Meie kliimast, raamatutest ja üleminekuga liitmisest
Reede õhtul pidime plaanide kohaselt külla minema. Pidin sooritama Esimese Iseseisva Maantesõidu ja puha. Aga paraku osutus tõeks prognoos, et meie kliima ja viis tervet last ühekorraga on puhtalt kasuistiline võimalus. Althüppajaks osutus Lõvipoiss. Nojah.
Palavik on palavik. Nii et tänases kalendriruudus kirjas olnud kohtumisele kirjanikuhärraga jõudsid järeltulijaist vaid vanim ja noorim. Aga minek oli muidugi tore.
Kirjanikuhärra oli kirjutanud vahva raamatu. Varastatud oranž jalgratas. Kõrreke oli väga erutatud. Raamat oli Kalle Blomkvisti kõrval just see, mis sundis teda tulevikuplaanides korrektuure tegema. (Hüvasti, paleontoloogia! Tere, kriminalistika!)*
Pumpernickliga jõudsime kohale natuke hiljem. Vaatasime lund, lumekoristusmasinaid ning käisime haigele vennale jogurtit ja banaani otsimas. Banaanid olid liiga rohelised, aga Pumpernickel pani otsustavalt kärru värske Autode numbri.
Raamatupoodi jõudes vallandas Pumpernickel diskussiooni.
Näe, tita, ütles üks nii aastajagu vanem piiga.
Ei ole tita!, vastas solvunud Pumpernickel.
Vaidlus jätkus.
Pärast kirjanikuhärra juttu ja pildijoonistust sai Kõrreke oma isiklikku (kooli jõulunoos!) eksemplari autogrammi ja pühenduse. Kirjanikuhärra aga imetles Pumpernickli ajakirja vahelt saadud automudelit. Ütles, et oli seda poes näinud, aga tal olevat kodus vaid tütred. Näed siis. Selle peale pole ma veel ise tulnudki, et pojad on head seetõttu, et ettekääne autoajakirjade ostmiseks on omast käest võtta...
Kodus vaatas Lõvipoiss suusatamist ja õppis puudutud koolitunde järgi. Millest minu humanitaaariaju aru ei saa, on see üleminekuga liitmine. Et milleks seda vaja on? Muudab see midagi lihtsamaks? Lugesime koos reeglit:
Enne liidan nii palju, et 10 täis saab, siis liidan ülejäänud osa. Ülesanne.
9 + 2
9 + 1 =
10 + 1 =
9 + 2 =
Lõvipoiss kirjutas kohe esimese rea järele "11", teise ritta "10" ja küsis, kas ta peab nüüd "10" ja "11" kokku liitma ja kuhu tuleb kirjutada "21". Kui mõni mu blogi lugeja näeb sellises üleminekuga liitmises mingisugust mõtet, siis palun, andku teada.
Õhtul teatas Pumpernickel kell pool kaheksa, et ta on väsinud ja tahab Jippi ja Jannekest kuulata. Viimane on meil igaõhtune eufemism soovituse asemel magama minna. Näen siin mõningast kogemust omava lapsevanemana vihjet, et ka Pumpernickel võib olla meie kliimale kohaselt haigeks jäänud. Õhtul veel palavikku polnud. Aga tema ongi seni ainus, kel meie perest see viirus veel põdemata.
Pärast lugesime suurematega õhtujutuna Tom Sawyerist peatükki, milles Indiaani Joe tapab doktor Robinsoni ja teeb Muff Potterile selgeks, et hoopis tema on mõrtsukas. Ja siis meenus päevane kirjanikuhärra kahtlus, et kas oli ikka õige kirjutada jalgrattavaguse loos sellest Tähtvere pätipoiss Leost, kes paari koerahaugatuse peale ehmunult taganeb... Aga lastele tundusid mõlemad lood põnevad. Tõsi, Kõrreke nautis vist siiski pisut enam Tomi ja Becki kihlumise lugu. Ei tea, kas seda omaaegset filmi saaks veel kusagilt näha?
*Muuseas, ma ise tahtsin kah lapsena vahepeal detektiiviks saada. Noh, pole viga -- ka õpetaja ning kolme lapse emana leiab aeg-ajalt antud vallas rakendust.
Labels: järjest loe, kuidas me elame