Olla poegade emaks. Või ka: mammutiküttide kasvatamisest

Olin just lahkumas pangaautomaadi juurest kõigi oma kolme lapsega kui mind takistas ehk nii viiene poiss. Nihverdades ennast korduvalt Pumpernickli tõlla ette nõnda, et vankrit oli võimatu lükata. Otsisin pilguga ema. Natuke eemal ta seisiski. Üks päris pisike pojake süles, teine (või siis kolmas, kui Nihverdist kah lugeda) käekõrval. Pilgus oli väsimus. Ei hakanud midagi emale ütlema. Naeratasin Nihverdisele - see oli tema jaoks ootamatu -- tegin järsu pöörde vaskule ning saimegi minna.

Et kas siis ema midagi ei märganud? Tõenäoliselt vist mitte. Ja kui ma oleksin lastetu või näiteks kasvõi kolme malbe piiga ema, oleksin olnud väga nördinud. Aga jah, ka Iibisepesas kasvab ühe tütrerosina kõrval kaks testosterooniga õnnistatud inimesehakatist.

Ma ei ole loomulikult sedavõrd stereotüüpide küüsis, et eitaksin võimalust, et kusagil kodus kasvab näiteks noorhärra, keda häirib lärm, kuna see segab ta raamatulugemist, maalimist ning mõtiskelu. Või mõni plikatirts, kes nuiab isalt korvirõngast, kus siis naabrilastega kogu suve palli loopida. Miks mitte. Ehkki: kui ma räägin naabrilastest, visualiseeruvad minul küll ikkagi naabriPOISID.

Lärmisepa tänava laste hüüdnimed on minu arvates ülisobivalt Suurmürts (Joonas), Väikemürts (Mia-Maria) ja Pisikisa (Lota). Meiegi perre passiksid samad nimed, ehkki laste sood ja vanusejärjekord pole täpselt samad. Kui kusagil on mõni kõvem kärgatus, hüüad automaatselt Lõvipoissi. (Kas mitte ka Lärmisepa tänaval ei tekinud kahtlusi, et majas ees aset leitnud autoavarii pidi olema tekitanud lärmi arvesse võttes Joonas?)

Minu arvates ei ole suurt vahet (või vähemalt ei olnud Kõrrekese ning Lõvipoisi puhul) soo mõttes ehk nii nelja-viie eluaastani. Mõlemad mängsid nii nukkude kui autodega, enamasti tehti seda nagunii üheskoos. Aga mingist east alates lõpetas tüdruk siiski teatud liiki rumaluste tegemise. Just selliste, millega käib kaasas nügimine, trügimine ja kõva kisa. Ja järjest enam tekkis selliseid vaikseid tegemisi: lugeda, meisterdada pabernukule riideid, joonistada, mängida väikenukkudega. Eriti ilmsed on vahed külaliste tulles. Kõrrekese sõbrannadega minnakse vaikselt oma tuppa, mängitakse omaette, tehakse omal algatusel kodused tööd. Kui majas on poisse, on võimatu seda mitte kuulda.

Piisab tegelikult ka vaid Lõvipoisist, Pumpernicklist ning pallist. Tavalise, kõva palli ma paningi ära (ega ma ise kah enam õigupoolest mäleta, kuhu siis), aga hiljaaegu leiti üles rannapall. Kuna potentsiaalsed kahjustused ei ole ehk kuigi suured, ei hakanud väärt leidu kofiskeerima. Aga ma ei saa just öelda, et suudan jääda rahulikuks ja sõbralikuks, kui taustaks on kostunud näiteks kaks tundi lakkamatuid pallipõntsatusi. Kui mitte muud, siis see väsitab. (Loomulikult kõrvalolijaid, mitte pallimängijaid.)

Igal juhul saan ma aru kolme poja emast, kes ei suuda enam ühel hetkel märgata poja koerust. Ja -- tegelikult saan ka aru koerast poisist. Keda kogu aeg keelatakse, püütakse seada emade ja tädide ja laiemalt vist üldse sellise tsiviliseerituse nööri järele. Mitte et see vale oleks. Ma ise püüan ju oma poisse enamasti sama nööri järele seada...

Kusjuures tegelikult on poisid see nõrgem sugupool. Kasvõi oma (emade ja tädide ja hiljem ka naiste jaoks) mõistetamatu ebaõnnestumishirmuga. Minu koolipoiss tuli hiljaaegu koju oma elu esimese märkusega. Mis oli muidugi ehmatav. Märkuse oli kirjutanud asendusõpetaja matemaatikatunnis ja see kõlas umbes nii: Käitus sobimatult esimese klassi õpilase kohta, kuna keeldus tulemast tahvli ette vastama. Ütles, et ei viitsi. Ülbuse taga, nagu selgus, oli hirm õige vastus (mida ta tegelikult teadis) valesti tahvlile kirjutada.

Ma arvan, et mu tütar oleks sellisel puhul lihtsalt pinginaabrilt (või ka õpetajalt) õigekirja üle küsinud ja vastuse tahvlile kirjutanud.

See ebaõnnestumishirm ei tule meie puhul küll kodusest kasvatusest. Nagu ei tulnud tõenäoliselt ka Nihverdise koerus. Tõepoolest, vist piisaks ka vähemast tekstist. Ehk öelda lihtsalt: poisid on poisid. Kes näeb selles märki ema ükskõiksusest, kes uhkusest, kes hoopis väsimusest või saatusega leppimisest...

Teise märkuse -- Lõvipoiss pole veel ikka aru saanud, et koolis kulli ei mängita -- kirjutet muusikaõpetaja poolt, võtsingi vastu vistiti siis saatusega leppinuna. Uurisin vaid, kas kullimäng oli tunnis või vahetunnis. Ning kui viimast, siis küsisin juurde, et kas keegi veel märkuse sai. (Ei olnud saanud.)

Ma usun, et mehed on bioloogiliselt determineeritud ajama taga mammutit kiiresti, osavalt ja tulemuslikult. Kui ma ka enne emakssaamist võisin jagada seisukohta soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist, siis mu oma lapsed on selle praktikas ümber lükanud. -Aga teiselt poolt, tundub, et mingiks eaks tsiviliseeruvad siiski suurem osa mammutikütte. Mingi sotsiaalne ja ajastupõhine konstrueerimine (-eerumine?) näib siiski toimuvat.

Eks need mehed kui metsapullid enamasti tädide poolt ühiskonnakõlbulikuks lihvitakse. Enamasti.

Jurassic Park. The Lost World

Kaks päeva tagasi sain telefonikõne, mis mind meie linna praeguses lasteaiakohtade defitsiitsuse tingimustes rõõmustas. Helistas nimelt lasteaia juhataja. Ja mitte niisama lasteaia, vaid Lasteaia, kus olen käinud ma ise ja mu kaks suuremat last. Ning nüüd siis sügisest läheb sinna ka väikevend. Kutsuti tänaseks hommikuks lepingut sõlmima.

Kokkulepitud ajal koos Pumpernickliga kohale purjetades selgus aga, et juhataja ise oli läinud ootamatult Tähtsale Koosolekule haridusosakonda. Aga avalduse lubas vastu võtta sekretär. Ehk nii kuuekümne kandis tädi.

Seda ta tegigi. Kulutades umbes kümne lünga täitmisele tund aega. Ikka ühe sõrmega ja tähti otsides. @ märgi tegin talle mina. Aadressi toksis kolm korda täht- ja numberhaaval, iga kord üle küsides. Numbrit ta päitsisse panna ei osanudki. (Õhtul helistas juhataja ja palus lepingu esilehe ümbertegemiseks uuesti kohale tulla.) Igavlev Pumpernickel elustus momentaalselt, kui kuulis koputust uksele.

Oi! Dinosau'us tuleb! hüüdis ta lootusrikkalt.

Ei, dinosaurus ei tulnud. Ta oli juba ruumis sees ja istus arvuti taga.

*
Tjahh, miltonfriidmänlik filosoofia väidaks muidugi, et tädi koht ei olegi sekretäritööl. Et leidku enesele jõukohane töö või kudugu kodus sukka. Ja et inimene oma elukogemusega, olgugi ta peatselt penioniikka jõudmas (ja seega lahkumas nii ehk nii), ei ole väärtus iseenesest. Et praeguse tööpuuduse tingimustes oleks kindlasti sellele kenale tubasele tööle võimalik leida ka mõni pädevam tegija.

Minu ema, kes veel mõni aasta tagasi oli ühe huvikooli õppealajuhataja, tegi samuti kõik oma tunniplaanid käsitsi. Tema teadis alati täpselt, kust mida leida ja kõik info oli alati käepärast. Ja eriti uhke oli ta selle üle päeval, kui direktori arvuti kokku jooksis ning kõik andmed tuli ikkagi leida ema paberitest.

*
Filosoofia, mille järgi the-winner-takes-it-all on jõudnud juba kurioosumiteni, Lugesin uudist, kus vanavanematel ei lubatud adopteerida omaenese heroiinisõltlasest tütre lapsi, kuna ühel vanavanematest on diabeet ja teisel angiin ning seega ei suutnud nad konkureerida (ilmselt siis noorema ning tervema) geipaariga.

Mõjub õõvastavalt. Ei, geide vastu pole mul midagi. Ega ka mitte nende adopteerimisõiguse vastu iseenesest. Uudis mõjuks minu jaoks samuti ka siis, kui tegu oleks mehest ja naisest koosneva noore perega.

Ilmselt olen ka mina siis juura-ajastust.

Kollid ja tondid. Teoreetikute ja praktikute käsitlus

Peale seda, kui meie pere poisid vaatasid üheskoos Katuse-Karlssoni filmi, on meil pidevalt liikvel kummitusi ja kolle. Küll ühe-, küll kahekaupa. Kui Lõvipoiss tahab väikevennast lahti saada, teeb kummitus nii õudset häält, et väikevend pageb ema appi hüüdes. (Väikevendade kurb ja täiesti paratamatu saatus).

See-eest organiseeris Pumpernickel kollimängu ka täna sõber Ploomi külastades. Sealsed kollid olid olnud väiksemad ja sõbralikud.

Igasugu õudustäratavad elukad pole jätnud puutumata ka Kõrrekese maailma. Tema hakkas täna kirjutama. Lugusid tontidest. Sissejuhatuses antakse ülevaade Baltikumi tontide arvukusest ja rändest. Väga informatiivne ning asjakohane.

Rohelise kollitaja leidsin siit.

Pee-Ess! Et kui siin juba jutt igasugustele õudelukatele läks... Ega mul siin mingit pikka pidu pole.

30%

Tere, Toomas!

Küsimusele mis su nimi on? on Pumpernickel senimaani vastanud kas Tita või öelnud härrasmehelikult oma perekonnanime.

Täna aga vastati meile nimeküsimise peale lihtsalt ja selgelt: Toomas.

Ühtegi Tooma-nimelist sugulast või sõpra meil pole. Ehk on tegu viimasel ajal rohkelt loetud rongiraaamatu mõjuga? (Lisaks on Pumpernickel kusagilt kapipõhjast kätte leidnud ka kulunud Thomase T-särgi -- alles hoitud põhjendusega hea liivakasti selga panna -- mida ta järjekindlalt kanda nõutab.)

Pildil Toomas, kes on leidnud kätte venna trennikoti. Muuseas, küsimusele, mis on venna nimi, vastati täna samuti väga üheseltmõistetavalt: Toomas.

Väga jube lugu

Mu tütar Kõrreke istus täna umbes kell 17.45 oma isa auto peale. Isa pidi ta viima mööda sõites raamatukogu juurde. Täna oli raamatu tagastustähtaeg. Raamatukogust koduni on kümne minuti tee. Mina panin kodus parasjagu ahju juustupiruka.

Kui kell sai 18.30, hakkasin mõtlema, millal mu tüdruk kodust välja läks -- ja et õigupoolest võiks ta juba kodus olla küll. Juustupirukas oli valmis.

Umbes kell 18.45 laekus korvpallitrennist Lõvipoiss. Helistasin Kõrrekesele. Telefoni vastu ei võetud. Hakkasin muretsema. Raamatukogu ja kodu vahet on põhimõtteliselt üks pikem tänavalõik, ei mingeid poode ega muid kohti, kuhu laps võinuks minna.

18.50 helistan uuesti. Endiselt ei võta keegi vastu.

18.55 otsisin välja raamatukogu telefoninumbri ja helistasin sinna.

Tere, mul on mure. Olen ühe väikese tüdruku, Kõrrekese, ema. Ta läks juba rohkem kui tunni aja eest raamatukokku, kuid pole ikka veel koju jõudnud.

Jah, ta käis küll. Minu meelest laenutas ta ühe plaadi ja ühe raamatu ja läks juba tüki aja eest. Ma vaatan igaks juhuks lugemissaali. -Ei, siin teda pole.

Tõmbasin kiiruga mantli selga ja läksin last otsima. Tänav oli lumine ja vaikne. Ei inimesi ega sõitvaid autosid. Paar haukuvat koera. Helistasin üha uuesti, ei mingit vastust. Kuni ühel hetkel kostis telefonist kinnine toon.

Raamatukoguni jäi veel ehk nii 50 meetrit, kui helises minu telefon. Kõrreke.

Laps, kus sa ometi oled?!

Raamatukogus, hakkan kohe tulema.

Ja sealt ta tuligi.

Tume mantel, heledates sukkpükstes peenikesed jalad. Süüdlalikult kühmus.

Emme, anna andeks, ma jäin lugema ega märganudki, kuidas aeg läks... Ma oli ülemise korruse lugemissaalis... Kuni tuli raamatukogutädi, mind nägi, ja käskis kohe emale helistada... Mul oli vist telefon hääletu peale jäänud.

Kallistused. Vastastikku pühitud pisarad.

Mööda vaikset lumist tänavat läksid nüüd kaks tumedat mantlit. Käest kinni.

Alles kodu juurde sisse pöörates tuli pähe küsida:
mida sa siis lugesid?

Kleopatra päevikuid. Nii põnev oli.

Kodus ootasid juba vennad ja jahtunud juustupirukas.

Kodune elu. Pilt ja sõna

Ema: Millega sa krõbistad seal?
Koolilaps: Annan kassile krõbinaid.
Ema: Kass läks ju välja.
Koolilaps: Noh, ma võtan tegelikult endale natuke...
Ema: Kassi krõbinaid?!
Koolilaps, solvunult: Ega ma siis kass ei ole! Ikka inimeste krõbinaid.







Paleontoloogiahuvi on perekondlikult nakkav... Kahese Pumpernickli sõnavaras on kindlal kohal mõisted dinosau'us, sabaluu, pealuu, luuke'e.

Laisa looma supp (meem)

Sain siis kah korraliku blogijana meemipalli. Kahelt daamilt koguni, nagu paistab. Tiiult ja Mõttetuse jumalannalt.

Niisiis tänases menüüs on laisa looma supp.

Ei tea mis see selline on? Meenutagem siis siinkohal rännukoer Klausi:

Ajad end laiaks nagu postmark, ja võtad, mis pihku puutub. Vaata mind -- roobitsed vasakult ja leiad mustikaid! Kobad paremalt - ja seen on käes. Siis otsid oma taskud kah veel läbi - ja mis sa kostad, see on ju kukekomm! Viskad kõik patta ja keedad läbi, küll maitseb pärast hea.*

Tänane supp:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

Siin on siis minu mustikad, seen ja kukekomm.

Pere. Näppu jäi selline lugu.
Sõprus. Tõelise sõbra nimel ei kõhelda vajadusel isegi sokke jalga tõmbamast...
Armastus. Seekord võrgutusteooria nurga alt.
Mina ise. Palun väga, siin ma olen.
Midaiganes. Täna siis taas tädidest. (Ilmselt natuke seotuna ühe praegu veel draftis oleva looga olen ise sellele tädidevärgile viimastel päevadel mõelnud.)


Mängu kutsun Elsa, sehkendaja ja ritsiku kui vanad tuttavad (ehkki minu suhteliselt kasina blogimisstaazhi kohta on mõiste vana tuttav suhteline, v.a siis sehkendaja puhul, keda pärismaailmas lasteaiapäevist alates tean...)

Uuemad leiud blogirullis on sigane ja danzumees, kellele antud teemavalik hästi sobilik olema peaks.

* Tsiteeritud loomulikult Kivirähu Leiutajateküla Lottest. Mustikaid leidsin selle mätta alt.

Näriliste pealetung pesakonna vaimutoidule

Viimasel ajal on sõber Pumpernickel sagedasti nõutanud vaatamiseks 'oti fimmi. Ka õde ja vend vaatavad seda meelsasti.

Üsna hiljuti sai näriliste teema uuesti kogu pesakonnale visualiseeritud, sedakorda siis hiirefilmiga. Nõnda oli ka üsna loomulik, et tänane käik raamatupoodi -- realiseerimaks mõned Kõrrekese sünnipäevakinkekaardid -- sai mateeriaks ka vastava raamatu kujul. Selles olid nii Kõrreke kui Lõvipoiss (kellele õde suuremeelselt ühe kinkekaardi loovutas) täiesti ühel meelel.

Ja tulemus -- Lõvipoiss, kellele seni on meeldinud rohkem sellised uurimisraamatud -- geograafiast või loomadest või piraatidest -- on terve õhtu istunud oma toas ning lugenud järjest läbi üheksa peatükki.

Tänasel raamatupoeretkel soovis Kõrreke, et ma ka väikevenna jaoks midagi valiksin. Kui nägin Grühvlit, meenus soe soovitus Danzumehe ajaveebist ning nii sai ka Pumpernickel oma raamatu.* Mis muidugimõista kodus kohe ette lugeda tuli. Ning -- peategelaseks osutus Grühvli kõrval nimetu, aga nutikas hiir! (Tegelikult on hiir muidugi tuvastatav kasvõi kõrvalasuvalt illustratsioonilt -- ja vähemalt Pumpernickel juhtis kohe kodus sellele ka mu tähelepanu.)

Jah, siinkohal võib veel lisada, et õhtujutuks on meil parasjagu lugemisel Aeg hiirte jaoks ei peatu (autoriks Michael Hoeye)... Selle raamatu valis Kõrreke omale sünnipäevakingiks välja koos oma vanatädiga. Ning kuna ta ise on selle loomulikult juba läbi lugenud, siis on ta meile Lõvipoisiga ka vihjanud, et raamatu lõpp on täpselt niisama huvitav, kuivõrd paljutõotav on olnud algus.

---
*Soovitan raamatut väikelaste vanematele ka omalt poolt. Mitte ainult sisukuse ja mõnusa kujunduse, vaid vähemalt sama palju ka Villu Kanguri -- viimase aja lasteraamatute puhul kahjuks mitte eriti sagedase -- hea tõlke tõttu. Mõnus rütm ja muhe sõnavalik, nii et ettelugemine on puhas nauding.

A nagu ajaleht ja aabitsapidu

Emme, kas sa täna oled oksendanud? küsis Lõvipoiss minult täna hommikul esimese asjana.

Ei, täna ma enam ei oksendanud. See tähendab, aabitsapeoks kõlbulik.

*
Hommikulauas uuris Kõrreke, kel täna alles teiseks tunniks minek, ajalehte. Idaeurooplased solvusid tšehhide kunstiteose peale, luges ta.

No Eestiga on lugu ikka päris hull, ja veel Bulgaaria... Ei, see on küll väga imelik kunst... kõlas resümee.

Mis siis on sinu meelest kunst?

Noh, maalimine ja joonistamine ja voolimine.

Oi, emme, mõtle: Vene uurijad sulgesid tsaaripere mõrvatoimiku!

Meediaülevaade missugune!

*
Vennal tuleb koolis aabitspidu, teadis ka Pumpernickel.

Niipea, kui ta kooli ees oma tõllast väljus, hüüdis ta kohe vennat. Venda me ka nägime, kuigi alles saalis. Lõvipoiss oli päkapikk Aadama rollis. (Nii need rollistambid tekivadki -- ka jõulunäidendis mängis Lõvipoiss Aadamat.)

Kus su roosa pluus on?! hüüdis meie kõrval istuv ema oma põrsaks kehastunud pojale.*

Pidu oli nagu ikka. Näidend, tants, laul ja kommijagamine. Kaheteistkümnendikud tulid ja kehastusid tähtedeks, mida siis esimese klassi lapsed ära arvasid.

Pärast tulime üheskoos koju.

Lõvipoiss leidis tee pealt kakskümmend senti. Ütle siis veel, et majanduskriis ja vabu vahendeid kusagil pole!

---
* Väga tuttav tuleb ette: jõulunäidendiks õmblesin -- NB! mina! õmblesin! -- Lõvipoisile päkapikukeebi, mille kandmisest ta keeldus.

Tervitusi laatsaretist

Tundub, et oma mängutoakülastusel saime tasuta kaasaandena enesele batsillid. Pumpernickel on haige kolmandat päeva, mina teist ja Kõrreke piirduski ühega. Tõbi on seesamune, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...

Pumpernickliga koos on meil siginenud majja ka sala-haige Käpes Jaagu näol. Tekki peale sikutades kergitab Pumpernickel serva -- käpes Jaak tuleb ka tuttu -- ning pikutab edasi ülimalt rahuloleval ilmel.

Lõvipoiss tuli täna koolist ja küsis minu käest lõunasöögi kohta. Mõte sellest, et mina ole söögiteoks kõlbmatu, isegi meeldis talle.

Ma mõtlesin, et ma keedan siis pelmeene!

Aitasin valida sobiva nõu. Kõik muu tegi Lõvipoiss ise. Kui õde alla uudistama tuli, instrueeriti teda maitsestamata jogurti ning soola asjus. Selle peale elavnes isegi Pumpernickel, kes läks ja aupaklikult pakkus segamiseks oma mõmmilusikat. Kõik lapsed sõid pelmeene: Lõvipoiss 18, Kõrreke 15 ja Pumpernickel 6.

Olen vaadanud lastega hommikul filmi Tjorven ja Mütsike (tavaliselt tean lastefilme rohkem kuuldemängudena), lugenud ette Lottet ja pikutanud.

Nii et elul laatsaretiski on omad võlud.

Haige hiir leitud siit.

Küll paneb rämedalt

Täna veetsime Pumpernickliga aega kodule lähimas kaubanduskeskuses, nagu korralikele inimestele kohane.

Mängumaal jäi mu poeg uudistama kaht suurt poissi, ehk nii viieseid. Härrased lõbustasid endid agregaadiga, millelt oli võimalik erikujulisi klotse alla veeretada.

Vaata seda rohelist! Küll paneb rämedalt! ütles üks noorsand kolmnurkse kohta.

Pumpernickel vaatas ja kuulas, suu aukartusest ammuli.

Siis seisime batuudijärjekorda. Üks noorhärra hüppas seal keskendunult.

Kukub, kommenteeris Pumpernickel.

Vaata, jälle kukub!

Seejärel tuli tema kord kukkuda.


Aga kõige lahedam koht antud keskuses on ikkagi kosmeetikumide kauplus. Sest seal on akvaarium. Mille vaatamisest pole Pumpernicklile kunagi küllalt saanud. (No kas saab mind süüdistada selles, et olen viimase poole aasta jooksul soetanud endale rohkem küünelakke kui senise elu jooksu kokku?!)

Ilmselt ei võta enam kaua aega, kui mu pesamuna osutab mustatriibulisele kalale, ning ütleb: Vaata emme, kui rämedalt paneb!

---
Pilt on tehtud telefoniga (millest ka olematu kvaliteet!), sellesama agregaadi juures, kus roheline klots rämedalt pani.

Pikk päevatee kaob öösse

Breakfast on Pluto
Pumpernickel tuleb kööki ema juurde, kes valmistab päeva esimest kannutäit kohvi.

Tita tahab ka!

Mida sa, Pumpernickel, siis tahad? Sul on ju laual mandariin, krõbuskid, piim ja juustuvõileib.

Aga kakaod ei ole!


Head lapsekindlad kommid... peaaegu
Eilsel peol selgus, et kommivaagen ja väikelaps ei olegi nii kohutav kombinatsioon, kui pealtnäha paistab. Sest iga kommi tuleb püüda kõigepealt ise avada, jõuda selgusele, et see on võimatu, ning lõpuks leida mõni suurem, kes kommi lahti teeb. Kuigi -- kui piisvalt kaua näria ja imeda, saab samuti kommi kätte, umbes nagu tuubimarmelaadi või nii.

Siiski on koduses keskkonnas nähtud ema poolt ka kompositsiooni kaheaastasest lapsukesest koos Pilvekese ja maja suurima leivanoaga.

Tagasihoidlikkus on mu teine nimi
Ema ja Pumpernickel vaatavad aknast välja.
Vaata Pumpernickel, kuu juba paistab. Mul on tunne, et nüüd tuleb küll mänguasjad kokku korjata ja hakata magama sättima. Õhtu on käes.

Jah, minu käes!

Üheksa

Kõrrekese üheksas sünnipäev oli tegelikkuses juba mitu nädalat tagasi, veel enne jõulu.

Üheksa-aastane laps on väga mõnus kaaslane. Paljude asjade toimimine maailmas on selge. Paljude asjade toimimine on juba aimatav. Ja puberteet õnneks veel tulevik.

Elutarkust on omajagu. Ka oskust seda sõnadesse panna.

Näiteks venna klassi jõulupeol: Minu arvates on alati nii, et just siis, kui laps otsustab WC-sse minna,ütleb jõuluvana tema nime.

Või emale, kes on märganud auku oma sukkpükstes: kas sina siis arvasid, et sinu sukkpüksid on igavesed?

Või täna hommikul, aknast välja vaadates, mõtlikult ja väärikalt: kui ma väike olin, arvasin ma, et need väikesed jäljed lumel on päkapiku omad. Tegelikult on kasside omad.




---
Kaunis üheksa leitud sellelt lehelt siin.

Kuidas kirjutada halba krimkat? Ann Grangeri näitel

Missugune võiks olla tavalise, kaht last kasvatva naise unistuste alter ego? Kindlasti vaba, vallaline, maitsekas. Tulvil animaalset magnetismi (väljend Rowlingult, kes kasutas seda teadagi irooniavõtmes). Loomulikult on tal oma rüütel. Zhanriloogikast lähtudes on selleks üksik, armastuses pettunud, ent romantilise hingega politseiuurija. Mees teeb talle pidevalt abieluettepanekuid, mida naine tagasi lükkab.

Niisiis raam roimadele on antud. Roimade ja roimarite puhul on oluline keskenduda detailsetele kirjeldustele, kes mida seljas kandis. Oluline on ka kõigi naistegelaste puhul igal võimalikul korral rõhutada nende söögiteosuutmatust, v.a lihtsakoelised tädid, kes koovad heategevussukki ja töötavad koduabilistena (ei peatükkigi emantsipatsioonita). Naine on isiksus ja pühendub karjäärile. Kui tal ka on olnud juhus sünnitada neli last (nagu romantilise politseiniku juristist õel), siis hoolitseb nende eest mees (ja teeb süüa ka!). Karakterid olgu sellised... staatilised ja selged.

Kuritegu tulgu välja pooljuhuslikult. Noh, näiteks nii, et mõrvar läheb lolliks või murdub roimakoorma all. Seetõttu pole ka tarvis eelnevalt eriti vihjeid poetada. Kui juba detektiiv komistab lahendusele juhusikult, siis oleks ka kummaline, kui lugeja sinna loogikaga jõuaks.

Ning kindlasti ei maksa kasutada huumorit.


Natuke otsingut kasutades võis näha, et hinnangud kõikusid seinast seina. Samas, kuna see tundub olevat väheseid Varraku poolt süstemaatiliselt väljaantav krimikirjanikke, siis ilmselt Eestis teda ostetakse?* Huvitavaks fenomeniks on Grangeri edu Saksamaal.

Pildid siit ja sealt.

*Miks küll on loobutud P.D Jamesist ja Elizabeth George'ist... niuts! Ja Rendellgi ilmutab end viimasel ajal vaid Mirabilia vahendusel...

Toidujäägid. Mamma, mina ja kooli kokk

Tulin täna ujumast.

Mamma hoidis poisse. Kõige suuremaks mureks minu naasmisel osutusid kümmekond pelmeeni.

Näed, me olime juba söömise lõpetanud. Ja siis Pumpernickel ütleb, et tema tahab veel pelmeene. Ma siis keetsin talle veel. Aga kui pelmeenid valmis olid, siis ta ei tahtnudki. Mina ka ei jõudnud enam neid süüa. Ma ei tea, mis sa nüüd nendega teed. Kas praed kuidagi üle või...

Vastasin ettevaatamatult:
Oh, ma ei usu. Ma ei armasta väga pelmeene, eriti veel praetult.

Mu ema vaatas mind etteheitega.
Noh, ma ei tea. Meie isaga alati praadisime õhtul, kui lõunast jäi üle.

Jah. Mamma soojendab ka ülejäänud kohvi hiljem üles. Ja arvab, et iga õige ema kohus on nii külas kui kodus ära süüa oma laste toidujäägid...

Millegipärast meenus hiljutine sissekanne Sehkendaja blogist, kus ta toob välja lõike ühest Käbi Laretei mälestusteraamatust. Kuidas KL ema arvates vajanuks lapse majapidamine temapoolset korraldamist ning vanaema omakorda arvab, et ema viskab asju liiga kergekäeliselt minema.

Ilmselt paljud sellised kirjutamata toidu- (ja ka muude argiste asjade) reeglid muutusid Rootsi ühiskonnas varem. Minu lapsepõlves polnud asi ju enam otseses vaesuses nagu ema (sünniaastaga 1941) enese omas. Aga ometi ma mäletan, et kui vorst lõhnas natuke imelikult ja kass keeldus testviilu söömast, praeti see lihtsalt ära ja söödi ketshupiga, selle bulgaaria omaga siis, ometigi.

Toidualase utilitarismi ülima näite võis leida aga koolisööklast. Ma ei tea täpselt, kuidas oli mujal koolides, aga oma koolisööklale mõeldes meenuvad sinised kartulid, luudega läbi hakkilihamasina aetud okastraatjas kalamass, limaklompidega kissell ja muu selline. (Söögikõlbulik oli leib ja toorsalat). Ja kooli kokk pidas kodus sigu. Nemad küll kosusid. Igapäevane solk oli rohke ja rammus.

Kuidas käidelda ema? Lõvipoiss soovitab

Kui tegemist on emaga, kes on seni näidanud üles arusaamatut umbusku igasugu huvitava nänni soetamisel (stiilis pakis tasuta kaasas volditav käpiklehm), ei saa jätta midagi juhuse hooleks. Noh, näiteks siis, kui ema hajameelsuest või talle eneselegi mõistetamatust helduspuhangust lähtudes on ÜHE sellise paki siiski ostnud. Kõige suurem viga oleks see solvunult kisava väikevenna ja silmanähtavalt pettunud õe pilgu all endale krabada... sest siis ütleks ju ema kohe, et selliste asjade pärast ta ei tahagi midagi taolist osta -- ja enam ta seda viga ei tee.

Aga võib proovida järgmist lähenemist:

Emme, teeme nii, et SELLE mängulõvi saab Pumpernickel. Kui sa ostad TEISE paki, siis saab Kõrreke mänguasja endale. Ja KOLMANDAST saan mina.

Kui ma enda ümber natuke korda luua ei saa, siis ma ei mängi!

Öö. Üks noist kahese Pumpernikli unetutest. Kell läheneb südaööle. Poeg toimetab köögis midagi. Üldiselt on kõik vaikne. Kostub krabin.

Mida teeb üks kaheaastane südaöö paiku köögis?

No loomulikult vahetab prügikasti kotti.

*
Kino. Film on lõppenud. Meie pere (harjumuse tõttu tiitreid vaadata) sahmerdab veel riidesse panna, muidu on saal enam vähem tühi.

Kui Pumpernickel on mütsistatud-kinnastatud, peame veel ootama. Kõigi meie reas olevate toolide istmed on ju tarvis üles lükata!

*
Kombinatsioon Pumpernickel ja vannituba. Nii mitu korda, kui ta sinna päeva jooksul sattub, peseb ta ka oma hambad puhtaks.

On siis tõesti tegu Neitsi tähemärgi kuulsa korraarmastusega? Noh, millega iganes ka tegu poleks, ootan ma pikisilmi selle mõju kodusesse korraloomesse.

Vaheaja lõpp. Nähtud ja kirjapandud lood

Käisime ja vaatasime. Lugu hiirest nimega Despereaux. Kogu pesakonnaga. Juba päris alguses oli selge, et see on Väga Hea Asi. Paeluv lugu algusest lõpuni. Selle kohta oleks lihtne suuri sõnu teha. Elu ei ole must-valge, ka halval on alati põhjus. Lapsed, ka kahene pesamuna, olid lummatud.


Dublaazh oli muidu kena, aga mind isiklikult häiris printsessi (Elisabeth Paavel?) adenoidne hääl. Kui juba on kord nii tõeline printsess, siis olgu ikka täiega.

Igal juhul on ilmselge, et meie perekondlikus lugemuses on tegu lüngaga, raamat on ju kenasti emakeeles saadaval. Loodetavasti on Leelo Märjamaa tõlkijaoskused täienenud võrredes kohmakate Dahli tõlgetega.


Vaheaja lõpp oli nagu ikka kiire ja ootamatu. Uute (ja mõnede vanade) raamatute paberdamine. Allkirjad tunnistustele. Kiri õpetajale selgitamaks ning vabandamaks, et üks tunnistus on läinud väikevenna osalusel kõige kaduva teed. Võimlemisriided komplekteerida. Osta muusikakooli ja trenni sõitmiseks kuupiletid.

Eile õhtul aitasin Kõrrekesel kirjutada puhtalt ümber üht juttu. Tähekese jaoks. Tema esimest.

Lõvipoiss vaatas ja kuulas imetlusega, unustades oma tavapärased klounikombed.

Vana viimased. Uue esimesed. Valitud hetked

Püüdes jääda enam-vähem kronoloogiliseks, peaksin alustama nii umbes üleüle-eilsest. See oli see päev, mil Lõvipoiss, kelle tavaline olek on (vastavalt kultuuritaustale vali ise) üks paras kratt või Duracelli jänes, käitus nagu kaks kratti või kaks jänest. Põhjus selgus siis, kui lapsukese kohvisõltlasest ema silm jäi järjekordse annuse valikul pidama lahustuvatele cappuccinodele. Mille karbi olin avanud eelmisel päeval, ning kus leidus veel vaid kolm kurba pakikest. Oo jaa. Olid kunagi ajad, mil lumi oli valgem, arstirohud kibedad ning kohv mõru!

*
Vana-aastahommikul ärgates ja vannituppa minnes tõdesin, et kraanist vett ei tule. Vastavale numbrile helistades selgus, et tegu on trassiavariiga, mis likvideeritakse lõunaks. Suuremate lastega plaanitud veepargikülastus sobis seega kenasti ette võtta. Pesamuna Pumpernickel käis oma hambaharjaga kurvalt kõigi kraanide juures, et vee puudumises veenduda. Väikese hambaharja leidsin kätterätte pakkides dušialuselt.

Kui Pumpernickel oli toimetatud Mamma juurde ja meie suuremate lastega parasjagu joogipudeleid laiali jagasime, helistas mulle koju saabunud Härra. Selgus, et Pumpernickel oli oma uurimisteekonnal hambaharjaga keeranud lõpuni lahti kõik kraanid. Ja duši.

*
Õhtu ise kujunes ootamatultki traditsiooniliseks. Ema, Isa, kolm last, Mamma ning kass Siisi. Ka teine vanaema oli kutsutud, aga paraku oli ta tööst nõnda väsinud, et unistanud vaid koju magamaminekust.

Isegi sülti olin teinud, tibulinnukesest. Nagu ka Mamma. Tema hoidis süldi küsimuses muidugi konservatiivemat joont.

Uue võtsime vastu Vanemuise mäel. Pumpernickel kasutas kõige tunnustavaimad oma adjetiivide valikust: Ilus! Vahva! Palju! Ülejäänud nõustusid.

*
Kui lähtuda uskumusest, et esimese päeva esimesed tegevused sümboliseerivad tervet järgnevat aastat, siis...

Nojah. Hommikul olid lapsed ärganud esimestena ning läinud alumisele korrusele. Kombinatsioon kommid, piparkoogid, kali ja limonaad ei kõla ohtlikuna mitte ainult kaalujälgijatele. Ka inimene, kes eeldab, et ta sokk põranda külge ei kleepu ning diivanil pole laiaksistutud kommi, liigitab selle lõdva randmega kohest reageerimist nõudvaks.

Ei, ega Kõrreke aitas ise kah piparkoogipurusid imeda ja Lõvipoiss viis väikevenna jalust ära. Olin põrandate pesuga ühel pool, panin kohvivee keema ning suundusin ülakorrusele riideid vahetama. Juba trepil kuulsin pesamuna reibast hõiget: Kaka tuli! Oli jah tulnud. Alguses natuke raamatukogutoas, siis rajakesena WC-sse, viimane osa puidust pingikesele kraanikausi ees. Vana-aastasöömaaeg oli olnud rikkalik, selles polnud kahtlust.

Niisiis, minu prognoos uueks aastaks?