Võimalusi uinumiseks ja ärkamiseks. Variatsioonid II

Nõnda. Kuni kestis jalgpall, pidas Lõvipoiss (kui tulevane jalgpallistaar) oma pühaks kohuseks igal õhtul teleka ette maga jääda. Ühe mängu ajal oli ta juba hümnide mängimise ajaks unemaal...

Eile pidas ta siiski esimese poolaja alguse vastu. Ta oli otsustavalt Saksamaa poolt. Miks täpselt, ei osanud ta ise kah põhjendada, aga ma kahtlustan, et ehk seetõttu, et seal mängis üks tema peaaegu-nimekaim. No ma ise olin samuti siis eile õhtul solidaarsusest oma pojaga Saksamaa poolt. (Muidu olen aastaid olnud Portugali fänn -- veel aegadest, kui seal mängisid Abel Xavier ja Vitor Baia ja Pauleta ja Deco ja Luis Figo -- ning Nuno Gomes oli noor mängija... )

Igal juhul, kui ta täna hommikul minu käest tulemust uuris, lohutas ta end, öeldes: aga hispaanlased lõid ju AINULT ühe värava.

Aga enne, kui hommik sinna maale jõudis, oli jõudnud juba ka mitu muud asja juhtuda.

Esimene tuvastatav hetk tänasest hommikust: minu tuppa ilmub Kõrreke, kes teatab kõvasti, selgelt ning rõõmsalt: Emme, kell on juba veerand seitse!

Aga teine üllatus ootas mind kummutil (no jäin Kõrrekese reipast äratusest hoolimata siiski veel mõneks ajaks uuesti magama) -- Lõvipoiss oli pannud sinna minu jaoks ühe mureli. Kes ütles, et meie kodus ei tooda hommikuti mureleid voodisse?

Kõrrekesega esmaabikursustel

Miks koos Kõrrekesega? Aga loomulikult selleks, et mul, nõrganärvilisel, keegi toeks oleks. Kui eelmistel kursustel oli läbiviiaks nais-esmahäbistaja, siis sedakorda oli tegemist meesterahvaga. Kaheksa tundi kulusid kui linnutiivul, kulminatsiooniks hetked, kui instuktorionu etendas surnut -- kokku neljal korral, eriti elamustpakkuv oli etüüd lämbumissurmast. Kogu omandatud tarkust siia bloogi üles riputada on muidugi ilmvõimatu. Aga mõningane hea nõu kulub ju sullegi, armas lugeja, marjaks ära.

No näiteks:

*Abielu kahjulikkusest: Mul on endal mitu tuttavat sellist, kes abielusõrmusega tõmmanud sõrme otsast ära.

*Rongiõnnetusest: Selle toriseja kätte sai see jalg siis.
Mees teeb silmad lahti.
-Mis mu jalgadega on?
-Mis on, mis on. Kurat, üks on mul kaenla all.
/Powerpointis vastavateemalised fotod. Üks noor naesterahvas tõuseb ja suundub ukse poole./
No ja siis pärast öeldakse, et Parveka kursustel keegi minestas ära. Ärge, kurat, kaugele minge. Jääge mulle siia silma alla. Tulge pikali, tõstke jalad kõrgemale.


*Käepärate vahendite kasutamisest:
No tõmbab lartsti! käe maha. No kuhu sa seal žguti paned! Ei käi ju põllul, esmaabikarp hammaste vahel! Siis klemm peale ja tampoonid!


*Tekst ekraanil:
Kes räägib, et žgutti pole vaja, on loll!!! (kogemus)

*Esmaabi-alane õppetöö jätkugu koduski:
Kodustes tingimustes, täna, võite katsuda reiearterit. Öelge, et see on õppeaotstarbel, et teist valesti aru ei saadaks.

*Miks ei maksa jätta jäsemeid vedelema?
Rongiõnnetus Tartu vahel. Kõik tuli kaasa võtta. Ükskord siis oli, jalga üles ei leita (sõitis siis rongiga kaasa). Pärast politsei ikka leidis üles. Muidu, kujuta pilti, tuleb koer, jalg hambus.

*Kuidas eristada luumurde?
Kui on kinnised, valgub nagu till verd täis.

*Vahepeal ka mõni lohutav fakt:
Ausalt öeldes, Tartu Ülikooli Kliinikumis on ortopeedia küllaltki hästi arenenud. Neid operatsioone tehakse nii hommikuti, pärastlõunati kui ka öösiti.

*Kust leida sobiv spaatel sõrme lahastamiseks?
Saada keegi poodi. Eskimo jäätis, süüa kiiresti ära, võtad spaatli ja fikseerid sõrme kiiresti ära.

*Mida teha, kui aju on väljas?
Kui aju on väljas, ära avalda ajule survet, vaid toesta.

*Kes on süüdi?
Kõige suurema verivorsti /näitab kahe sõrme vahel, kui suure/ -- oli Rakvere verivorst -- olen nii suure välja tõmmanud. Millega on kõige rohkem probleeme olnud kiirabis -- kui verivorst välja jätta -- on lapsed, vanainimesed ja apelsinid. Nüüd keelati vist ära.

*Abi osutamise kuldreegleid, kirjas kenasti powerpointis:
Ära ole sadist! Abivajaja võib olla masohhist.

*Teguritest, mis võivad minestamist soodustada.
Näiteks alatoitlus -- nagu mina /instruktori näol oli tegemist Tõelise Eesti Mehega, no mitte rohkem kui kahekordses normaalkaalus/ -- näljapaistetuses.
Kõrreke ehmunult: Näljapaistetus?
Instruktorionu: Ah, ole vait!

*Kursuste praktilises osas demonstreerib instruktor meile uhkusega oma kolmnurkrätikuid:
Muuseas, need pätsasin NATOlt ära.
Kõrreke huviga: Mida tähendab pätsamine?
-- Noh, võtsin laenuks, selgitab instruktorionu.


Ei minestanud. Kuigi, erinevalt Kõrrekesest, fotosid kah erilise huviga ei vaadanud. Eriti ei vaadanud pilti silma pöördumatu kahjustus happega.

Testi tegin samuti ära.

Kodus õnnestus Kõrrekese jalg siduda palju suurema professionaalsusega, kui ma seda varem oleksin teinud. Palun väga, vastavad kursusedki läbitud. -- Ehkki, ma ei taha sellega nüüd ütelda, et te minu peale igas olukorras väga kindlad võite olla. Sest alati ei pruugi külma närviga Kõrreke minu kõrval olla.

Meditsiinilised küsimused

Tütar Kõrreke kurtis valutava jala üle juba mitu päeva. Esialgu ei tundunud olevat midagi hullu, kuid täna märkasin, et mu laps lonkab. No nii. Küsimus, kuidas saada lonkav laps traumapunkti, lahenes tänu kavas olnud sõidutunnile ja lahkele sõiduõpetajale. Sain harjutada kodus ülesmäge tagurpidi boksi ja haigla juures lihtsalt boksi ja kohal me olimegi.

Traumapunktis ukse taga oodates leidis ka vastuse küsimus, mis siis ikkagi juhtus Kõrrekese jalaga. Oli käinud salaja kõrgest kapist šokolaadi näppamas ja kukkunud. Traumapunktis sain ka ise väikese mälutreeningu osaliseks (lapse isikukood õnnestus peast tuvastada teisel katsel).

Kõrrekese diagnoos: sidemete venitus. Ravi: kolm jääpurikat. Noh, kästi külma peale panna ja rahulikult olla. Viiamne on muidugi Kõrrekese puhul küllaltki problemaatiline. Side pandi ka peale. Koju sõitsime taksoga.

*
Homme hommikul lähen ise esmaabikursustele -- juhiloa saamise tarbeks tuleb mul selliseid läbida. See on mu elus juba teine katse. Esimene kord oli natuke vähem kui kolme aasta eest ja lõppes täieliku fiaskoga. Kui Esmaabi-Tädi jõudis silmavigastuste kirjeldamiseni ning tõi kuuldavale sõnad ja silmamuna oli punane nagu kirsimari, kadusid nii tädi kui klassiruum silmist. Ka kõrvust ning muudest meeltest. Mõningase aja pärast tajusin, et laman, pea kellegi tundmatu süles ja jalad kellegi teise poolt üles tõstetud, ning kuulsin läbi udu, et keegi küsib mu nime. Olin minestanud esimest ja viimast korda elus. (Viimast väidet võin muidugi homme õhtul täpsustada.) Noh, igal juhul hea näitlik õppevahend teistele toonastele kursuslastele. Minu protesteerimisest hoolimata viidi mind haiglasse, pandi lebama, tehti mõningad peened uuringud (ühes topiti mind peadpidi justkui lendavasse taldrikusse) -- aga midagi patoloogilist siiski ei tuvastatud. Ma loodan lihtsalt, et homsete kursuste programmis pole ette nähtud silmavigastuste detailset kirjeldamist...

Suur Vend ja Väikevend

See õdede ja vendade värk on minule üksiku lapsena alati kuidagi müstilisena tundunud. Tähendab, väiksena olin ma oma üksiklapse seisusega huvitaval kombel rohkem rahul kui praegu. Õe-igatsus on aastega üha süvenenud. Selline lapsik mõte, et kui mul oleks õde, siis oleks ma hoopis teine inimene (no nagu Petškin arvas jalgratta kohta). Eriti võimas tundub kolme ühest soost lapse sündimine ühte perre. Kuigi, nagu kunagi juhtis mu tähelepanu tuttav kolme tütre ema, on näiteks muinasjuttudes kolme tütre puhul noorim alati see kõige ilusam, targem ja parem, kolme venna puhul on aga viimane see Loll-Ivanuška.

Meil on siis õde ja kaks venda. (Seda komplekti võib muidugi jagada ka kaks suurt ja väike, kuid praegu pole see siinkohal teemaks.) Mõtlesin huviga, et kuna asendub venna sünni järgne uudishimu tüüdatusega, kuid seni pole see veel kätte tulnud. Lõvipoiss on erakordne Suur Vend. Räägib, kuidas varsti saab Pumpernickel temaga koos Aurasse meestepoolele tulla. Temaga kahekesi koos saunas käima hakata. Kui Pumpernickel omaette mõnd laulukest leelutab, ütleb: ta laliseb nii armsasti. (Kusjuures mina omal ajal oleks iseteadliku kuueaastasena pigem häirituna ühmatanud sellise laliseva titeka peale...) Väikevend saab aiast kõige esimese punase maasika. Väikevend saab alati lakkuda peale vahukoore või kohupiimakreemi tegemist mikseri vahustamislaba, teise saavad korda mööda endale suuremad. Lisaks püüti eile osavalt kinni ka trepist kukkuv väikevend, kes tänu Lõvipoisi sekkumisele saab suure muhu asemel väikese (Lõvipoiss ise tunneb end muidugimõista elupäästjana).

Ning viimatine Lõvipoisi avaldus oli eriti paljulubav -- väikevennale lubati koguni kombed selgeks õpetada. Suur Vend ütles: ma õpin nüüd ise kõik kombed selgeks ning õpetan Pumpernicklile ka.

Mõnikord mulle tundub, et Lõvipoiss on enda õlgadele võtnud liiga suure koorma. Kuigi ta on teinud seda ise, ilma minupoolse surveta. Ja siis ma meenutan oma esimest muljet Lõvipoisist -- erinevalt Pumpernicklist, kes sündis omas kodus, sündisid kaks suuremat last haiglas минздрав-linade vahel -- esimene mulje oma esimesest pojast oli: see siin on küll üks turjakas sell. Aga rahustavana mõjub see asjalikkuse kõrval igapäevaselt ehk rohkemgi nähaolev lollitaja, Power-Ninjade fänn ja tulevane jalgpallur, kes praegu on viimaste nädalate tava kohaselt jäänud kohustetundlikult jalkat vaadates teleka ette magama. Ühesõnaga, igati normaalne Suur Vend.

5 -2 kassi

Täna jõudis kätte lõpuks see päev, kus isegi meie pere (v.a. Lõvipoiss) jõudis konsensusele kassipoegade äraandmise vajalikkuse küsimuses. Kuna virtuaalpakkumine näis oluliselt nõudlust ületavat, ei jäänud muud üle, kui minna koos Kõrrekesega turuväravale. Ainult Lõvipoisi jaoks oli paljas mõte sellest, et kassipojad üleüldse ära antakse, vastuvõetamatu ning tema otsustas koos Pumpernickliga Mamma juurde jääda.

Olime kohal umbes natuke peale kella üheksat hommikul. Esimesed poolteist tundi tundsid kasside vastu huvi inimesed, kel endal kodus olemas 1-17 kassi. Üks tädike näiteks tiriti ta täiskasvanud tütre poolt väevõimuga kättpidi eemale, selgitades meile vabandavalt: emal on kodus juba kuus kassi.

Käis ka muud sorti veidrikke. Näiteks üks meesterahvas algklassiealise tütrega, kes selgitas pikalt ja laialt ja korduvalt, kuidas koolilapsed ostavad katsete jaoks loomi kokku. Siis vana mees, kes ütles, et kass on püha loom ning et me ei tohiks neid üldsegi ära anda. Paljud alustasid huvitundmist küsimusest palju maksab.

Peale meie oli veel üks vene tädike, kes müütas oma pärsia kassi poegi ja siis veel keegi prillitatud proua suure hulga kutsikate, merisigade ning ühe kassipojaga.

Esimesena leidis kodu meie väike must panter. Tuli üks turske meesterahvas, teatas oma perekoonale, et selle molu võtmae ning peale turulkäiku võtsidki. Uueks nimeks sai meie pantrike Molu.




Järele olid jäänud veel kaks emast. Üks, valgeke, oli täpselt ema Siisi koopia. Ja siis veel Triibik. Ülimalt aruka ja ilusa näoga väike kassiplika, minu enda salajane lemmik.

Aga enne, kui saime uuesti kassikauplemise juurde asuda, jõudis meieni turukordnik, kes ütles, et meie peale oli kaevatud -- piletita kauplemine (no täitsa naljakas, kuna kassid otsisid head omanikku ning mingit äri meil polnud plaaniski). Läksin siis piletit soetama, selgus, et kaebajaks oli olnud prillitatud proua. Lisakaebuseks oli olnud ka asjaolu, et kasse müütab laps, kel pole vastavat pädevust (tõesti-tõesti, Kõrreke oli olnud kassidega üksi viis minutit, kuni tualetis käisin). Sain siis pileti, kus kirjas, et mina, Iibis, aadressiga see-ja-see, tohin kaubelda tänasel kuupäeval turuväravas koduloomadega ning läksin Kõrrekese juurde tagasi. Selgus, et vahepeal oligi vastava pädevuseta Kõrreke andnud ära Triibiku ühele pisikese plikaga noorele emale.

Viimaks leidis kodu väike musta laiguga valgeke. Üks noorsand, olekult üsna Lõvipoisi sarnane, kes oli koos oma kena emaga, ei saanud meie kiisult enam silmi ning nii nad kolmekesi, pisikene kass poisi süles, meilt ka lahkusid.

Kokku saime oma kiisudele kodud umbes kahe ja poole tunniga. Loodame, et ikka head kodud! Siisi aga käib ja kuristab, otsib oma elumere lainetele suundunud lapsi. Ka Lõvipoiss, muidu nii vapper, nuttis natuke. Üks pojuke on veel küll meil, talle tullakse järele peale jaani. Aga kui nüüd mõni kassisõber end veel kassituna tunneb, võtke aga lahkesti ühendust. Mamma kassil Martal (meie Siisi tütrel eelmise aasta pesakonnast) on samuti neli pojukest -- kaks valget musta lauguga ja kaks mustavalgekirjut. Nii et andke aga teada oma vastupandamatust kassisoovist!

Huvitav igavus. Teiste mõtete najal

Sirvisin täna üht kevadist Vikerkaart, kust jäin huviga lugema Epu arvustust Õnnepalu Flandria päevikutele. Ja seal oli muu seas kirjas, et igavust on põhjendamatult alahinnatud. (Sõnastus pole ehk täpne, kuna Tammelinna raamatukogust oli see Vikerkaar, nagu ka Flandria päevikud, paraku välja laenutatud.) Olen sellele viimasel ajal, kui mu tegevus on määratletav sõnapaariga lapsega kodus, palju mõelnud.

Ühest küljest liigub elu niiviisi staatiliselt, päevhaaval. Muutused on märgatavad, kui võrdled tänast päeva aasta või kahe aasta taguse ajaga. Lapsed kasvavad. Täiskasvanud nende ümeber teisenevad, muutuvad, kaovad, vahetavad dimensiooni. Ema kui selline on muidugi suhteliselt stabiilne nähtus. Sestap on naise (minu meelest just tingimata naise!) elu kulu kohta öelnud väga tabavalt Ellen Niit: Aastad lendavad imeruttu,/ainult päevad on pikad vahel.

Iga päev pisut isemoodi. Mõnel päeval on lapsed mõnusamad, teisel turtsakamad. (Siis kinnitan endale -- ja mõnikord lastele ka -- Tiia Toometi võrratust Kuidas panna nööpe-raamatust pärit lauset: Kõik lapsed on alati head, isegi siis, kui nad vahel halvad on. Sest nii ju ongi.)

Jah, emaksolemine tähendab lisaks igapäevarutiinile või koguni mõningatele tõelistele vasakujalapäevadele ka lugematul hulgal kallistusi, musisid, mõttevahtusi, ettelugemisi. Või õigupoolest on ka need osa igapäevarutiinist. Võib olla koguni siis igavusest. Nii lihtne on paika panna -- olgu siis kõrvalseisja või koguni nendesamade laste isa poolt -- väikeste laste ema on igav.

Elu rütm sellel lastega-kodus-ajal on lihtsalt teine. Ühest küljest on palju aega mõelda, jalutuskäikude või lapse une ajal. Teisalt on su elus hulk pisiasju, mis lihtsalt tuleb ära teha/korraldada, ning selliste asjade hulk suureneb loomulikult koos laste arvuga. See on selline isemoodi aeg. Aga kokkuvõttes ikkagi vaid üks etapp elus, selline igavuse kogemust andev etapp.

Seepärast on mulle tundunud, et Alliksaare paljutsiteeritud on ainult hetk, milles viibime praegu, räägib iseendale vastu. Hiljem nendib ta ju isegi: Ei ole mõttetult elatud aegu./ Mõte ei pruugigi selguda praegu. Mõnikord on sellisest kinnitusest aga vähe abi. Ütled ju endale küll, et omandad igavuse kogemust, kuid tegelikult tahaksid olla mujal ja teha Tõelisi Asju. Ehitada üles süsteeme, kirjutada raamatuid. (Vähe abi on ka nendel aegadel, kui elu tundub nii raske elada. Selline tõeline hädaorg.)

Nii et selle huvitava igavusega on lood päris huvitavad. Üks päev kulgeb teise järel. Jäädvustatud saab mõni naeratus fotole, mõni niisama-hetk mõnda kirja või siis bloogi. Enamasti ei peegelda need hetked igavust, pigem on selline paraadpilt. Mõni pidu, mõni reis, naeratavad õed-vennad, naeratavad lapsevanemad. Aga kuidas siis tegelikult portreteerida huvitavat igavust?

60/60!

Kui keegi nüüd aru ei saa, mida ma sellega ütelda tahan, siis selgitan lahkesti: see on minu autokooli teooriaeksami tulemus.

Võimalusi nii uinumiseks kui ärkamiseks. Variatsioonid

Iibisepesas võib üllatus tabada sind hommikul ja voodiski. Kui kellelgi seostub nüüd sõnapaar hommik ja üllatus millegi romantilise, noh näiteks rooside või voodissetoodud kohvitassi või muu seesugusega, annab see tunnistust vaid fantaasia piiratusest. Täna hommikul -- kui magamaminek oli veninud poole öö peale -- liiklustestid, viimasel minutil meenunud kassiliiv ja roheline kilekott ja siis veel tavapärane nõudepesumasin- + lihtsalt-pesumasin-rutiin -- no vot, igal juhul üritasin ma hommikul kõige kiuste magada. Pomisesin läbi une kiidusõnu Kõrrekesele, kes tuli mulle teatama, et on tubli olnud ja nõudepesumasina tühjendanud. Kiitsin takka ka Lõvipoisile, kes kutsus Pumpernicklit enda autodega mängima. Ja magasingi veel hea tüki aega. Ärkasin läbi une kostva solina peale. Sain aru, et Pumpernickli ja Lõvipoisi ühine automäng oli igal juhul läbi.

Pumperickel kastis meie hiina roosi. Raamatukogutoa põrandast võis järeldada, et ta oli seda juba üksjagu aega teinud. Vannitoas meenusid mulle Tjorveni sõnad Melkerile, kui viimane seadis sisse veerenni: Ei, terve köök veel mitte! Kõigest lävest saadik! Meil polnud tegu küll köögi, vaid vannitoaga, ning nii veetsingi ärkamisjärgse veerandtunni vannitoa põrandalt vett potti väänates.

Kokkuvõtteks võib öelda, et põrand sai puhtaks ning hiina roos kastetud. Omad head küljed on pea kõigel, eriti tagantjärele vaadates.

*
Lõvipoisi elu, eriti õhtuti, käib seevastu jälle jalgpalli tähe all. Igal õhtul, peale unejuttu, kolib ta diivani ette ning jääb kohusetundlikult jalgpalli vaadates magama. Ning alati vannutab ta mind hommikul talle kindlasti ütlema, kes võitis. Kelle poolt olla, otsustab ta kohe mängu alguses. (Ükskõikne pole ta kunagi.) Ja kui siis tema soosik võidab, on tal hea meel, kui aga kaotab, kurdab ta järgmisel päeval kõigile oma pettumust. Mõnikord ka mitu päeva (näiteks kui Venemaa võitis Kreeka).

Homme, tundub, saan teda rõõmustada, seekord Austria (mida Lõvipoiss kangekaelselt Austraaliaks nimetas) ja Saksamaa matšis oli ta igal juhul Saksa poolt. Aga praegu tuleb noor jalgpallihuviline küll oma voodisse viia.

Eesti mees väikest vihma ei karda!

Mõni päev tagasi tuli lastega ette võtta üks rattasõit väikese vihmaga. Kartsin, et Lõvipoiss ning Kõrreke hakkavad virisema, kuid midagi sellist ei juhtunud.
Lõvipoiss kommenteeris hoopis:
Tõelisele Eesti Mehele ei tee selline vihm midagi! Vaatab üle õla vilksti õe poole. Ega Tõelisele Eesti Naisele ka!

Papa sünnipäev

Juuni keskpaik on olnud meie peres alati suve alguse selge tähis. Papa sünnipäev on siis see punkt. Kool on selleks ajaks läbi -- Mammal ja Papal õpetajatena, ja noh, mina mõned aastad enne Pumpernicklit ju samuti. Ka mitmesuguseid koolilapsi on meie peres pea alati leidunud ning ka lasteaialapsed on suviti ikka kodust elu nautinud.

Täna oli siis esimene Papa sünnipäev ilma Papata. Sõitsime kohale ratastega. Ilm oli selline, nagu sel ajal ikka. Mõni aasta on olnud natuke rohkem päikest, siis jälle vihma (paaril korral on igasuvine aiapidu ka tuppa kolinud). Sageli on kaasnenud Papa sünnipäevaga jalgpall.

Olid sugulased, oli grillimine ning kook ja jäätis. Kõrreke ja Lõvipoiss mängisid sugulaspoiss Juliusega, et nad on perekond Terasmaa -- isa Oskar (Julius), ema Lotte (Kõrreke) ja poeg Bruno (Lõvipoiss).* Poja vanusteks olid järgemööda kolm, kaheksa ja viisteist aastat. Mäng toimus Papa järelkärus ning selleks tarvitati tekke, patju, raamatuid ning nukunõusid. Võib olla oli veel midagi, mida vanemliku silma eest targu varjul hoiti. Milles mäng seisnes? Kindlasti loeti päeval ette raamatuid ja söödi, öösiti magati teki all. Pumpernicklit kui segavat elementi mängu ei võetud -- väikevendade kurb saatus. Peo lõppedes vahetati mobiilinumbreid (loodame, et reidikontode aeg jääb veel kaugele...)

Suured meenutasid Papat ja tema sünnipäevi. Selline tunne oli, et kohe-kohe astub ta ise verandalt välja. Mamma rääkis maja ehitamise aegadest, kui valmis oli kaks tuba. Ühes elasid tema ja Papa ja teises Papa vanemad. Mamma ja Papa on alati tundunud selline üksus. (Pidevalt taban iseeendki ütlemas lastele: lähme nüüd Mamma ja Papa poole). Nüüd on Mamma üksi. Oma hoolitsetud aia, rabarberikookide ja kassidega.



--
*Siinkohal on nimede kokkulangevus teatud filmi ja raamatuga on juhuslik, parimal juhul on tegu kunstilise üldistusega.

Elu läheb edasi. Kassid ja jalgpall

Meie kodus elab praeguse seisuga viis kassi. Varsti on nad vallutanud terve maja, ronivad trepist nii keldri- kui ülakorrusele. Kogu elamine on karvatuuste täis. Pisikesed, aga muidu nagu päris. Kassipoeg on pesemissituatsioonis, ütles täna Lõvipoiss. See tähendas siis, et kassike pesi end. Väike Pumpernickel on õppinud ütlema kass, kuid lisab kohe juurde auh-auh.

Lõvipoiss vaatab ülima huviga jalgpalli. Täna tundis huvi, kust jalgpallurid raha saavad. Kui ta mõistis, et rahaküsimus on neil korraldatud, avaldas ta kohe soovi jalgpalluriks saada, kui suureks saab. (Praktiline mõtlemine ei jäta Lõvipoissi üldiselt üheski olukorras maha.)

Veel tundis huvi, kas need lapsed, kellega nad koos staadionile tulevad, on nende endi omad. Ütlesin, et pole. Kõrreke lisas: Nad hangivad need kuskilit mujalt.

Hetkel tundub siiski, et uni murrab lõpuks ka suurima jalgpallifänni, Lõvipoiss on diivanil tukkuma jäänud. Aga pean siiski teleka lahti hoidma, muidu ei oska ju kohe hommikul öelda, kes võitis. Lõvipoiss on igal juhul Hollandi poolt, kuna Prantsusmaa jalgpallurite rivi nähes jäi ta umbusklikuks, kui väitsin, et Prantsusmaa on ka Euroopa riik.

Lahkumine

Istun praegu Papa laua taga. Papa ise ei tule siia enam kunagi.

Ta läks öösel kell 3. Haiglas ja voolikute küljes.

Lõvipoiss ütles: nüüd on mul üks inimene ja üks loom, kes on surnud -- kass Loori on see loom.
Papa läheb nüüd koos teistega ja jääb ootama mõnda titat, kelle sisse minna. Ootab koos nendega, kes ka täna surevad.

Läks õue ja küsis, kas Papa on pilve peal. Arvas, et kosmoses ei ole, sest muidu sõidaks rakett ta puruks.

Papa väga korras laual on noodid, mõned arved, prillid. Seinal on viis riiulit viie akordioniga ja mandoliin. Öölaual on soolaküünal, inhalaator, tabletikarbid ja poolik veeklaas. Riiulitel on korralikult virnadesse laotud noodid. Üks teekond on lõppenud.

Aeg ja põlved. Meie Papa

Selle nädala esmaspäeva hommikul läks Papa jälle haiglasse. Seekord neerudega. Papal on tulnud oma tervise tõttu viimasel ajal sageli haiglas olla, nii et mõneti oleme me kõik sellega juba harjunud.

Meie lastega pidime minema jälle Mamma juurde, lapsed olid juba ammu seda soovinud ning mõtlesin, et kasutan siis ise võimalust ja käin Auras ujumas. Läksime ratastega, ning valgusfoori juures ratta pealt maha tulema hakates õnnestus mul takerduda rattaluku taha ja korralikult kukkuda. Püksid läksid katki ja Pumpernickel hakkas suure häälega nutma. Jõudsime kohale, andsin lapsed üle ning väntasin ise kodu poole tagasi (pükse vahetama). Kodus avastasin, et lisaks pükstele olin üsna põhjalikult katki kukkunud ka oma põlved. Kuna veritsevate põlvedega ujuma ei minda, oli mul tekkinud ootamatult umbes paar tundi vaba aega. Pesin puhtaks alumise korruse põrandad, lugesin täiesti segamatult kirju ja mõnda lemmikblogi. Siis mõtlesin, et võiks ikkagi veel midagi teha või kuidagi teistmoodi olla. Et kui juba on kord selline (lapse)vaba aeg. Sõitsin kesklinna ning jõin Pierre'is kohvi ning sõin ühe trühvli. Lugesin sinna juurde üht kevadist Akadeemiat.

Hiljem, kui olime oma pesakonnaga juba koju vändanud, rääkis Lõvipoiss: Ma loodan, et Papal läheb kõik hästi. Et ta ei sure ära. Ärgitasin teda ning Kõrrekest Papale helistama (mida nad ka tegid) ning rahustasin -- loomulikult läheb kõik hästi.

Teisipäeval selgus, et plaanitud operatsioon oli ka sel päeval edasi lükatud ja õhtul oli teada, et Papa on viidud intensiivravisse. Kuni neljapäeval saabus meile Mamma, kes ütles, et Papaga on asjad väga halvasti.

Ma pean teda nägema, teadsin. Haiglas tehti Papale parasjagu mingit protseduuri. Õde saatis mu arstide tuppa ootama. Istusin seal oma katkiste põlvede jaoks ilmselt liiga lühikese kleidiga, kui tuli Arst. Paks ja tähtis.
Mis teie põlvedega on?, hüüatas ta sisenedes.
Seletasin siis nii kukkumist kui ka seda, et soovin oma isa näha. Arst ei tahtnud seda lubada. Aga lõpuks mind siiski korraks lubati. Isa lebas voodil, torud kehaõõnsustest välja paistmas. Õieti oli see muidugi isa keha, küll veel kliiniliste parameetrite järgi elus. Midagi hirmsat selles vaatepildis polnud, see teadmine ise oli valusam. Mitte puutuda! karjatas õde, kui õrnalt isa juukseid silitasin. Rohkem ma ei puutunudki. Minu jaoks oli see isa nägemine siiski tähtis. Ma muidugi saan aru, et asjad ei käi päriselt niimoodi nagu ameerika haiglaseriaalides, kus pereliikmed nii surijate kui sünnitajate ümber (mõlemad ühtviisi aparaatide külge aheldatud) hamburgerit söövad ning kokakoolatopsiku hingamisaparaadile toetavad, kuid minu jaoks oli siiski arusaamatu, milleks oli tarvis keelata mul isa näha. Pärast küll Arst seletas kenasti isa olukorra kohta.

Täna hommikul helistas Mamma, kes vajas abi internetipangagaga toimetulekul. Neil on jah Papa seni kõik sellised asjad korraldanud. Ütlesin, et tulen kohe appi, kuid kui minekuks läks, tahtsid nii Lõvipoiss kui Kõrreke samuti kaasa tulla. No eks me siis väntasime üheskoos. Jätsin lapsed korraks lasteaeda (kus keegi neist tegelikult enam/veel ei käi) õue mängima ja käisin ´haiglast läbi. (Lasteaed ja haigla on kõrvuti). Kõik on muutusteta.

Mamma juures lahendasin edukalt mõistatuse, mis seisnes Papa märkmetest pangaparoolide kindlakstegemises. Sain Mamma soovitud asjad tehtud ning küsisin, kas Mammal pole midagi selle vastu, et käiksin lõpuks siiski Auras ujumas. Mammal polnud. Käisin ainult kodust läbi ning panin kotti trikoo ja pesemisasjad. Olin hommikul, üldse mitte rattasõidule või kaasinimeste esteetilistele tundmustele mõeldes, tõmmanud selga sama kleidi, mis eelmisel päeval. Püsti seistes on see piisavalt pikk, et suured punased koorikud põlvedel kinni katta, aga vändates, jah, ei ole küll midagi võimalik varjata. Nii et kõik inimesed tänaval jõllitasid mu põlvi, ja kahjuks ei saa ma ka kõige parema arvamise juures oma veetlevast isikust seda siinkohal komplimendina tõlgendada.

Mamma juures tagasi olles selgus, et Pumpernickel seal magama jäänud polnud. Oli võtnud paberkotist välja küpsised ning teinud kotist endale mütsi, söönud mehise portsjoni hernesuppi, hüpanud batuudil ning käinud kogu aeg ringi nii majas kui aias ning korranud otsides: Papa, Papa, Papa. Minu saabudes ronis ta mulle sülle, sõi veel koos minuga natuke hernesuppi ning Mamma absoluutselt oivalist rabarbrikooki ning jäi, koogine käsi minu juukseid sikutamas, mulle sülle magama. Võtsin käe oma juustest välja ning panime vennikese diivanile pikutama. Läbi une kruttis ta omaenda juukseid. Seal ta siis magas, pisikene ja heledapäine (kahel tumedapäisel vanemal). Ka Papa oli noorena heledapäine ning Mamma ütles, et oli samamoodi läbi une oma juukseid kruttida tavatsenud.

Missuguses ajas viibib praegu Papa, seda mina ei tea. Ei tea ka keegi, kui palju talle seda aega on jäänud. Järgmisel nädalal on ta sünnipäev. 69. sünnipäev.

Harju varjudega. Nende taga peab peituma valgus*

Ühel hetkel leiad end olevat pisarteorus. Nii suured kui väikesed rütmid näivad olevat täielikus madalseisus. Öösel oled kurb ning ei saa uinuda enne poolt kolme. Ärkad esimest korda Pumpernickli nutu peale enne kuut. Pojake on kõlkumas voodivõrede otsas, kust ta unise peaga ei saa ei edasi ega tagasi. Võtad ta kaissu ning mõninga aja möödudes õnnestub uuesti magama jääda. Teist korda ärkad umbes pool tundi hiljem suuremate laste tüli peale, mis on jõudnud kõvasti tuure koguda. Pumpernickel nutab lohutamatult, kuni saab kätte oma kamaportsjoni. Suuremad lapsed lähevad uuesti tülli, kuna ühe arvates võtab teine kama sisse liiga palju suhkrut. Suhkur aetakse maha. Lähed organiseerima koristustöid, ning seni on Pumpernickel enda kausitäie lauale kummuli keeranud. Kõrreke solvub söögilauas venna peale ning marsib üldse minema. Peale hommikusööki tabad Pumpernickli kassipoegi kiusamast. Seejärel tabad Lõvipoisi (kes tavaliselt kunagi nii ei tee) Pumpernicklit kiusamas. Varsti märkab nüüd juba elu ebaõiglusega leppinud ja uuesti hommikust sööma tulnud Kõrreke, et Pumpernickel on urgitsenud (naiivse ema arvates lapsekindlalt) suletud ravimikapist välja jalgade desinfitseerimiseks kasutatava pumppudeli ning pihustab parasjagu pudeli sisu endale suhu.

Aga lõpuks saab hommikukohv valmis. Meega. Lapsed keedavad endale kakaod. Väljas paistab päike. Võtame kiisuteki, joogikruusid ning läheme terrassile. Mulle on näppu jäänud üks raamatukogust toodud raamat, mille kohta esitan lastele ultimaatumi: kas hakkame lugema või viin raamatukokku tagasi. Hakkasime siis lugema. Raamatuks oli Ellen, Milda ja Pavarotti (autoriks Margareta Lindberg). Raamat, mis oli meil riiulis seisnud nädalaid, osutus tõeliseks tujutõstjaks. Midagi nii lõbusat polnud me ammu lugenud. Pumpernickelgi puges kaissu kuulama ning naeris koos teistega täiesti õigetel kohtadel. Lugesime esimese hooga pool raamatut läbi. Siis riputasin kuivama pestud pesu; mulle kohe meeldib suvise päikese ja tuule käes pesu kuivatada. (Kes ei usu, kui ilus võib olla nööril kuivav pesu, see vaadaku siit: http://www.amishphoto.com/gallerylaundrylines.htm) Lapsed mängisid. Pumpernickel kallistas Lõvipoissi ja andis talle musi.

Pealelõunal läksin Pumpernickliga väikesele rattasõidule. Suured ei tahtnud kaasa tulla, neil oli omavahel nii põnev mäng pooleli. Pumpernickel sõitis kaubamaja liikuvate treppidega ning oli vaimustuses. Ajas mänguplatsil taga varblasi ja tuvisid, lasi liugu ja kappas kiikuva hobuse seljas.

Kodus sõime õhtust. Pumpernickel tõi ise pärast oma toidunõud nõudepesumasina juurde. Suured lapsed läksid ise oma tube koristama. Lõvipoiss tõi omal algatusel aiast ära tekid ja õe tossud. Lugesime veel mitut raamatut. Joon jälle kohvi meega. Pesu on kuiv. Lapsed magavad. Kell tiksub. Üks päev on jälle seljataha jäämas.
__
*pealkiri laenatud AA-lt

Päev, mis murdis tugevaimadki

Emme, mille eest neid lapsi kaitstakse, küsis Lõvipoiss minult. Kõrreke ruttas kohe ütlema, et ei kaitsta lapsi, vaid laste õigusi. (Kui sõõlamiseks läheb, siis on meie Kõrrekese koht Ravenclaw's kindel kui raudpolt.)

Päev iseenesest on muidugi tore.
Meie alustasime tänast programmi Aurast. Natuke murelikuks tegi mind küll Lõvipoisi üksinda meestepoolel hakkamasaamine, aga ta oli tubli. Noormees leti tagant näitas talle kõik värgid ära ning pärast viis veel talle mahaunustatud (õigemini meie kotti pakitud) ujumispüksidki järele. Kõrreke oli väga lustlik, laskis liugu, suples, sõitis kummirõngas ning käis läbi kõik loigud, kuhu inimesi sisse lasti. Lõvipoiss oli ettevaatlik. Kõrgelt torust alla ei lasknud (kuigi kaks korda käis üleval ära), väiksematest liumägedest aga küll. Kõige alalhoidlikumlat käitus Pumpernickel. Klammerdus mu ümber nagu koaalapojuke ning põhimõtteliselt jäi sellesse asendisse pooleteiseks tunniks. Alguses kisas ka. Aga mullivannis oli üks vahva tädi, kes rääkis asju, mis suisa kõrvu paitasid ning seepeale soostus Pumpernickel kannatama vaikides. (Ah et mida ta rääkis? Kiitis nii ema kui lapse ilu ja muid suurepäraseid omadusi, no kuidas sa siis selle peale ikka edasi kisad.) Aga pärast, saunavoorus, oli Pumpernickel juba õige tubli. Laval istudes ütles küll pead vangutades ai-ai, ai-ai. Aga nägu oli endal üsna rahulolev. No ega iga päev siis õigeks eestlaseks saada -- esimest korda saunas ikkagi!

Järgmiseks pidime saatma oma Kõrrekese raekotta. Tittedele (neile, kellele lusikaid jagatakse) esinema. Raeplatsil oli rahvast kui murdu, jagati õhupalle, tehti teatrit, puhuti pasunat. Teel oli Pumpernickel oma vankris tukkuma jäänud. Ei pasun ega trumm (üsna kõrva ääres) suutnud teda äratada. Aga kui laval esitatud numbritele aplodeeriti, plaksutas Pumpernickel läbi une kaasa. Niimoodi, iseenda plaksutamise peale, ta lõpuks ärkaski. Nägime paljusid tuttavaid ema ja lapse võimlusest, kodussünnituse päevilt ning lõpuks ka Ploomi ja ta ema. Viimaks laekus tittedele flöödi ära mänginud Kõrreke koos kotitäie heademõtetelinnalogolise nänniga.

Järgmine peatus oli piknik botaanikaaias. Sääl oli vahva, kõik lõhnas ja õitses ja lind laulis. Toit oli ebatervislik ning maitsev (laste endi valitud). Natuke kõndisime ikka ringi ka, imetlesime lilli, vaatasime karu kuju üle ja läksime kaotsi. Kõigepealt Kõrreke ja Lõvipoiss minul, kui nad kahe põõsa vahelt sisse lipsasid, ning siis mina neil ka, kui ma vankriga ennast neile sinna järele olin manööverdanud, ning nemad juba ammmu kuhugi mujale kadunud. Aga Kõrreke helistas mulle ja saime sirelipõõsa juures jälle kokku.

Edasi siirdus meie karavan mänguasjamuuseumisse. Pumpernicklile meeldis kõige rohkem rong -- see, kuhu tuleb panna kroonine münt ja mis siis sõitma hakkab. Kui meie kroonised olid otsas, kummardus Pumpernickel vitriini juures põrandale ning leidis sealt maast veel ühe. Selle pani ta tähtsa näoga ise mündiavasse. Kõrreke tahtis kindlasi minna filminukke vaatama. Seal on mõned natuke õudsed, mida me iga kord vaatame, ja siis mõned, mida lapsed hästi teavad ja mis on sellised turvaliselt tuttavad.

Ja et päev oleks laste läbi ja läbi, käisime veel Toomemäe mänguplatsil. Lõpuks Kõrreke tunnistas: Emme, ma ei jaksa enam mängida. Pumpernickel ei tõrkunud samuti vankrissepaigutamisel.

Lõpuks tulimegi koju, sõime õhtust (tervislik puuviljasalat kompenseerimaks lõunast piknikutoitu). Pumpernickel õnnestus täna üle päris pika aja panna oma voodisse magama, suuremad aga uinusid elutoa diivanil Superstaari vaadates. Lõvipoiss pomises veel läbi une, kui teda ülakorrusele oma voodisse kandsin: aga ütle mulle homme, kes välja langes.