Kannatlikkust ja loobumisi on tavapäraselt ikka naiste pärisosaks peetud. Et selline hea naine ja hea ema on see, kes elab oma elu teiste nimel. Mõneti on see ju imetajatel ka bioloogiliselt determineeritud. Kui sa ei hooli oma abituna ilmale tulnud pesakonnast, saab see ju hukka. Inimsugu on oma looduse krooniks tituleeritusest hoolimata seda loobumisaega pikendanud. Isegi ajal, kui soorollid pole enam nii absoluutsed ning naised meestega võrdselt palgatööl pingutavad. (Lapse titeiga siis praegusel ajal välja arvatud.)

Aga ometi me tunneme kõik naisi, kes on loobunud. Ikka meeste ja laste nimel. Üksijäänuna/jäetuna olnudki üksi. Ei ole tunnistanud oma haigusigi, üksindusest rääkimata. Püüdnud anda oma lastele nii palju kui suudavad.

Ning niimoodi kasvanud lapsed ei oskagi ema, kes nende vajadused alati esiplaanile seadnud, enesega võrdväärseks pidada. Luule Viilma vist kirjutas, et kõige väiksemad vead näeb inimene omaenda elus, suuremad aga laste ja kõige suuremad lapselaste kaudu.

Minu kogemus ütleb: kannatlikkus tähendab kannatusi. Mitte, et loobumine kui selline oleks üleüldse viga. On olukordi, kus see on möödapääsmatu. Küll on aga viga pikaajaline ja süstemaatiline loobumine iseenda vajadustest. Inimesed, ka need, kelle heaks need loobumised on mõeldud, harjuvadki nägema kedagi, kellelt alati võib võtta ning kellele anda pole vajagi.

Kui ma mõtlen oma tuttavate või sugulaste hulgas vanemate ning täiskasvanud laste omavahelistele suhetele, siis mulle tundub, et need kõigest loobunud emad on need, kellega suheldakse sageli vaid siis, kui lapsel vaja. Lapsehoidu, laenutagatist -- mida iganes muud. Aga kui inimene on suure osa oma elust reageerinud pisemalegi tähelepanuavaldusele ah-mis-nüüd-mina, siis hakatakse tõepoolest nii ka arvama.

Siis ongi nõnda, nagu vanasõna kinnitab: naine on inimene ainult värske lume peal. Et pole tõesti vahet, kelle jäljed näha. Justkui inimene oleks...

Tulevikuplaane ja muud päevakohast

Kelleks sina saada taad, kui suureks saad? Kas sa tahad saada sportlaseks või maadeavastajaks või paleontoloogiks? küsis Lõvipoiss väikevennalt.

Pumpernickel mõtles.

Mina saan onuks.

Mõne aja pärast terendas veel üks tulevikuvisioon.

Kui ma suu'eks saan, saan kapis mängida. Saan suu'te plaatidega kapis mängida.

*
Lõvipoiss vaatab huviga presidendi ja ta proua kätlusetendust. Enamik nimesid on muidugi võõrad. Kuni...

Emme, Evelin Pange tunneb vist küll IGA eestlane.

Ja siis pomiseb:

Härra Lõvipoiss abikaasaga.

Mingi kasvamismotivaator olgu kõigil. Kellele täiskasvanute plaadid ning nende juurde kappi pugemine, kellele esitlus Buckinghamis...

Isamaaliselt. (Aga võimetekohaselt)

Patriotismis on teil Lõvipoissi raske ületada, ütlen ma. Hiljaaegu andis korvpallitreener talle kena võistlussärgi.

Selline valge ja sinine. Ja sisse on õmmeldud sinimustvalge pael. Mulle meeldiks rohkem, et oleks punase ja valgega, need on ju Tartu lipuvärvid.

(Kui Lõvipoiss oli titt ning lohutamatult nuttis -- seda tegi ta harva, aga põhjalikult -- oli ainus leevendus laulda nonstop Kaunim linn on Eestis Tartu.)


*
Täna püüdis Lõvipoiss väikevennale siiski selgeks õpetada Eesti hümni.

Korda minu järel: Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...

Väikevend hoidis oma lobasuu millegipärast lukus.

Aga kuulas päris huviga, kui Lõvipoiss talle isamaast ja emakeelest rääkis. (Viimane oli just kooliaktuselt tulnud.)



*
Kõrreke on seevastu jäänud haigeks ja enesetunde ning külmavärinate järgi juhtub minuga täiesti ebapatriootlikult sama (+23°C, ja kleidi peale on tõmmatud hommikumantel ja lisaks veel tekk ümber...)

Nii et kardetavasti jääb tavapärane liputervitus Tähetorni juures homme vahele. Noh, vähemalt hernesupi keetsin õige eestlase kombel täna valmis!

Väike õhtune õudusjutt

Reede õhtu. Kell on kümme. Kõik tundub peaaegu et idülliline. Pere magab, mina rüüpan rohelist teed ja loen.

Korraga kuulen, kuidas vaiksed sammud trepist alla tulevad.

Hõikan küsivalt Pumpernicklit, seejärel kassi.

Vastust pole. Ju siis kass.

Süvenen raamatusse.

Mõni aeg hiljem jõuab meeltest teadvusesse, et kuulsin ju ukselingi liikumist.

Lähen vaatama. Vaheuks on lahti, välisuks kinni (aga mitte lukus). Jooksen ülakorrusele. Pumpernickli voodi on tühi. Klõpsan korraks õe-venna tubades tuled põlema, sealsetes voodites nohistavad oma õiglast und magada vaid toaomanikud. Käin läbi veel alumise korruse.

Keda pole, on kaheaastane pesamuna.

Enne kolossaalse paanika tekitamist otsustasin veel korra magamistuppa vaadata.

Pumpernickel!

Jaa, kostub vastuseks vaikne ja unine hääl. Riidekapist.

Mis sa seal teed?

Ka'dan kolli.

Oma voodisse soostutakse minema koos riidekappi kaasa võetud kaisuelevandi, venna mütsi ja halli jakiga (viimased kaks pärinevad ilmselt retkelt esikusse).

Nõutatakse välja veel viimane kollilaulgi.

Otsi lolli, kes ei karda kolli...

Emaksolemismuster

Kui ma olin laps ja meil jäi koolis mõni tund ära, järgnes sellele kodus alati tüütu küsitlus.

Miks jäi tund ära?! Kuidas ei teagi?!

Viimastel kooliaastatel võisin vist vabalt öelda, et ah, ei viitsinud minna. Ülestunnistus olematust popiteost tõi kaasa küll laitva pilgu, kuid vähemalt pääsesin tüütust aruandlusest.

Täna lõunalauas teatas Kõrreke, et tema läheb homme alles teiseks tunniks. Esimene tund jäävat ära.

Mispärast siis?, küsisin automaatselt.

Ei tea, kehitas Kõrreke õlgu.

Tõepoolest, niikaua kui mina mäletan, pole ükski laps huvi tundnud küsimuse üle, MIKS tund ära jääb. Isegi, kui seda klassile öeldakse, suubub see info üldisse rõõmusädinasse ja seletamisse.

Täna tabas mind ka teine sarnane äratundmine. Nimelt helistas Lõvipoiss peale tundide lõppu ja küsis, kas ta võib oma klassikaaslase poole külla minna.

Kui ta mõni tund hiljem koju jõudis, uurisin:

Kas te olite kahekesi?

Ahsoo, et vanaema ja vanaisa olid kodus.

Oma ema ja isa stampküsimust: kellena ta vanemad töötavad, siiski vältisin. (Umbes sama hea, kui lapselt küsida, et miks sul tund ära jäi...) Omal ajal tõesti tundus, et kui ma mõne uue sõbra külla kutsusin, oleks pidanud enne ankeedi laskma täita, et vanemate kogu uudishimu rahuldada. Nüüd saan mõnevõrra aru ka. Et kui sul on oma kodu, siis tahad ju põhimõtteliselt ikkagi teada, kes sulle vastu jalutab. Loodetavasti jagub siinkohal ikka piiripidamistarkust.

Aga mine tea. Ehk võtangi kümne aasta pärast mõnel karvasel ja sulelisel natist kinni ning küsin pedagoogitoonil: ja kellena su ema töötab?

Unistus lukuga laekast

Lukuga laegas tuleb muretseda kiiremas korras.

Seal saavad olema:

*tindipliiats (tömbiks litsumata otsaga)
*pastapliiats (vedruga, mis ei vedele põrandal kohas, kuhu ma toetan palja jala, vaid on nimetet kirjapulgas ettenähtud kohal)
*harilik pliiats, teritatud
*kustutuskumm
*pliiatsiteritaja
*liimipulk
*tahvel tumedat šokolaadi

Varandusekirst on peidetud siia.

Mida saab teada/teha sugulaste sünnipäevadel?

Peale kahte järjestikust sünnipäeva oled sa õhtul kindlasti targem kui hommikul.

Näiteks tead sa, et koaala tähendab aborigeenide keeles ei joo ja see tuleb sellest, et koaalad saavad kogu tarviliku vedeliku puulehtedest.

Et ahvid ei uju, sest nad ei uju.

Et Reet Linna võttis esimese mehe sahtlist raha, et Ivole riided selga osta.

Et vanatädi elukaaslase kolme kuu ravimid maksavad 800$.

Ning et laupäevases ajalehes trükiti laupäevase ja pühapäevase telekava asemel kaks korda ära laupäevane.

Ja ise oled kahel korral rääkinud Kersti Kreismanni mälestusteraamatust (selle ühel korral ka kingiks viinud), ühel korral Välgust, rääkinud n arv kordi Kõrrekesest, Lõvipoisist ja Pumpernicklist.

Aga lisaks oled sõitnud autoga (ja parkinud!) vähem ja rohkem autotihedates kohtades. Ning õnneliku kojujõudmise lõppu tähistanud gaasi ja piduri segiminekuga ja põrutanud vastu garaažiust.

(Nii garaaž, auto kui ka ekipaaž pääsesid ehmatusega.)

See, et söögi peale ei jaksa mõelda ka mitte, ei vaja vist erilist rõhutamist.

Ettevalmistused Mamma sünnipäevaks

Suur Õde: Täna, kui Mamma juurde läheme, pead ütlema: palju õnne! Siis oled tubli poiss ja saad kooki ja...

Väikevend noogutab.

Suur Õde: Mida sa täna siis Mammale ütled?

Väikevend: Anna kooki!

Välk

Sisseelamine filmitemaatikasse algas Kõrrekese jaoks juba kooliteel. Nimelt oli tal korraldus tulla koolist koju nagu õlitatud välk, jõudmaks seansile, millelt Lõvipoiss pidi omakorda kiirelt trenni lippama.

Kõik sujus plaanipäraselt ning olime täiesti õigeaegselt ka päral. Meessoost seltskonnapool oli vaimustuses Autode filmi multikast, mida sissejuhatuseks näidati.

Film ise oli selline laste Matrix. Põimunud reaalsustega. Mis aga lastefilmile kohaselt tüürib etteaimatavalt (ja ainuvõimalikult) õnneliku lõpu poole. On head (tüdruk ja ta koer) ja paha (agent). Paha, kes, nagu selgub, ei olegi paha (kass Käpik). -Noh, nagu lastefilmides ikka.

Tempo oli kohati ülikiire (umbes nagu Lola jooks või Kiirus), aga tundub, et kiire, emm-tii-viilik pildikeel on üks ajastu märke. Pumpernickelgi võtab seda kuidagi loomulikult, suurematest lastest rääkimata.

Kõrreke, kes haarab süžeekäike ja ideid lennult, elas kaasa pisarateni. Lõvipoisiga rääkisime pärast kohvikus jäätist süües mõned liinid üle. Pumpernickel vaatas huviga ja tundis ära loomi ja kolle.

Silmahakkav on see paksude tegelaste kujutamine viimatistes Meerikamaa filmides (Kung-fu Pandas, WALL-E-s, Madagascaris, nüüd siis ka Välgus). Huvitav kas see on lihtsalt sealne visuaalne paratamatus -- või on see tehtud filmikompaniidele poliitkorreksuse mõttes kohustuslikuks?*

Üldiselt, lastele meeldis. (Aga seda ütlevad nad alati). Samas tundus auditoorium ealiselt vist rohkem sellise ninnu-nännu-nunnu loomafilmi ootel. Üks koolieelikutega pere igal juhul ka lahkus peale esimest kolmandikku.

--
*Kunagi seletas mu meerikamaine kohalikus omavalitsuses töötav tädipoeg, et kui tal on kaks asetäitjat, siis PEAB üks neist olema mustanahaline. Peaks üle küsima, kas nüüd siis peab üks neist ka märgatavas ülekaalus olema? (Kehamassiindeksi nõue näiteks?)

Foto leitud siit.

Peaaegu et sõbrapäevajutt

Poiss ja tüdruk.

Pumpernickel, kahene. Ritsikas, nagu ta ema teda hüüab, nii pooleteisene. Pumpernickel istub oma tõllas, käes uus dinosau'uste 'aamat. Ritsikaneiut nähes pudeneb hinnaline raamat peaaegu peost.

Näe, tüd'uk! Tahan katsuda!

Tüdruk tulebki lähemale.

Ritsikas ja Pumpernickel võtavad käest kinni.

Näe, dinosau'us! näitab poisinatt neiule oma parasjagu kõige väärtuslikumat asja. Piiga uudistab -- rohkem kui raamatus kujutet imelooma -- söakat noorsandi. Ka viimase pilgus on varjamatu imetlus ning uudishimu.

Sõprus ongi sõlmitud.

Kahjuks on ka ema jõudnud parasjagu soetada omale silmatilgad (sest apteegis me ju olime), ka Ritsika ema on oma ostud sooritanud.

Vist nii lahutati kunagi ka Romeo ja Julia...

Teine päev peale luuvalu

Teisel päeval peale luuvalu käis vanarahvas ikka linnas poodlemas. Nii ka meie. Kohe hommikul. Laps soojalt sisse pakkida ja kärru.

Traditsiooniline algus, raamatupood, oli paljutõotav. (Tegelikult olime täna raamatupoes täiesti asja pärast, postkaarte ostmas.) Pumpernickli suurtest lemmikutest, dionosau'ustest, rääkiv raamat oli kenasti sooduspakkumise leitis. Tänu sellele õnnestus külastada toidupoodi õndsas vaikuses ning panna korvi vaid nimekirjas leiduv kraam.

Dinosaurustest jäi kahjuks aga väheks, kui olin võtnud parasjagu tassi kohvi, et postkaardile sobiv tekst kirja panna.

Sest olin istunud lennuki kõrvale.

Ebatavalises suuremeelsushoos vahetasin kõrvalasuvast poest lennuki tarbeks vajaliku mündi. Pumpernickel oli väga reibas. Sõitis üles ja alla ning rõõmu oli kahtemata kõigi viie krooni eest. Ja mina nautisin oma kohvi, kirjutasin kaardi ja mõtisklesin... kuni märkasin, et lennuk on täiesti lapsevaba.

Kas keegi on näinud väikest poissi?

Tormasin trepist üles, ja ennäe, teisel korrusel seisis teine kenasti klaasist kasti ees, mis oli täidetud värviliste plüüšloomadega. Siinkohal lõppes ka mu suuremeelsus, haarasin segamisest hämmeldunud lapsukese kaenlasse ning toppisin otsustavalt korrus allpool kärru tagasi.

Koju jalutades jäi Pumpernickel magama, ning ühel hetkel, kui teda kohendasin, nägin kaht paljast kätt. Magavana kindad kaotada on kahtemata meistriklass (NB! Täiesti parajad kindad olid!). Sellegipoolest panin oma kindad lapsele kätte (-10°C ikkagi!) ja seadsin sammud koduteele jääva poe poole.

Seal sai poodlus uue hoo. Kassalindile jõudsid nii kindad, joogiklaasid (no ikka läheb ju tarvis!) kui ka kelk. Viimane oli selline ilus, üleni puidust ning kaarjate jalastega. Ning kõigele lisaks ka nii odav, et isegi Maxima kassapidajale tundus see kahtlane ning ta kontrollis igaks juhuks järele... (Rege rauta suvel ja kelk osta veebruaris, eks ole.)

Kodusesse toiduvalmistamisse kaasasin koju jõudnud Lõvipoisi, viimasele meeldib nimelt tohutult hakkliha praadida (tegelikult üldse köögis toimetada). Kui söök söödud, siirdusime me Pumpernickli ning uue kelguga raamatukokku.

Algus oli paljutõotav. Lapsuke istus kenasti kelgus. Ema vedas kelku. Siis tuli aga vastu suur õde Kõrreke, kelle päev oli näidendiproovi tõttu päris pikale veninud. Senikaua, kuni väsinud ja näljast näitlejat kodus ootava toidu osas instrueerisin, ronis Pumpernickel kelgult maha.

Edasi liikusime vist tempoga minut ja meeter. Teel leidus mõndagi huvitavat. Näiteks katki-asi (mõne koera poolt pooleldi näritud kont), pooleldi teessejäätunud kommipaber, lill (härmatanud puuoksake), ja nii raamatukoguni välja. Sihtkohta lõpuks siiski päralejõudnuna kooris Pumpernickel end riidest lahti (algselt oli plaanis vaid plaatide ja raamatute tagastus), jäädes mõningase veenmise peale siiski sokkide juures pidama. Kuni pesamuna eakohase kirjavaraga tutvus, lugesin mina Eesti Naist.

Välajvalituks osutus kolmveerandtunnise eeltöö peale raamat Siilid teevad õunasiirupit.

Peale pikka juttu, kuidas õde ja vend meid kodus ootavad ja kuidas meil on kodus niii põnevad raamatud lugeda, õnnestus laps lõpuks riidesse panna. Kojuminek... nojah, vaata üle-eelmine lõik.

Kodus organiseerisin suuremad lapsed õppima. Pumpernickel, kes tundus pisut väsinud ja jonnine, ohkas ettelugemise peale mõnutundest ning soovis üha uuesti kuulda järgmist lõiku Dinosau'uste 'aamatust:

Mõnede teadlaste arvates põhjustas dinosauruste hävingu hiiglaslik vulkaanipurse. Purske ajal paiskus välja erakordselt palju vulkaanilist tuhka ja tolmu, millest päikesekiired ei suutnud läbi tungida ning maa vajus aastateks külma pimedusse.

Õhtu oli õnnis. Lapsed läksid oma isa ja vanaemaga uisutama ning Mängudžunglisse. Mina käisin ujumas. Pärast luuvalupäeva on ikka väga mõnus ühes kõigi oma kontidega pisut vees liguneda.

Magamaminek oli täna kiire. Vaid Kõrreke harjutas veel kohusetundlikult oma näidendit, kui poisid juba magasid. (Näiteks Pumpernicklil kulus uinumiseks täna ainult kaks juttu Jipist ja Jannekesest ning kolm laulu, ning juba ta uinuski.)

Siilide õunasiirup jääb nähtavasti homseks.

Kõige ilusam sünnipäevakink

Kortsukreemi-ikka jõudsin tegelikkuses juba eelmisel kuul. Aga oma ema käest sain kingi kätte alles üleeile. Ja veel millise kingi!

Age Oks ja Toomas Edur Jõhvis, Uinuvas kaunitaris. Ma ei pretendeeri siinkohal vähimalegi asjatundlikkusele. Age oli oma fotodelt tuttava pisut mureliku ilmega, kuid veel hapram ning kaunim. Toomas oli ääretult majesteetlik ning erinevalt suurest osast meestantsijatest mõjus ka väga mehelikuna. Terminites kirjeldab kõike täpsemalt kindlasti Kristina Garancis Postimehes. Oskan öelda ainult seda, et olin lummatud.

Ei puudunud ka oma huumorielement. See puudutab Peterburi Maria teatrit, mille etendusse Oks ning Edur sisse olid sulatatud. Lavakujundus ning selle tehniline teostus, samuti kostüümid näisid pärinevat otsekui mõne ambitsioonika rahvateatri kujunduskunstniku käe alt. Kõike ja hästi palju! Erinevaid lõikeid ja värve ning tohutul hulgal kaunisusi. Meesbaleriin helesinstes sukkpükstes, kahes toonis roosade varrukatega, musta särgi ja rohelise vööga, peas helesinine roosade triipudega mütsike, kostüümi seejuures kaunistamas kaardimastiornamentika... Ja igal trupi liikmel ikka erinevad värvid. Lisaks huumorile tähendas see paraku ka solistide n.ö kadumist tausta hulka.

Aga tants ise oli ääretult kaunis.

Selline kingitus siis.


Foto leidsin ühelt inglaste balletisaidilt, kus muuhulgas ka pikk ning huvitav intervjuu Oksa ja Eduriga. Seal võrreldakse viimaste unikaalset partnerlust koguni Margot Fonteyni ning Rudolf Nureyevi omaga.

Lubamatu muretus

Mis on linnukesel muret, küsiti kenasti.

Kunagi, ehk nii seitse-kaheksa aastat tagasi oli ühel magusatootjal kampaania: täidame su salasoovi! Ja eeldatatavalt olid need siis stiilis: olen eluaeg unistanud modellitööst, kuid pole seda kunagi proovinud. Mille peale mõni õnnelik neiuke löödi kõigiti lille, tehti pilte ja pandi ajakirja reklaamipinda ehtima. Mul oli tol ajal küll salasoov. Nimelt oli meie eelmine kass Loori peale Kõrrekese sündimist hakanud usinalt oma territooriumi märgistama. Ja tubase kassina oli tema territoorium teadagi kus. Minu suur soov oli, et kass ei pissiks enam toanurka. Kes teab, võib olla olekski pidanud soovi kirja panema ja kommivabrikule lähetma? Ehk olekski soov täitunud, ning kassi piltki ajakirja pandud?!

Aga mured praegu?

Ma ei teagi nüüd, mille üle ma nüüd muretsema pean. Juhiloa sain üleeile. Nii et üks suur kivi on küll kandamist maas. Aga tundub, et mu ema võttis selle kohe kärmelt enda kanda, sest tema muretseb nüüd minu pärast jälle rohkem... Tema tundus küll mu õnnestunud sõidueksami järel tõesti väga murelikuna.

Kehakaal? Noh, näidake mulle naisterahvast, kes ei leiaks, et ta ei võiks viis kilo vähem kaaluda? Ehk olengi ses suhtes lubamatult muretu, otse kerglane?! Kuigi, viimane sõna oleks ehk tõesti sobilikum kasutada peale viit mahavõetud kilo...

Eksistentsiaalsed mured? Kui lugesin kusagilt, et viimasel ajal kasutavad potentsiaalsed tööandjadki taustauuringuteks Orkutit, siis minuga on lood kehvad. Olen vist viimane eestlane, kellel seda ette näidata pole. Nii et nõnda võibki ehk mõnele personalispetsialistile tunduda, et minunimelist isikut ei eksisteerigi. Sarnaselt peaministrile pole minulgi ehk võimalik väita, et ma tulnukas pole. Taas lubamatu muretus?

Niisiis, kuna mul pole ette näidata ühtegi ausat muret, ei oska kaelasadanud meemipalli edasi loopida.

(Või peaksin vähemalt selle nimel, et julgeksin ka homme inimestele silma vaadata, siiski tunnistama, et muretsen Eesti majanduse pärast?)

Sulnis tagasihoidlikkus

Ema rahakott on kadunud.

Pumpernickel, kas sina tead, kus mu rahakott on?

Pumpernickel mõtleb veidi. Ning läheb trepimademe juurde. Tõepoolest, seal mu punane rahkott ongi.

Jumal tänatud, ma olin juba päris mures!

Jah, palun! kõlab reibas vastus.

Kõrgemad jõud olid otsinud kutsa kleepse. Neid, mida ajaleheputkast jagatakse.

Verejanuline ema

Täna oli tarvis suurem hunnik pesu triikida. (Mis teha, olen juba kord selline parndamatult vanamoeline naesterahvas, kes kohe teisiti ei saa!) Otsisin plaadiriiulilt välja DVD Wikmani poistega ja panin seltsiks mängima.

Kooliasjadega valmis jõudnud Lõvipoiss tuli elutuppa ning jäi huviga vaatama. Peale umbes kolmandat osa küsis:

Emme, kas siin filmis kedagi ära ei tapetagi?

Tjahh. Viimati, nädalavahetusel, triikisin koos Sherlock Holmesiga ja teinekord vaatame koos Lõvipoisiga esmaspäeviti Midsomeri kordusi ... ja tõsi ta on, diivaniseljatoel lebab järje koha pealt avatuna Peter Robin Pühendunud mees. Nii et ongi kummaline, kui ema vaatab mõnd filmi, kus vähemasti kolme seeria jooksul kedagi ära ei tapetagi.

Naine. Naine Ratastel

... saagu tänasest mu indiaaninimeks!

(Illustratiivne materjal siit.)

Mis värvi on esmaspäev?

Tänane varahommik algas väga tigeda Kõrrekesega. Kes oli tige terve maailma, eriti aga oma ema peale, kes eile õhtul sauna ees vedelenud rõivahunniku oli pesumasinasse pannud. Mingil teistele mõistetamatul põhjusel olid need ja ainult need riided ainsad kooliminekukõlbulikud ihukatted.

No tõesti, mida sa ikka loodad päevast, kuhu kohe hommikuks on vääritimõistmist välistavalt kirjutatud: HAMBAARST. Ja oleks siis veel minu enda hambaarst, kes on ilus ja lahke ja tore. Ei, muidugi saan ma igati aru, et just sellised inimesed peavadki oma geenid põlistama. Aga igal juhul olin ma ka täiesti isekalt mõnevõrra kurb, kui kuulsin, et minu hambaarst on jäänud sünnituspuhkusele... mis muidugi ei tähendaks et ma talle tegelikult kõigiti õnne ei sooviks... *

Oma lapsepõlvest mäletan ma mitut kurja hambaarsti. Ühte linnapolikliinikus ja teist koolis. Kooli oma oli pisike, punapäine ja tedretähtne. Ja väga tige. Nii et mingist ajast alates ma lihtsalt keeldusin suud lahti tegemast ja lõpuks ta jättis mu ka rahule. (Teil ei maksa kangekaelsuses minuga praegugi võistelda, ja lapsena olin ma veel kangekaelsem.)

Ei, tänane tohter polnud iseenesest tige ega hirmuäratav. Suu tegin ka kenasti lahti. Mulle tundus algul, et hambaarst pöördub tõe leidmiseks mingite kummaliste, kusagil paremast õlast kõrgemal asetsevate kõrgemate jõudude poole. Aga pärast selgus, et tegemist oli kaameraga. Vot nii peenelt käivad asjad tänapäeval! Arve oli 890 krooni. Peale oma hammaste digitaalset demonstratsiooni hambaarsti poolt, kes näis murelik kui mormooni misjonär, panin kohusetundlikult märtsiks kirja ka uue aja.

*
Täna oli peale poolenädalast pausi taas võimalik ujuma minna. Pesamuna oli nagunii Mamma juures ning koolist naasjad sai kah sujuvalt sinna suunatud. Kõige väiksema murena tundus mulle trikoo, mis eelmisel neljapäeval ujulasse ununenud. Tegemist oli iidvana, juba parandatudki rõivatükiga, mis mind lugematu hulga aastaid ausalt oli teeninud. Ujula unustatud asjade kast oli küll trikoosid täis, kuid minu oma seal polnud. Isegi kusagil Aura salapärastes sügavustes käidi küsimas -- aga mida pole, seda pole.

Mis siis ikka. Uue trikoo leidmine ei ole lihtne kunst. Üldiselt tuvastasin trikoonduses kaks äärmust. Spordipoe omad on mõeldud väga trimmis kehadele, pesupoodide omad on aga täis polstreid ja voodreid. Ausalt öeldes mina küll ei saa aru, miks on ujumiseks mõeldud trikool võimas pušš-appiv kiht. Rinnuliujumine omab püsivamat mõju. Ja vattide vahel on seda ju ebamugav teha. Sellist trikood, mis oli nagu minu vana, ei olnudki. Lõpuks jäi valik pidama ühele mittepolsterdatud isendile pesuosakonnas, võib olla ka seetõttu, et ei viitsinud enam spordipoodi tagasi minna (seal oli kah täpselt üks, mis sobis!). Aga üldiselt on trikoo-ostmine talvel võrdlemisi tülikas ja aeganõudev tegevus.

Ujuma ma täna ei jõudnudki.

*
Õhtul selgus muidugi, et Lõvipoisil oli kooliks õppimata. Inimeseõpetus ja kirjatehnika. Ja, tore-tore, tööõpetuseks oli tarvis väikest jogurtitopsi ja paela. Ma ei osta tavaliselt üldse jogurtit väikestes topsides! Siis meenus õnneks roheline kilekott ning asjaolu, et paar nädalat tagasi, kõhuviiruse aegu, sai tõesti vist mõned pudingud ostetud. Sellised õhtused (ema)rõõmud siis.

---
*Kui see juhtus mõned aastad tagasi esimest korda, teatas mu kolleeg mulle, et tema eluaegne juuksur näiteks suri ära -- ja see on juba tõesti tõsisem juhtum. Sest ilus, lahke ning tore hambaarst naaseb ju loodetavasti paari-kolme aasta pärast...